Ukraina sõja taustal kerkib Saksamaal ühe enam esile dilemma poliitilise solidaarsuse ja majandusliku heaolu vahel, mille aluseks on Saksa majanduse sõltuvus Vene gaasist. Debatti toidab asjaolu, et sõjaga seotud tavahindade tõusu saavad nüüdseks tunda ka tavainimesed, sest üldist 7,6-protsendist inflatsiooni Saksamaal saadab 12,7-protsendine toiduainete ja 38-protsendine energiakandjate hindade tõus.

On ainult sõna otseses mõttes aja küsimus, mil Ukraina sõjalise toetamise ja Vene gaasi sisseostu vastuolust saab tõsisem poliitiline probleem kantsler Olaf Scholzi valitsusele, sest praegusele suvisele leitsakule järgnevad sügis- ja talvekuud ning kerkinud energiahinnad annavad valusa hoobi mitte ainult tarbijate vaid ka Saksamaa majanduse ja tööstuse eelarvele.

Hirm ja abi

Pingeline olukord ei ole Saksamaa valitsusjuhil ilmselt jäänud märkamata ja see sai talle eeldatavalt ajendiks katkestada  22. juulil puhkus ja korraldada spontaanne pressikonverents Kanzleramtis, nagu nimetatakse valitsusjuhi ametihoonet.¹

Scholz adresseeris eriti tarbijaid ja nende hirmu talvel istuda külmas toas tühja rahakotiga, mida kantsleri sõnul kindlasti ei juhtu. Ka ükski ettevõte ei pea kartma pankrotistumist kõrgete energiahindade tõttu, sest valitsus hoolitseb igaühe heaolu eest, lubas Scholz.

Samaaegselt avalikustas valitsuskabinet rea meetmeid, mis peaksid aitama tarbijatel kriisis toime tulla. Meetmete seas on muuhulgas kõrgemad sotsiaaltoetused, võimalus taotleda protsendivaba laenu ja finantsabi riigi poolt, üürilepingute katkestamise keeld ja vajadusel riiklik osalus energiaettevõtetes, nagu näiteks gaasitarnija Uniper puhul.²

Juba aastaid käinud diskussioon kiiruspiirangute kohta autobahnil on jälle saanud tuule tiibadesse. Samuti pikendab valitsus finantstoetuse võimalust suure energiamahuga tööstusettevõtetele ning tarbijatele jääb augusti lõpuni kehtima üheksa eurot maksev pilet Deutsche Bahni rongides, mis peaks soodustama auto asemel ühistranspordi kasutamist.

Juba eelnevalt kinnitas valitsus 300 euro suuruse energiatoetuse kõigile Saksamaa töövõtjatele ning kütuse allahindluse, mis on juba rakendunud.

Angela Merkeli panus

Kas nimetatud meetmetest piisab, näeme tulevikus. Kuid asjaolu, et kantsler Scholz astus kaamerate ette ning julgustas sakslasi, on siinses poliitikas ja eriti praeguse valitsusjuhi puhul suhteliselt erakordne. Scholz on tuntud vaoshoitud ja ettevaatliku poliitikuna, mis on talle just Ukrainas toimuva sõjaga seotud olukorras toonud palju kriitikat.

Samal ajal, nagu oli ka oodata, on tema poliitilises käitumises palju paralleele eelkäija Angela Merkeliga, keda on omakorda süüdistatud Saksamaa praeguses energeetilises kriisis. Kriitikute sõnul oli just Merkeli valitsus süüdi selles, et Saksa majandus viis end sõltuvusse Vene gaasist ning ka Merkeli väidetav sõbralikkus Venemaa president Vladimir Putini suhtes oli paljude arvates praeguse sõja eelmänguks.

Merkel ise on oma seisukohti ja poliitilist liini Venemaa suhtes kaitsnud ning öelnud, et ta ei kavatse vabandada, sest tema diplomaatiline joon aitas ära hoida varasemat sõjalist eskalatsiooni.³

Olgu see nii või mitte, peab mainima, et Merkeli valitsusel jäi kindlasti tegemata laialdane taastuvenergia taristu loomine, mis praeguses olukorras aitaks vähendada sõltuvust Vene gaasist. Samuti on praeguses olukorras valulik ja seega kriitikat pälvinud tolleaegne Merkeli valitsuse resolutsioon eemalduda tuumaenergiast. Viimast otsust kaitsevad siiski valitsuskoalitsioonis olevad rohelised eesotsas majandusministri Robert Habeckiga, sest vastasseis tuumaenergiale on nende partei põhiloosung.

Selge on see, et praegust Saksamaa kasutatavat maagaasi hulka, millest üle poole tuleb Venemaalt, ei ole võimalik päevapealt vähendada, seda teab ka kantsler Scholz. Niisiis on ka valitsuses piisavalt ruumi ideoloogiliste ja pragmaatiliste dilemmade lahendamiseks.

Põhimõtted ja majandus

Üleüldse jääb energia tootmise küsimus nii Saksamaa kui ka Euroopa kontekstis kindlasti päevakorrale ning põhjustab liidusiseseid pingeid. Juba praegu on näha riikidevahelist vastasseisu, mis puudutab näiteks Euroopa Komisjoni ettepanekut vähendada riikide gaasitarbimist 15 protsendi võrra, et toetada gaasist rohkem sõltuvaid riike, nagu näiteks Saksamaa.

Hispaania, Portugal ja Poola välja öelnud, et nemad on sunniviisilise tarbimise vähendamise vastu, süüdistades samal ajal Saksamaad Euroopat tabanud energiakriisis. Teisipäeval toimuval energeetikaministrite nõukogul on seega oodata tuliseid debatte Vene gaasi ja energia tarbimise ümber.

Saksamaa jääb euroala tugevaima majandusena eeldatavalt oma positsiooni juurde, mille aluseks on Saksa tööstus. Nagu mainisin eelmises kommentaaris, ei mõjuta Saksamaa majanduse käekäik mitte ainult kohalikku konjunktuuri, vaid sisuliselt kogu euroala.⁴

Samuti on kindlasti suur erinevus, millise riigi perspektiivist energia tarbimist vaadelda. Näiteks Eesti ja Saksamaa tööstuse energianõudlust ei saa tõsimeeli omavahel võrrelda. Seetõttu saame tekkinud olukorras eeldatavalt mitmekordselt kuulda mõistet "solidaarsus", kuigi ühehäälsust energia tarbimise küsimuses hetkel ilmselt oodata ei ole.

Üldiselt on Saksamaa avalikus diskussioonis päevakorral ka väärtushinnangute ja põhimõtete tähendus majanduslike kaalutluste kõrval. Siinkohal mängib olulist rolli alternatiivide leidmine Vene gaasile ja nende ideoloogiline väärtus.

Paljud sakslased ei ole vaimustatud LNG tarnete perspektiivist, eriti kui see on ammutatud kildagaasi tehnoloogiat kasutades, nagu see on enamjaolt USA-st toodud gaasi puhul. Ka gaasi transportimine mööda merd on paljude arvates problemaatiline, pidades silmas keskkonnareostusega seotud aspekte.

Samuti on kritiseeritud majandusminister Robert Habecki mais toimunud reisi Katari, et sõlmida leping energiakandjate tarneks Saksamaale, sest saksa avalikkuse jaoks ei ole Venemaa ja Katari vahel demokraatlike põhimõtete jälgimisel suurt erinevust. Palju räägitakse ka sanktsioonide mõjust, kusjuures kohati on avaldatud arvamust, et need kahjustavad Euroopa majandust rohkem kui Venemaa oma.⁵

Kui vaadata küsitluste tulemusi, siis pooldab ligi 70 protsenti sakslastest Ukraina edasist toetamist, olenemata kõrgetest energiahindadest.⁶ Peab siiski vaatama ka parteisid eraldi. Näiteks on Ukraina toetajate seas 95 protsenti Roheliste partei valijaid, kuid ainult 45 protsenti vasakpoolse partei Die Linke valijaskonnast.

Erinevust võib seletada asjaoluga, et roheliste valijad on enamjaolt kõrgemalt haritud ja kõrgema sissetulekuga, saades seega hinnatõusu kergemini kompenseerida kui madalama sissetulekuga vasakpoolsete valijad. Lähitulevikus ja eriti tõusvate energia- ja muude hindade taustal - iseäranis kui praeguse valitsuse meetmed ei peaks mõjuma - on seega oodata ühiskonna poliitilist lõhenemist, mis võib kasuks tulla parempoolsetele jõududele, nagu näiteks parteile AfD.

Kokkuvõttes võib öelda, et vastasseisus solidaarsus Ukrainaga versus majanduslik heaolu võidab Saksamaal hetkel esimene. Siiski võib olukord muutuda, kui algavad öökülmad või Venemaa vähendab gaasitarneid või peatab need sootuks. Olaf Scholzi valitsusel seisavad ees rasked ajad ordnungi ülalpidamisel.