Energiasäästukampaaniad algavad alati jutuga, et kui meist igaüks teeb kasvõi väikese sammu energia säästmiseks, siis tulemuseks saab maailm päästetud. On tõsi, et muutuste algatamiseks ongi tarvis probleemi teadvustamist kampaaniate ja oma isikliku rahakoti näitel, kuid tõeliseks muudatuseks on vaja enamat kui väikseid samme.

Raamatus "Without hot air" , mis ei ole üldsegi uus, on seda teemat põhjalikult käsitletud ning näidatud, et energia kokkuhoidu ilma reaalsete tegudeta ei saavuta. Ka tarbimisharjumusi pigem ei muudeta, vaid need muutuvad otseste kulude mõjul, uute võimaluste tekkimise läbi tehnoloogia arenedes, aga ka taustal olevate regulatsioonide, teadlikkuse ja hoiakute muutumise tulemusel – tunnustagem siin ka kampaaniate positiivset rolli.

Nüüd, kui energiakriis on juba aasta aega kestnud, ei ole kahtlust, et tarbijad ei oleks reageerinud ning valusate energiaarvete tõttu kokku hoidnud. Võib oodata huviga 2022. aasta energiastatistika numbreid, sest kokkuhoid saab olema muljetavaldav.

Praegu on küsimus, kas - või õigemini, kus - energiat veel täiendavalt kokku hoida oleks võimalik. EL-i tasemel on eesmärgiks seatud viis protsenti tiputundide ja kümme protsenti üldise tarbimise kokkuhoidu, mis on küll väikesed arvud, aga kui häda käes, siis võivad ära hoida tulede kustumise ehk vältida tarbijate väljalülitamise vajadust elektrisüsteemist.

Laiemas vaates alandab kokkuhoid elektri hinda börsil, mis võib osale ettevõtetele olla elu ja surma küsimus. Nii nagu eratarbijate puhul, ei ole kahtlust ka suure energiasisendiga ettevõtete juures, et ei ole kiiresti reageeritud. Mõned on kahjuks olnud sunnitud ka tootmise seisma panema.

Kas siis on üldse veel kokkuhoiukohti, kust reaalset säästu saada? Täpsemalt vaadates kindlasti on. Nimelt on energiahindade järsk tõus pannud paljud inimesed ja ettevõtted ebavõrdsesse olukorda. Need, kelle kulustruktuuris moodustab energia väikese osa, on saanud mängu kõrvalt jälgida. Kellel suured kulud, nendel on häda tõsiselt käes.

Näiteks tavalise ärikinnisvara puhul moodustasid energiakulud enne energiakriisi ettevõtete kulustruktuuris tihti alla ühe protsendi. Kui see nüüd on jõudnud paari protsendini, siis hakkab vähemalt Excelis silma, kuigi suurt mõju endiselt pole.

Valitsusasutuste hoonetes tehtud inventuur näitas, et nii elektri kui ka soojuse erikulud ruutmeetri kohta on nii suured, et sisuliselt midagi ohverdamata saab 10-15 protsenti kokku hoida. Tuleb ainult asjatu energiakasutus üles leida ja üleköetud ruumides temperatuuri maha keerata. Sama seis on ka paljudes büroohoonetes, kus enne energiakriisi tehtud sisekliimauuringud on pannud teadlased imestama, kuidas on võimalik, et talvel on majades soojem kui suvel – nii ülekütmine kui ka ülejahutamine on olnud pigem norm kui erand.

Võiks küsida, miks selliste elementaarsete asjadega ei tegeletud näiteks kümme aastat tagasi. Oleks võinud juba varakult küttesüsteemi tasakaalustada ja temperatuurid ühtlaseks sättida. Aga kui elektri börsihind oli kolm senti kilovatt-tunnist, siis ei mõelnud keegi ka uue tootmisvõimsuse rajamise peale. Seega, head kriisi ei tohi raisku lasta, viimane aeg on asjad korda teha.

Eratarbijatega on sarnane olukord. Need, kelle kodu energiamärgisel on C või veel parem B või A energiaklassi täht, ei ole energiakriisi eriti tähele pannud. See kehtib uuemates ja samuti terviklikult renoveeritud hoonetes. Selliseid maju on hoonefondist praeguse seisuga kahjuks vaid neljandik.

Kui suurte ja keeruliste tehnosüsteemidega mitteeluhoonetes on lahenduseks asjatu tarbimise ülesotsimine, milleks on ka häid energiajuhtimise ja -monitooringu teenuseid turul, siis vanemate elamute puhul ei aita muu kui tervikrenoveerimine. See võtab kahtlemata aega, aga muid lahendusi ei ole.

Talve üleelamiseks peame kokku hoidma kümme protsenti üldisest tarbimisest, aga tervikrenoveerimisega hoiame kokku kolm kuni neli korda. Vahe on kolossaalne. Kriisi tingimustes on siiski vaja mõlemat. Muidu hakkame varsti lugema lugusid sellest, millises järjekorras hakatakse külmal ja tuulevaiksel talvepäeval elektrit välja lülitama. Kindlasti on vaja pikka plaani, mis õnneks kodude renoveerimisel on tasapisi kujunemas.

Väikeelamute renoveerimistoetuste mitmekordistamine ja samuti turule jõudev korterelamute renoveerimise toetus oma järgmistel aastatel kasvavate mahtudega loob kindlust, et 2050. aastaks võiks olla mitte ainult kolmandik, vaid pea sada protsenti kodudest hea energiatõhususega. Selline plaan ilmestab ka vajadust ülisuurte energiakulude kompenseerimiseks.

Kuigi jooksvate kulude toetus on kui maha visatud raha, on see hädavajalik tekkinud ebavõrdsuse vältimiseks ning edaspidi võiks olla suunatud digiriigile kohaselt ainult abivajajatele.

Samuti vajab universaalteenus "küürusid selga" tiputundide kohale, mis motiveeriks tarbimist mujale juhtima, millel just tuleval talvel võib olla elektrisüsteemi toimimisele kriitiline mõju. Siit ka järgmine kokkuhoiu koht: asjatute toetuste rahaga saab mõne uue elektrijaama ehitada või rohkem kodusid renoveerida.