Marin Mõttus: Iraani kuum oktoober

Marin Mõttus
Marin Mõttus Autor/allikas: Erakogu

Esimest korda pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni nõutakse Iraanis niivõrd otseselt, häälekalt ja leppimatult täielikku režiimimuutust, kirjutab Marin Mõttus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Selle hirmu pärast, mida tunned oma armastatut suudeldes
Minu õe, sinu õe, meie õdede pärast
Häbi pärast, meeleheite pärast
Igatsuse pärast tavalise elu järele
Selle pealesunnitud paradiisi pärast
Vangis istuvate intellektuaalide pärast
Vali-Asri allee ja sealsete närbunud puude pärast …

Noore iraani laulja Shervin Hajipouri laul "Baraye" ("Selleks"/"Sellepärast") on kujunenud septembris puhkenud ja üle terve riigi levinud protestilaine mitteametlikuks hümniks, millest Youtube'is levib juba kümneid kavereid. 25-aastane Hajipour on Iraani muusikaskeenel tõusev täht.

Kuigi "Baraye" videol paistab ta isegi pisut kohmetu ja hajevil, lähevad tema kähedavõitu hääl ja siirad sõnad otse hinge. Laulu sõnad on iraanlaste säutsukogum, mis vallandus pärast seda, kui kurdi tütarlaps Mahsa Amini oli surnud julgeolekujõudude brutaalse kohtlemise tõttu, millest sai praeguseni kestvate meeleavalduste sütik.

29. septembril arreteeris Iraani julgeolek Hajipouri, süüdistades teda süsteemivastases propagandas ning vägivallale õhutamises. Nädala pärast lasti ta kautsjoni vastu vabaks, kuid süüdistustest ei ole loobutud ja lauljale kehtestati Iraani Islamivabariigist lahkumise keeld.

Meeleavaldused on vabade naiste nägu

Iraani Islamivabariigis on olnud mitu tõsist rahutuste lainet. 2009. aasta nn rohelise liikumise põhjuseks oli konservatiivist Mahmoud Ahmadinejadi tagasivalimine presidendiks väidetavalt pettuse teel ja see oli esimene sellise ulatusega meeleavalduste laine pärast islamirevolutsiooni. 2016. aastast saadik on iraanlased korduvalt tänavale tulnud, algselt enamasti majanduslikel põhjustel, nagu kallid toiduained või energia, kuid ajapikku on vähem või rohkem häälekalt lisandunud ka poliitilised nõudmised.

Sestap ongi oluline küsida, kas ja mis on rahutuste iseloomus muutunud. Praegune protestilaine erineb otsustavalt eelmistest selle poolest, et esimest korda pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni nõutakse niivõrd otseselt, häälekalt ja leppimatult täielikku režiimimuutust.

2009. aastal juhtisid meeleavaldusi opositsioonipoliitikud Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi ning peamised loosungid olid valimispettuse vastu ning islamivabariigis reformide läbiviimise poolt. Ka 2017. ja 2019. aasta rahutustel ei nõutud otsesõnu riigikorra muutmist, ehkki kohati mindi üsna vägivaldseks ja juba toona kõlas loosungeid režiimi kui sellise vastu, mitte lihtsalt reformimeelsema poliitika poolt.

Tegelikult ei ole suuremad reformid Iraani 1979. aasta põhiseaduse kohaselt võimalikudki – ja rahvas teab seda. Kuid sellist asja nagu praegu, kui koolitüdrukud võtavad klassi seinalt maha ajatollade Khomeini ja Khamenei kaksikportree, viskavad hidžaabi nurka hüüdega "Surm Khameneile!" või skandeerivad moraalipolitseile "Sina oled pervert, sina oled hoor – mina olen vaba naine!", islamivabariigis seni massiliselt nähtud ei ole.

Kas langeb hidžaab ja koos sellega ka võim?

Koolitüdrukuid ei maininud ma juhuslikult: Iraani ajaloos esmakordselt on naised võtnud rahutustes selgelt juhtrolli. Londonis elav Iraani dissident, Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi rõhutab oktoobris antud intervjuus Iisraeli portaalile +972, et tegemist on kindlasti režiimi lõpu algusega.

Ebadi sõnul on kohustuslik hidžaab Iraani režiimi võitluslipp ning selle langemisel on tehtud esimene samm ka teiste demokraatlike vabaduste saavutamise suunas. Ebadi oli enne islamirevolutsiooni üks esimesi naiskohtunikke Iraanis ja Teherani ringkonnakohtu esimees. Pärast revolutsiooni on ta advokaadina kaitsnud mitmeid nimekaid Iraani dissidente, 2000. aastate algul algatas ka kampaania "Miljon allkirja kohustusliku hidžaabi vastu".

Tsiteerin teda eelkõige sellepärast, et meil on hidžaabikohustuse tähendust keeruline mõista: meie kultuuriruumis sellele paralleeli ei leidu ja seega ei ole meil lihtsalt kogemust niivõrd poliitiliselt laetud rõivastumisnormidega. Vahel kohtab Eesti pressis võrdlusi näiteks kombega, et abielunaine pidi kandma tanu, või mõne muu sellesarnase piiranguga, aga need viivad paratamatult eksiteele.

Lugenud Ebadi väidet, et kohustuslik hidžaab on Iraani režiimi võitluslipp, on ka üsna ülearune küsida, kas Iraani mehed toetavad naisi nende võitluses. Tegemist ei ole nais­õiguslusega, nagu meie seda mõistame, vaid ühiskonna enamuse vastuhakuga: tänavale tulnud riskivad eluga ja teevad seda kõigi inimväärse elu nimel, mitte rüütellikust soovist toetada naisi nende õiglases võitluses.

Kuid võib-olla on Iraani naiste eneseteadvuse plahvatusliku ja ohte trotsiva kasvu taga ka laiem allhoovus, mis puudutab meid kõiki – ehk on see aja märk? On märke, et naised tunnevad end praegu ka mujal ses rahutus maailmas ohustatuna. Või ehk on täpsem öelda, et nad tunnevad end häirituna?

Võtkem või Türgi kirjaniku Ece Temelkurani tänapäeva parempopulismi analüüsiv raamat "Kuidas kaotada riik? Seitse sammu demokraatiast diktatuurini", milles ta on sunnitud tõdema: "Eranditult iga režiim alustab oma ideaalkodaniku loomist naiste ründamisega. Uue mehe loomine kestab põlvkondi, aga naisterahva disainimine käib nende arvates üleöö." Päris üleöö hidžaabikohustuse kehtestamine Iraanis 1979. aastal küll ei käinud, aga just naised olid need, kelle maailm hirmutava kiirusega kokku varises ja kes kaotasid peaaegu täielikult oma positsiooni ühiskonnas, oma tulevikuunistused ja võimalused.

Viimasel kümnendil on naised mitmel pool läänemaailmas taas olnud sunnitud pidama võitlusi, mida peeti juba lõplikult võidetuks. Ja olgem ausad: naisena on ikkagi väga häiriv saada teada, et XXI sajandi Euroopas tegutseb armee, kes kasutab relvana massivägistamist. Äsja kirjutas sellest põhjalikult ja analüütiliselt Sofi Oksanen oma essees "Putini sõda naiste vastu" (UpNorth.eu, oktoober 2022). Sel taustal kõnetab iraani naiste otsustavus sookaaslasi mujal maailmas kindlasti pisut teisel toonil kui veel kümmekond aastat tagasi.

Noorte mäss normaalse elu nimel

Teine selle rahutuste laine eripära on põlvkondlik: meeleavaldajad on jahmatavalt noored ning ohvrite hulgas on palju lausa alaealisi. Ülikoolid on Iraanis alati olnud vastupanuvõitluse keskusteks, kuid sedakorda on protestidega kaasa läinud ka keskkoolinoored. Erinevalt mõnede teiste islamimaade olukorrast on iraanlased haritud rahvas: kirjaoskus riigis on 90 protsenti, internetti kasutab 84 protsenti elanikkonnast ja ehk üllatavalt on tütarlapsi ülikoolides rohkemgi kui noormehi.

15–25-aastaste iraanlaste põlvkond on suhteliselt pragmaatiline ja ideoloogiavaba ning tänu keelteoskusele ja sotsiaalvõrgustikele ollakse mujal maailmas toimuvaga üsna hästi kursis. Ei ütle asjata üks tunnustatumaid Iraani eksperte, Columbia ülikooli professor Hamid Dabashi oma raamatus "Piirideta Iraan", et iraani kultuur on säilitanud oma kosmopoliitilisuse ja pingutustele vaatamata ei ole homo islamicuse loomine režiimil siiamaani õnnestunud.

Erinevalt eelmistest põlvkondadest ei ole enamik noori kogenud otsest näljahäda ega sõda, kuid nad näevad, et majandusolukord üha halveneb, tajuvad, et puudub vaba vaimuelu ning et selles süsteemis ei oota neid ees täisväärtuslik elu.

Rahvusvahelise tööorganisatsiooni andmeil on ligi kolmandik iraani noortest aktiivsest elust kõrvale jäänud: neil ei ole ei tööd, ametit ega õpi nad ka kõrgkoolis. Riiki valitsevatest kaheksakümnendates eluaastates ajatolladest lahutab neid nüüd juba mitu põlvkonda ning ületamatu mentaalne kuristik: küllap on nad õppinud ametlikku propagandat lihtsalt eirama.

Neil ei ole ülespuhutud eesmärke ega kaunilt sõnastatud loosungeid, nad tahavad elada normaalset elu. Just selle eesmärgi ülim lihtsus ning üldinimlikkus võibki saada režiimile saatuslikuks.

Ilmselt just meeleavaldajate noorus on määranud ka seekordsete protestide iseloomu. Noored ei korralda tuhandete osavõtjatega miitinguid linnaväljakuil, vaid organiseeruvad sotsiaalvõrgustike vahendusel kiiresti väiksemateks spontaanseteks meeleavaldusteks eri linnades, nii et osalejaid on julgeolekujõududel raskem tabada ning represseerida.

Selline liikumine on kahtlemata ka haavatav, kuna puudub konkreetne tegevusprogramm. Ja revolutsiooni kaaperdamise kogemus on praeguste meeleavaldajate vanemate ning vanavanemate kollektiivses mälus juba olemas: 1979. aastal toetasid šahhi kukutamist väga erinevad poliitilised jõud, kuid riigi edasisel kujundamisel islami konservatiivid enam teiste rühmituste arvamusi kuulda ei võtnud.

Iraani meeleavalduste puhul on oluline mõista, millised sotsiaalsed rühmad on läinud liikvele. Traditsiooniliselt saavad rahutused alguse ülikoolidest ja noorema põlvkonna intellektuaalide ringidest.

Näiteks 2019. aasta rahutustes, mis puhkesid ootamatult tõusnud gaasihinna tõttu, osales aga arvukalt ka lihtsamat rahvast ja vabrikutöölisi, keda režiim näeb suuresti oma toetusbaasina. Toona jäid nõudmised siiski eelkõige majanduslikuks ja oli üsna ootuspärane, et gaasihinna tõus tekitab rahulolematust just elanike vaesemates kihtides.

Seekordsete protestide toetuspind on ilmselgelt laiem: mõtlema panevad hiljutised uudised, et streigiliikumine nafta- ja gaasitööstuses on laienemas ning streikijad nõuavad kõigi poliitvangide vabastamist.

Nafta- ja gaasisektor on Iraani majanduse selgroog ja eluliin. Seni on riik rahvusvaheliste sanktsioonide all vastu pidanud paremini, kui oleks oodanud: statistika järgi on halvenenud eelkõige ühiskonna nõrgemate ja vaesemate elujärg, kuid majanduse kokkukukkumist ennustati asjata. Kui streik halvab naftatööstuse pikemaks ajaks, võib Iraani majandus sattuda aga tõsistesse raskustesse.

Shirin Ebadi kinnitab, et seekord on rahutused haaranud kogu Iraani ühiskonna. Tõeliselt ohtlikuks muutub olukord režiimile siis, kui tänavale tuleb spetsialistidest, ärimeestest ja ametnikest koosnev keskklass.

Need inimesed on õppinud süsteemis toime tulema ja seda võimalust mööda ignoreerima, saavutanud korraliku elustandardi ja leidnud enam-vähem turvalise niši, kus neid vähemasti ei rünnata. Neil on üsna palju kaotada ja nende risk on suur. "Praegu pole veel aeg. Praegu pole muud teha kui oodata," leiavad nad omavahelises usalduslikus vestluses.

Kohal viibimata on raske öelda, kas nad on aktiviseerunud. Kuid kuna protestidega on läinud kaasa Sharifi tehnikaülikool Teheranis, mida peetakse Iraani üheks mainekamaks kõrgkooliks ja eliidi kasvulavaks, siis võib üsna kindlalt öelda, et igatahes nende lapsed on meeleavaldustega ühinenud – ja Sharifi ülikooli puhul on see enneolematu.

Režiimi vastulöök

Iraanis on protestid alati karmilt maha surutud ning selles osas ei olegi takkajärele vaadates suurt vahet, kas võimul on olnud karmikäeline president Mahmoud Ahmadinejad (president 2005–2013) või pigem reformistiks peetud Hassan Rouhani (2013–2021).

Olulistes julgeolekuküsimustes jookseb jõujoon Iraani poliitilisest ladvikust mööda: režiimi püsimise tagavad kõrgem usujuht ajatolla Khamenei ja Iraani revolutsiooniline kaardivägi, repressioone viib ellu enamasti kaardiväe vabatahtlik osa Basij. Viimasesse astuvad sageli just vaesemad napi haridusega noormehed, kellele see on ainuke viis selles ühiskonnas – ja elus üldse – kuskile jõuda.

Kuna esimesena tulevad tänavaile sageli üliõpilased, siis võib vaid kujutleda, millise kahjurõõmuga Basij neid nuhtleb. Paljud Basij liikmed on alaealised ja kuna ka praegused meeleavaldajad on sageli teismelised, on nende mahasurumisest masendavaid pilte: režiim on ässitanud lapsed peksma teisi lapsi.

Praegune riigipea Ebrahim Raisi on veendunud konservatiiv ning teda seostatakse Iraani poliitvangide massilise hukkamisega 1988. aastal, mil Raisi oli kõrgel positsioonil riigi justiitssüsteemis. Üsna sedasama nägu on ka tema valitsus, kuid sellest hoolimata tuleb Iraani režiimi kõrgematelt astmetelt vahel segadust tekitavaid avaldusi.

Arusaadavalt nopib lääne meedia need kiiresti üles ja ühisvõrgustik lööb kihama, ennustades tõsiseid lõhesid režiimi juhtkonnas. Nii on endine välisminister Javad Zarif justnagu väljendanud seal kaastunnet ja mõistmist meeleavaldajate vastu, siis aga justkui oma sõnad tagasi võtnud. Zarif teatas aastaid tagasi mäletatavasti Instagramis koguni enda tagasiastumisest, jäädes hiljem presidendi palvel siiski ametisse.

Samuti kutsus paari nädala eest võime üles tolerantsusele pikaaegne konservatiivist poliitik Ali Larijani oma hiljutises Guardiani intervjuus. Larijani võrdleb seal praegu toimuvat olukorraga, kus migreenihaigele antakse südamehaiguse rohtu ning see sulgeb kõik tema arterid ja peatab vereringe.

Mitmed Iraani dissidendid on sellise veesegamise eest hoiatanud: eesmärk on ajada meeleavaldajad segadusse ja juhtida välismaailma fookus räigelt vägivallalt kõrvale lõpututesse mõtisklustesse võimalike pragude või lõhede üle riigi ladvikus.

Kujundlikud ja hämarad väljendid – nagu ka otsene valetamine – on Iraani režiimile üliomased. Ei ole siiski põhjust arvata, et inimesed, kes on aastakümneid olnud osalised inimõiguste süstemaatilises rikkumises ja äärmistes jõhkrustes, on terve selle aja kandnud põues hubisevat dissidenditulukest, või et see on nende rinnus just viimasel ajal süttinud. Need, kelle enda käed on verised, ei saa toetada verd valanud režiimi kukkumist.

Praegu (31. oktoobril) on raske öelda, millega need rahutused lõpevad. Internetti piiratakse Iraanis juba protestilaine algusest peale ning ühismeedias ilmuva puhul näeme enamasti ülevat hetke, mitte aga sellele järgnevaid sündmusi. Kuna meeleavaldajad on režiimile surmaotsuse välja kuulutanud, revolutsiooniline kaardivägi aga ähvardanud võtta protesti mahasurumisel tarvitusele senisest karmimad meetodid, võivad järelmid olla väga vägivaldsed.

Otseütlemise aeg

USA eriesindaja Iraani küsimustes Rob Malley, endine mõttekoja International Crisis Group president ning mu meelest üks säravamaid Lähis-Idaga tegelevaid USA diplomaate üldse, andis 27. oktoobril France Presse'ile intervjuu. Temalt küsiti, kas USA on viimasel ajal saatnud Iraanile sõnumeid sooviga sõlmida mingeid kokkuleppeid. Malley eitas seda ja lisas: "Kui me iraanlastele üldse mingi sõnumi saadaksime, oleks see väga lihtne: lõpetage oma inimeste tapmine ja Venemaale droonide saatmine, sest nendega tapetakse ukrainlasi."

Arusaadavalt on meil siin tähelepanu suunatud eelkõige Venemaa sõjale Ukrainas, kuid sama arusaadav on, et need kaks teemat on seotud ja paralleele ei suuda – ega tahagi – ma vältida ka selles loos. Miks muidu meenus Rob Malley intervjuud kuulates kohe paralleelina Soome peaministri Sanna Marini hiljutine briljantne vastus küsimusele, milline on Ukraina kriisi lahendus: "Venemaa peab Ukrainast lahkuma. Siis ongi kriis lahendatud."

Selles otseütlemises on midagi uut, karmi ja värsket: diplomaadid ja kõrgetasemelised poliitikud ütlevad inimlikke ja iseenesestmõistetavaid asju, mis riimuvad ootamatult Hajipouri laulusõnadega ja Iraani verinoorte meeleavaldajate nõudmistega.

Uduajamise aeg on otsa saanud ja loodetavasti läheb taevas tasapisi selgemaks.

* Artikli autori reaalune tõlge inglise keele vahendusel.

Autor väljendab kommentaaris isiklikke seisukohti.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: