Esmaspäeva õhtul üllatas Saksamaa Liiduvabariigi kantsler Olaf Scholz avalikkust oma ametiaja esimese resolutsiooniga, mille tulemuseks on Saksamaa kolme allesjäänud tuumaelektrijaama eluea pikendamine tuleva aasta aprillini. Sealjuures võttis kantsler kasutusele oma nn juhtnöörikompetentsi, mis annab Saksa valitsusjuhile vabaduse võtta vastu otsuseid vajadusel ka ilma koalitsioonipartnerite nõusolekuta.

Tuumaenergia tootmise ümber on viimastel nädalatel käinud palavad vaidlused sotsiaaldemokraatidega valitsuskoalitsioonis olevate roheliste ja liberaalide vahel, mille käigus on majandusminister Robert Habeck ja rahandusminister Christian Lindner kaitsnud eelkõige oma parteide ideoloogilisi seisukohti, leidmata seejuures pragmaatilist lahendust olukorra leevendamiseks niigi pingelisel energiaturul.

Oma otsusega pikendada tuumaelektri tootmist lõpetas Olaf Scholz esialgu koalitsioonisisesed jagelemised, kuid eeldatavalt ei jää see kantsleri viimaseks otsustavaks poliitiliseks sammuks käesolevas energia- ja majanduskriisis.

Mis võib väljastpoolt vaadatuna tunduda hetkeprobleemi suhteliselt triviaalse lahendusena – töökorras tuumaelektrijaamade edasine kasutus elektri tootmiseks puuduolevate gaasitarnete ja kõrgete energiahindade taustal näib ju loogiline – ähvardas kasvada tõsiseks valitsuskriisiks alles kümme kuud ametis olnud valitsuskabinetile.

Ideoloogilise vastasseisu põhjuseks sai eelkõige roheliste partei eesmärk loobuda tuumaenergiast, mis oli liberaalide arvates kriisiolukorras vastutustundetu ja ebaökonoomne. Nüüd peab kantsleri otsuse kinnitama ka veel Bundestag ning ka siin on eelkõige roheliste fraktsioonist Olaf Scholzi poliitilise soolo kohta kuulda olnud teravat kriitikat.¹ Eeldatavalt saab otsus siiski kinnituse, muu tähendaks sisuliselt valitsuse krahhi.

Sõda Ukrainas ja sellega kaasnenud hinnatõus ja tarnekriis energiakandjate ümber on jätnud sügava jälje Saksamaa majanduslikule stabiilsusele. Septembri seisuga on inflatsioon tõusnud kümne protsendini ning Saksamaa majandusprognoos ei tõota midagi roosilist. Kieli IfW instituudi hinnangul väheneb riigi majanduslik kogutoodang tuleval aastal 0,7 protsendi võrra, seega tüürib Euroopa suurim rahvamajandus otsejoones majanduslanguse suunas.²

Üldise inflatsiooni taustal on toiduained kallinenud 19 protsendi ja energiakandjad koguni 44 protsendi võrra.³ Siiani suhteliselt soojana püsinud ilmad on kütteperioodi küll veidi edasi lükanud, kuid enamus energia- ja küttetarnijaid on juba oluliselt tõstnud hindu nii eratarbijatele kui ka tööstusele. Viimane põhjustab Saksa majanduse selgroona valitsusele ehk kõige suuremat peavalu, sest tööstuse varustamine energiakandjatega nagu maagaas, nafta ja elekter kuulub riigi prioriteetide hulka, vältimaks majanduse kokkuvarisemist.

Seejuures tunneb Saksamaa mõjuka tööstusriigina globaalset majandus- ja energiakriisi eriti valuliselt, sest vaevalt koroona pandeemiast taastunud tööstus peab nüüd lahendama tooraine ja muude toodete tarneprobleemide kõrvalt ka energiakandjate hinnahüpete ja toodangu jätkamisega seotud raskusi.⁴

Kõige suurema põntsu saavad seejuures Saksamaa igapäevase infrastruktuuri kandjatena just väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Juba mitmendat kuud esinevad poliitilistes jutusaadetes pagariäride, väikepoodide, põllumeeste ja teiste väike- ja keskklassi ettevõtete esindajad, kes kõik kurdavad sarnast probleemi: tõusvate energiahindade tõttu on väljaminekud suuremad kui sissetulekud ja kui valitsus kiiret ja efektiivset abi ei osuta, siis tuleb tegevus lõpetada.

Peab ütlema, et kantsler Olaf Scholzi kabinett püüab küll iga hinna eest leida vastavaid abimeetmeid, kuid siiani ei ole need tarbijatele ja ettevõtetele rahulolu toonud. Pigem vastupidi, majandusministri Robert Habecki äpardunud esinemised seoses pankrotilaine ohuga, rahandusminister Christian Lindneri jäik seisukoht uute riigivõlgade suhtes, ühes juba mainitud segase kursiga tuumaelektrijaamade ümber on valitsusest pigem jätnud "peata kana" mulje.⁵

Endise rahandusministrina Angela Merkeli valitsuses võiks Olaf Scholzilt oodata tema eelkäijale sarnast kriisihaldust ja seda, et rahulikult oma samme kaaludes jõutakse üleüldise konsensuseni. Kui aga vaadata valitsuskabineti hetkeolukorda ja eriti jagelemisi majandus- ja rahandusministri vahel, jääb mulje, nagu oleks Scholzile praeguses kriisiolukorras jäänud lasteaiakasvataja roll, kes peab oma ministreid korrale kutsuma, kui olukord kontrolli alt väljub. 

Siiani on valitsuse meetmed pigem meenutanud tilka vett kuumal kerisel kui "topeltpauku", nagu kantsler ise oma valitsuse kolmandat abipaketti nimetas⁶. Kokku läheb majandusabi riigieelarvele maksma ligi 200 miljardit eurot, kusjuures küsimus ei ole isegi selles, kas Saksamaa saab endale sellist summat lubada, vaid pigem selles, kas abi jõuab tõepoolest abivajajateni.⁷

Juba praegu kritiseeritakse seda, et majandusabi tarbijatele on suurem kui ettevõtetele, mis omakorda tõstab muuhulgas näiteks tööpuuduse ohtu, samuti on Saksamaa majandusabi meetmed pälvinud kriitikat Euroopa Liidu tasandil.⁸

Tarbijad ise tunnetavad inflatsiooni ja energiahindade tõusu nii kodus, tööl kui ka poes, sest kriisiga seoses ei ole ohus üksnes pangaarved ja rahakoti sisu, vaid ka toodete kättesaadavus, muuhulgas selliste eluliselt tähtsate kaupade puhul nagu värsked toiduained ja ravimid, aga ka sakslaste lemmikjook õlu.⁹ Õigupoolest ei oska ma isegi ette kujutada, milline suur üleriigiline protestilaine tabaks Saksamaad, kui õlleklaas, kuhu oma rahamured uputada, peaks energia- ja majanduskriisist tingituna tühjaks jääma.

Küsitluste tulemused valitsuse töö osas ei näita vähemalt siiani positiivset trendi, hetkeseisuga ei ole koguni ligi 70 protsenti ja seega suurem osa küsitletuist valitsuse tööga rahul.¹⁰ 

Negatiivselt hindavad valijad nii valitsuse abipakette kui ka üldist kriisihaldust, kusjuures kõik koalitsioonis olevad parteid on selles osas halvas seisus. Seoses inflatsiooniga hindab 80 protsenti sakslastest oma majanduslikku olukorda halvaks olevat, mis on võrreldav 2009 aasta majanduskriisi ajaga. Sakslaste toetus Ukrainale on küll siiani kõrge (vt ka: "Vene gaas ja Saksamaa majanduse dilemma")¹¹, kuid poolehoid on mõneti langenud ning enamus ei ole valitsuse poliitilise kursiga nõus.¹²

Eriti ilmneb siin erinevus Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. Enamus idapoolsete liidumaade elanikest pooldab Venemaa sanktsioneerimises ja Ukraina sõjalises toetuses praegusega võrreldes tagasihoidlikumat kurssi ehk vähem sanktsioone ja ka vähem sõjalist toetust Ukrainale. Lääne-Saksamaal seevastu on enamus arvamusel, et Ukrainat peaks hoopis rohkem toetama ja saktsioone veelgi karmistama.

Idapoolsed liidumaad on seoses hinnatõusu ja sõjaga samuti tunduvalt protestialtimad, näiteks võttis siin oktoobris toimunud meeleavaldustest osa ligi sada tuhat inimest.¹³ Olenevalt kriisi süvenemisest ja valitsuse meetmete tõhususest on talve lähenedes ilmselt ka oodata protestide jätkumist.

Olaf Scholzil ja tema kabinetil on seega ees pingelised sügis- ja talvekuud, sest nüüdseks kipub energiakriis sakslaste rahakoti kallale, mis võib rahulolematusest viia tõsisemate rahutusteni. Rahutus nii kodudes kui ka tööstuses omakorda ohustaks tõsiselt Saksamaa majandusliku korra hoidmist, mis omakorda võib mõjutada kogu euroala stabiilsust. Olukorda leevendaks rahulik koostöö valitsuse enda ridades, mis aitaks oluliselt kaasa ka üldise ordnungi ülalpidamisel, kuid mis takerdub hetkel ideoloogilistes ja majanduslikes kriisiahelais.