Euroopa Parlamendi rootslasest saadik Abir Al-Sahlani lõikab maha oma pikad juuksed. Samamoodi, nagu tuhanded naised enne teda, protestiks kurdi rahvusest naise Mahsa Amini tapmise vastu. Amini suri ülekuulamisel Iraani kombluspolitseis ning protestijad on veendunud, et surma põhjustasid ülekuulamisel kasutatud võtted.

"Iraani mullade režiimi käed on verised. Ei ajalugu ega Allah või Jumal anna teile andeks inimsusevastaseid kuritegusid, mida te korda olete saatnud omaenda kodanike vastu. Meie, inimesed ja Euroopa Liidu kodanikud, nõuame naiste- ja meestevastase vägivalla tingimusteta ja viivitamatut peatamist Iraanis!" ütles Al-Sahlani.

Kombluspolitsei huviorbiiti sattus Amini, sest ta kandis lühikest soengut, mis Iraani naistel on keelatud, ning ei kandnud pearätti, mis Iraani naistel on kohustuslik. Kombluspolitsei küünte vahele sattumiseks pole nii palju vajagi, meesterahvagi puhul piisab näiteks liiga tihedalt keha ümber hoidvast t-särgist.

Ka aluspesu mittekandmine on Iraanis mõlema soo puhul kuritegu. Ent meestele võib sellise riietuse puhul lisanduda veel süüdistus homoseksuaalsuses, mida on pea võimatu ümber lükata, sest ega kombluspolitsei kavatsegi seda päriselt uurima hakata.

Üle 40 aasta on Iraani suurlinnade ajalooliselt pigem haritud ja liberaalne seltskond valitsevate mullade ning nende võimu kindlustavate institutsioonide, sealhulgas kombluspolitsei, märatsemist kannatanud. Andes endale aru, et maal on usuäärmuslikku mõtlemist veel küllaga ning ega see linnadestki päriselt puudu. Seega on totalitaristliku režiimi kukutamine liberaalselt mõtlevaile iraanlastele üsna võimatu ülesanne.

Amini surma vallandatud protestilaine on aga islamivabariigi ajaloo võimsaim ning näitab, et vabameelsel seltskonnal on usumäratsusest lõplikult kõrini saanud.

"Käitumine, millega põhjustatakse kellegi surm, ei ole õige. Ma ei arva, et see läheb kokku islami arusaamadega. Minu arust peaks Iraani valitsus pearäti kandmise kohustuse üldse tühistama. Igaüks, kes tahab, saab ju pearätti kanda ja igaüks, kes seda ei taha, ei peaks pearätti kandma," ütles Teherani üliõpilane.

Arvata ju oli, et Amini surm tema rahvuskaaslaste, kurdide, hulgas rahutusi tekitab. On ju omariiklusest unistavate ja selle nimel tegutsevate kurdide jaoks Iraani islamivalitsus samasugune võõrvõim nagu Süüria, Iraagi või Türgi valitsuski. Rahutuste laienemine kõigi iraanlaste hulka tuli aga üllatusena Iraanile endale ja kogu maailmale. Nagu ka see, et protestilaine ongi praeguseks juba üle maailma veerenud.

Muidugi veab seda eest ennekõike suur välisiraanlaste kogukond, kuid ka teistest rahvastest toetajaid on järjest enam. Näiteks lasi oma juuksed maha lõigata kuulus Prantsuse näitleja Juliette Binoche ning teine kuulus näitleja ja laulja Jane Birkin palus oma tütart, samuti kuulsat laulja Charlotte Ginsbourgi, et see ema juuksed maha lõikaks.

Ühtlasi näitab Amini juhtum, et allasurutud vähemused Iraanis ei kannata survet enam välja. On ju Amini koguni kahekordne vähemus – ühtaegu nii kurd kui ka naine. Mõlemaid on Iraanis aastakümneid jõhkralt ahistatud.

"Seekord toimub midagi enneolematut. Te näete, et inimesed hakkavad julgeolekujõududele vastu, naised põletavad oma pearätte, mitte ainult ei lehvita nendega, mitte ainult ei võta neid ära ja ei lehvita nendega. Te näete otsest sõnumit võimudele, et nad ei taha enam islamivabariiki," lausus Iraani näitlejanna Nazanin Boniadi.

Kuid kuigi Amini surmast ajendatud meeleavaldustel näeb endiselt rohkem naisi kui mehi, levib protestivaim järjest ägedamalt ka meeste hulka. Samas ongi haritud ja vabameelsed mehed Iraanis samuti vähemusgrupiks pressitud. Iraanlased on aga läbi ajaloo haridusest lugu pidanud, haritud inimesi on seal alati palju olnud, mille tõttu on isegi imelik, et usuindlejate surve alles nüüd avalikkusel kaane pealt ära lõi.

Mullade režiim üritab protestilainet muidugi talle tüüpilisel moel karmilt maha suruda, tapetud on juba vähemalt 185 meeleavaldajat, sealhulgas vähemalt 19 last. Valitsuse korraldusel on suletud kõik kurdide koolid ja kõrgemad õppeasutused. Siiski usuvad protestijad nii Iraanis kui välismaal, et valitsuse repressioonid vastuhakku ei murra, pigem annavad sellele veelgi hoogu.

"Meil on lootus, kuid samal ajal teame, et on väga raske. On väga raske ja kõik võtab aega, kuid seekord pole inimestel midagi kaotada. Nad seavad oma elu vabatahtlikult hädaohtu," ütles Pariisis meelt avaldanud Zara.