Septembri alguses sõitis 22-aastane Mahsa Jina Amini oma noorema vennaga Lääne-Iraanis asuvast kurdi linnast Saqezist esimest korda pealinna Teherani. Reis võttis aga kohutava pöörde – kohe metroost väljudes põrkas Mahsa kokku kombluspolitseiga, kelle ülesanne on jälgida, et naised kannaksid avalikus kohas islamiusule vastavat riietust. Mahsa välimus oli väidetavalt liiga paljastav.

"Teda sunniti minema politseibussi ja teda löödi pähe. Nad lõid ka minu poega, kes samuti seal oli, ja rebisid teda riietest," kirjeldas Mahsa isa Amjad Amini.

Mahsa peeti kinni ja viidi politseijaoskonda. Turvakaamera salvestisel on näha, kuidas tunni möödudes ta kaebab midagi naissoost politseinikule ja kukub hetk hiljem kokku. Ärkvele tulemata suri Mahsa kolm päeva hiljem haiglas.

Kuna uudis noore naise surmast moraalipolitsei käes tõi juba haigla ette ärritatud rahvasumma, teatas Teherani politsei avalikult, et Mahsat tabas südamerike.

"Kui ma ütlen, et politsei ei ole mitte midagi valesti teinud, pean ma silmas seda, et keegi ei puutunudki teda. Väited, et teda peksti või vigastati, ei vasta absoluutselt tõele," sõnas Rahimi.

Pärast šahhi kukutamist 1979. aastal valitseb Iraanis teokraatia, kus nime poolest korraldatakse küll vabu valimisi, aga sisuliselt on 85-miljonilises riigis võim konservatiivsete usumeeste ja sõjaväe käes. Lisaks sellele, et Iraan on toetanud rahvusvahelist terrorismi ja on selle eest ka sanktsioonide all, valitses omalaadi apartheid naistele, kes eraldati meestest töökohtadel ja klassiruumides ning keelati näiteks spordiareenil viibimine, rattaga sõit ja soololaulmine, rääkimata olulistele ametikohtadele tõusmisest.

Rangeid reegleid, mis puudutavad ka riietust avalikes kohtades, jõustab juba 40 aastat kombluspolitsei, mis pahatihti ei tseremoonitse.

"Iraani naised on pidanud kandma kohustuslikus korras hidžaabi ja kannatama kombluspolitsei karmikäelisust. Nad ei saa pelgalt tänavatel peksa, vaid neid on ka töölt vallandatud või koondatud," ütles naisõiguste aktivist Mansoureh Shojaee.

Kogunenud vimm naistele kehtestatud reeglite suhtes pääses valla ka Mahsa matustel kurdi linnas Saqezis.

"Nägime surnuaias naisi salle peast ära kiskumas. Oli tunne, nagu oleks ühiskond esimest korda ajaloos näinud, kuidas naised sel viisil korrale allumatust üles näitavad. /.../ Nad ignoreerisid oma hirmu, et ühiskonnale sõnum saata ja ma usun, et see oli Iraanis feministliku liikumise pöördepunktiks," rääkis Sussexi ülikooli rahvusvaheliste suhete doktor Sara Kermanian.

Algselt juba 1980. aastatel kurdi naisõiguslaste kasutusele võetud loosung "Naine, elu, vabadus" levis Mahsa matustelt nagu kulutuli üle Iraani.

"Mahsa tapeti juuste pärast. Sellepärast, et tema juukseid oli natuke näha. Aga mis nüüd Iraanis toimub? Naised võtavad hidžaabid peast. Mahsa pole Iraani naiste silmis surnud, vaid temast on saanud vastupanuliikumise sümbol võitluses tõsiusklike diktaatoritega," rääkis ajakirjanik ja aktivist Masih Alinejad.

"Inimesed on väga vihased. Iga kord, kui nad on soovinud protestida, on nad maha surutud. Nüüd nõutakse islamivabariigi lõppu. Asi pole pelgalt kohustuslikus hidžaabi kandmises, vaid 40 aastat väldanud rõhumises," ütles eksiilis elav režiimivastane Azi Jangravi.

Teherani valitsus eesotsas kõrgeima juhi ajatolla Ali Khameneiga vastas protestidele neile omaselt, süüdistades läänt.

"Meeleavaldused organiseeriti USA ja võltsi sionistide režiimi ning nende jüngrite poolt. Nad tunnevad, et meie riik muutub igas mõttes võimsamaks ja nad ei suuda sellega leppida," kõneles Khamenei.

Vaid mõni nädal varem oleks sellised avalikud massimeeleavaldused olnud mõeldamatud. Kõik varasemad sarnased protestid on otsustavalt lämmatatud. Näiteks naisõigusaktivist Mansoureh Shojaee algatas koos mõttekaaslastega kampaania, mille nimi on Miljon Allkirja ja eesmärk muuta naisi diskrimineerivaid seadusi.

"Meid arreteeriti, eks. Kui meid vahistati, konfiskeeriti meilt kõik allkirjad, kuid nad ei mõistnud seda, et oluline polnud mitte allkirjade arv, vaid kõige tähtsam oli hoopis see, et iga allkirjaga, mille me kogusime, jõudsime me inimestele lähemale ja olime millegi sütitajaks," rääkis Shojaee.

Suurem osa kampaaniaga tegelenud naistest vahistati või saadeti riigist välja, näiteks Mansoureh Shojaee elab praegu Hollandis Haagis. USA-s eksiilis elav Iraani aktivist Masih Alinejad on näide, et ajatollade kritiseerimine pole isegi kaugel teisel pool ookeani ohutu. Kaheksa aastat tagasi algatas ta sotsiaalmeedias hidžaabikohustuse vastase kampaania

"Käivitasin kaheksa aasta eest hidžaabi kohustuslikkuse vastase kampaania. Valisin ühe värvi, milleks oli valge, ja päeva, milleks oli kolmapäev, sest ma tahtsin, et hidžaabi mitte kandvad inimesed üksteist ära tunneksid. Inimesed tulid tänavatele ja avaldasid rahumeelselt meelt, kandes midagi valget või lehvitades millegi valgega," kirjeldas Alinejad.

Teiste hulgas ühines kampaaniaga Yasemin Aryaie, kes filmis ennast ilma hidžaabita Teherani tänavatel.

Yasemin arreteeriti 2019. aastal ja mõisteti viieks aastaks vangi. Lisaks nurjas FBI 2021. aastal plaani röövida New Yorgis elav kampaania vedaja Masih Alinejad. Ametlikult eitab Iraani valitsus oma seotust.

Seega, kui Mahsa Amini tänavu hukkus, oli see justkui säde bensiinitünnis, mida võimendas lisaks sotsiaalmeedia. Oma toetust on avaldanud nii jalgpallurid, näitlejad, haritlased kui ka lauljad. Näiteks ühes videoklipis kasutab laulja Shervin Hajipour inimeste sotsiaalmeediapostituste sisu, et luua laul sellest, miks islamivabariik enam eksisteerida ei tohiks.

Iraani julgeolekujõud arreteerisid Shervini otsekohe, kuid oli juba liiga hilja – tema laul oli internetis kulutulena levinud ja nii Iraani kui ka teiste riikide lauljad hakkasid seda kaverdama.

Protestid levisid üle ilma. Hüüdlause "Naine, elu, vabadus" sai maailmakuulsaks ja mitmed prominendid ning arvamusliidrid lõikasid toetuseks oma juukseid, mis on Iraanis leina ja kaotuse sümbol.

"Vanglad on rahvast täis, surnuaiad on rahvast täis ja ka haiglad on rahvast täis, kuid ikkagi tullakse tänavatele. Need, kes toetavad "Naine, elu, vabadus" liikumist, ei tagane," rääkis Hollandis elav aktivist.

"Kui ma näen mõnda naist julgeolekujõududele vastu hakkamas või kedagi oma õiguste eest seismas, on see tõeliselt kaunis hetk, sest ka mina seisin oma õiguste eest. See annab mulle lootust. See täidab mind lootusega ja ma ütlen endale, et järgmine põlvkond ei ela samasugust elu nagu meie. Nad võidavad endale õigused," rääkis Torontos elav aktivist.

Aktivistid rõhutavad, et see ei ole protest islami vastu, vaid valikuvabaduse poolt, mida takistab moraalselt ning rahaliselt korrumpeerunud režiim, mida ilmestab ka ülemjuhi vastus.

"Inimesed, kes tänavatel moraalitult huligaansuseid toime panevad, on osalt noored, kes tulid tänavatele pärast seda, kui internetis nähtud video nad üles küttis. Nad võivad tehtud veast aru saada, kui me neid karistame," ütles ajatolla Khamenei.

Nagu ikka sellisel puhul lasevad režiimid käiku raudse rusika – tuhandeid protestijaid on vahistatud ja vabaühenduste andmetel on läinud nädalalõpu seisuga meeleavalduste mahasurumisel hukkunud vähemalt 378 inimest, nende seas 47 alaealist. Nende hulgas on kaks 16-aastast neiut.

Sarina Esmaelzadeh elas Teherani lähedal Gohardashtis ja oli juutuuber. Kui Amnesty Internationali andmetel peksid julgeolekujõud teda nuiadega pähe, siis võimude versiooni järgi sooritas ta enesetapu. Nika Shakarami sattus samuti meeleavalduste keskele oma kodulinnas Teheranis. Ühes klipis on näha teda protestiks oma pearätti põletamas.

Viimane sõnum, mille ta oma sõpradele saatis, oli: "Ma põgenen. Julgeolekujõud jälitavad mind." Kümme päeva hiljem leidis pere tema laiba ühest surnukuurist. Kui julgeolekujõud tema surnukeha perele kätte ei andnud ja mujale matta soovisis, tekitas see omakorda mässu, mis aeti laiali pisargaasi, kumminuiade ja kummikuulidega.

Mahsa ja Nika suguste noorte surm, mis kajab tänu sotsmeediale vastu ka eakaaslaste hulgas Eestis, on asjaosaliste sõnul seadnud ajatollade režiimi suurema surve alla kui viimase 40 aasta jooksul. See ei pruugi neid veel kukutada, aga on aktivistide sõnul samm õiges suunas.

"Mahsa traagiline surm on Iraani naiste jaoks pöördepunktiks. Ja see on ka viimaseks piisaks islamivabariigi kohapealt. Naised on tüdinenud olemast teisejärgulised kodanikud. Nad ihkavad väärikust ja vabadust ning nüüd on tegu revolutsiooniga, mida juhivad Iraani naised koos neid toetavate meestega," ütles üks aktivist.