Aasta tagasi andis Saksamaa esimene kolmikliit ametivande ning ametisse astus kantsler Olaf Scholz koos oma kirju kabinetiga.

Koalitsioonikõneluste vältel ja valitsuse ametisse astumise ajal olid koalitsioonipartnerite juhid selgelt väga heas tujus, mida tõestavad nii fotod meediaväljaannete esikaantel kui ka vastsete ministrite sõnavõtud. Kõik hõljusid justkui õndsas poliitilises seebimullis, sest uus koalitsioon lubas Saksamaale tuua uusi poliitilisi, majanduslikke ja ökoloogilisi tuuli ja puhuda minema Angela Merkeli 16 aasta pikkuse valitsemisajaga kogunenud tolm.

Sotsiaaldemokraadid ei julgenud päriselt uskuda, et nende kandidaat Olaf Scholz saab tõepoolest Saksamaa Liitvabariigi kantsleri toolile istuda, sest alles mõni kuu varem olid nad küsitlustes oluliselt maas nii kristlikest demokraatidest kui ka rohelistest.

Rohelised said küll ainult pool oodatud häältest, kuid pääsesid siiski suuruselt teise parteina valitsuskoalitsiooni pärast aastatepikkust opositsioonis olekut. Liberaalid, olles kindlustanud tähtsad rahandus- ja liiklusministeeriumide portfellid, olid omakorda samuti rahul võimalusega vormida valitsuse päevakorda.

Scholzi valitsus lubas tegutseda professionaalsemalt, vaiksemalt ja harmoonilisemalt kui eelkäijad ning suunata Saksamaa poliitika uuele ja kaasaegsele teele.

Teadagi muutus Euroopa poliitiline olukord käesoleva aasta 24. veebruaril, mil Venemaa väed ründasid Ukrainat. Nii pidi ka Saksamaa uus valitsus tegelema hoopis teiste muredega kui oli märgitud koalitsioonilepingus. Ühes vajadusega vastu võtta kiireid ja sihikidlaid otsuseid ilmnesid peagi ka kolitsioonisisesed pinged, mis olid eelkõige seotud Saksamaa tööstuse, energiatarbimise, julgeoleku, sisserände ja välispoliitilise profiiliga.

Juba sõjale eelnevalt ei leidnud kantsler Scholz ja tema rohelised koalitsiooniministrid ühist keelt Nord Stream 2 teemal. Kantsler pooldas trassi kasutuselevõttu viidates selle majanduslikule tähendusele, samal ajal kui rohelised nägid gaasijuhtme projektis poliitilist ohuallikat. Siinkohal näitas Scholz esmakordselt oma poliitilist taktikat, väljendades end ettevaatlikult ning hoidudes ühemõttelistest väljaütlemistest, mis andis talle võimaluse hiljem oma arvamust korrigeerida. Nii on ka Nord Stream 2 puhul, mille sertifitseerimise peatas valitsus mõni päev enne Venemaa kallaletungi Ukrainale.¹

Energia

Energiatarbimise ja -tarnimise temaatika on osutunud valitsuskoalitsiooni suurimaks proovikiviks, seda nii poliitilisel kui ka majanduslikul tasandil. Raskustest Saksamaa majanduses praeguse energiakandjate nappuse ja hinnatõusu taustal kirjutasin juba eelmises kommentaaris.²

Nüüdseks on inflatsioon küll veidi taandunud, samuti on gaasihind alanenud ning valitsuse esindajad korrutavad igal võimalusel, et Saksamaa gaasivarud on ligi sada protsendi täidetud, kuid siiski ei ole majandus rahunenud. Siinkohal ei oma positiivset mõju ka koalitsiooni poolt lubatud ja käesoleva aasta oktoobrist kehtiv kõrgem miinimumpalk.

Ebasoodsate tingimuste tõttu on juba mõnigi suurettevõte – näiteks keemiatehas BASF ja autotootjad Volkswagen ning BMW – teatanud kavatsusest viia tootmine Aasiasse, eelkõige Hiinasse. Saksamaale kui tugeval tööstusel ja ekspordil baseeruva majandusriigi jaoks on need halvad uudised.³

Valitsuse 200 miljardi euro suurusest abipaketist on samuti juba juttu olnud, muuhulgas sisaldab see gaasihinna pidurit, mis peaks aitama eelkõige tarbijaid kõrgete hindadega toime tulla.⁴ Antud meedet tarbijate silmis jäägitult positiivselt hinnata segab asjaolu, et mõni kuu varem külvas valitsuskoalitsioon eesotsas roheliste majandusministri Robert Habeckiga parasjagu ebakindlust nendesamade tarbijate seas otsusega panna niigi kõrgele gaasihinnale otsa veel ka tarnijate hinnavahe.⁵

Seejuures ilmnesid esimesed lahkhelid majandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi vahel, kus liberaalide juht ja ühtlasi rahandusminister Christian Lindner seadis mainitud meetme tõhususe juba algusest peale suure küsimärgi alla. Asjaolu, et valitsus pidi lõpuks oma otsusest loobuma, ei näidanud valijatele sugugi ei kabineti konsensust ega stabiilsust.

Valitsuse ebalevat kuvandit tugevdas kindlasti ka kabinetisisene ragistamine tuumaelektrijaamade ümber, sest majanduslike argumentide kõrval põrkusid ka ideoloogilised nägemused. Jälle olid põhilised riiukuked Habeck ja Lindner, kusjuures sõna poetasid sekka ka opositsiooni poliitikud eesotsas kristlike demokraatidega ning roheliste partei põhimõtete jüngrid koos majanduse, teaduse ja tarbijate esindajatega.⁶ Elektrijaamade töö pikendamise otsuse pidi lõpuks langetama kantsler ise, kasutades "juhtnöörikompetentsi" ja seda ametiajal varem kui ükski teine Saksamaa liidukantsler enne teda.

Sõja mõju

Ukrainas toimuva sõjaga seoses on Saksamaa valitsus pidanud vastu võtma rea otsuseid, mis oleksid veel aasta tagasi olnud mõeldamatud. Näiteks Saksamaa armee Bundeswehri 100 miljardi euro suurune erirahastus, mille kohta kantsler Scholzi peetud kõnet Bundestagis nimetati ajalooliseks.⁷

Diskussioon sõjatehnika tarnete ümber Ukrainasse tõi kantslerile tema näiliselt kõhkleva oleku pärast kriitikat nii välismaalt, opositsioonist kui ka koalitsioonipartneritelt. Sellegipoolest on kaitserelvade osas nüüdseks langetatud mitmed otsused, olgugi et kriisiregioonide varustamine relvadega ei ole Saksamaa jaoks kaugeltki iseenesestmõistetav.⁸

Ka asjaolu, et kantsler pidi südasuvel astuma avalikkuse ette ja pidama rahustava kõne, milles ta lubas nii tööstusele kui ka peredele, et valitsus ei jäta neid kriisi üksi⁹, ei ole Saksamaa poliitikas sugugi tavaline. Võib öelda, et kaalukas ja rahulik olek on praeguse kantsleri kreedo, tema karge ja tagasihoidlik hoiak on juba saanud rutiiniks.

Pimesi ja mõtlematult välisasju ajada ei näi olevat Scholzi stiil, pigem hoidub ta väärtuspõhiste põhimõtete ülepaisutamisest ja paistab silma pragmaatilise liiniga. Ka suhetes Saksa tööstuse jaoks tähtsa ekspordisihtkoha Hiinaga näitas Scholz oma praktilist ja ratsionalistlikku välispoliitilist joont, mis tekitas meelehärmi välisministrile ja vastandus tema ministeeriumi äsja valminud Hiina-strateegiale.¹⁰

Auto pole veel kraavis

Õigupoolest võibki Saksamaa valitsuse tegevust viimase aasta jooksul iseloomustada ideoloogiliste ja isiklike poliitiliste seisukohtade valguses. Siiani ilmnenud lahkhelid liiguvad piki kolme koalitsioonipartneri parteide ideoloogilisi liine, aga olenevad suuresti ka ministrite ja kantsleri isiklikest seisukohtadest.

Nii nääklevad rahandus- ja majandusministeerium energia- ja riigivõlgade küsimustes, välisministeerium ja kantsleri kabinet sõnelevad välismajandussuhete ja julgeolekupoliitika küsimustes ja siseministeeriumis küpseb juba järgmine tüliõun, nimelt sisserände ja kodakondsuse lihtsustamise seaduse plaan.¹¹

Kavatsust kergendada Saksamaa kodakondsuse andmist soovijatele teatud tingimuste täitmisel toetavad sotsiaaldemokraadid ja rohelised, mitte aga koalitsiooni kuuluvad liberaalid ja opositsioonis olevad kristlikud demokraadid.¹² Üleüldse on opositsioon eesotsas CDU juhi Friedrich Merziga valitsuse suhtes ülimalt kriitiline, nimetades valitsuse tööd viletsaks ning avaldades kriitikat nii majanduse abipaketi kui ka kabineti kavandatud uue sotsiaalabi suhtes, mis on nüüdseks saanud parlamendi toetuse pärast mitut opositsiooni nõutud parandust.¹³

Küsitlused valijate seas ei anna samuti valitsusele positiivset hinnangut. Novembri seisuga ei oleks koalitsioonil parlamendienamust, vaid teoreetiliselt võidaks valimistel opositsioonis olev CDU, kuigi tegemist on loomulikult ainult hetkeolukorraga.¹⁴

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi valitsus püüab kogu väest avalikkusele näidata üksmeelt, on esimene ametiaasta siiski olnud pigem turbulentne kui rahulik. Asi ei ole ainuüksi Ukrainas toimuvas sõjas ja sellega seotud majandusraskustes, vaid valitsusesisestes pingetes, mis kohati piiravad pragmaatilisi ja kiireid otsused vastuseks kriisiolukorrale.

Kui kasutada Saksamaa majandusliku ja poliitilise olukorra suhtes riigi tähtsaima ekpordiallika auto metafoori, siis võib öelda, et ordnung on saanud paar mõlki, kuid sõiduk ei ole veel kraavis. Selleks, et saksa ütlemise järgi "kurvis püsida" peab Saksamaa valitsus oma riigimasina rattad tuleval aastal jälle stabiilsemale kursile seadma, mis eeldab ennekõike valitsuse läbimõeldud ja üksmeelseid otsuseid.