Millised nakkused meid hetkel kimbutavad?

Hetkel on Eesti armas sügis kohale jõudnud kõigi oma nohude, köhade ja võib-olla mõnel juhul ka kõhulahtisuse ja oksendamisega, ehk siis selline nakkusarsti vaatepunktist täiesti tüüpiline hooaeg on alanud nakkushaiguste poole pealt. Kõigi muude muutujate hulgas, mis meid igal sügisel tabavad, nagu gripp ja nohu ehk rinoviirus, mõnikord adenoviirus, sinna sekka põikab meil rota- ja noroviirus, on meil siis viimased kolm aastat olnud ka koroonaviirus, millest me nüüd juba täpselt ja palju teame. Kõik need muutujad on täna täiesti kenasti platsil, toimetavad.

Koroonaviirus on jälle uudistes ja pealkirjades ärevust tekitamas. Kus me ise inimestena ja teie arstina praegu seisame? Mida me teame sellest haigusest, milleks me valmis oleme? Mille poolest me targemad oleme?

Me oleme kindlasti väga palju targemad selles osas, kuidas see konkreetne viirus käitub ja mida ta teeb inimesega ja mida inimene viirusega teeb. Millest me ikka veel midagi väga palju ei tea, on see, kuidas viirus siiski oma arengus käitub. Mäletame eelmise aasta sügist, kui meil tormas delta ukse vahelt sisse ja hoobilt olid kõik uksed kinni, üritused lõpetatud, haiglad uppusid haigetesse. Tänasel päeval me näeme seda, et viimane variant viirusest on pisut leebema käitumisega ja tal on vastas ka juba inimesed, kes on vaktsineeritud või kohtunud selle viirusega – kas siis delta-variandiga või selle päris esimese variandiga. Seega on meil kõigil tekkinud mingisugunegi immuunmälu ja immuunmälu oskab juba toimetada selle viirusega. Seetõttu oleme ka juba väga palju paremas positsioonis.

Küll aga me ei tea, mida see viiruse areng endast kujutab, mis tast edasi saab. Praegu tundub, et meil on siin omikron koos oma lapslaste ja nende lastega – nagu üks suur armas pere, ja me oskame enam-vähem ennustada, mismoodi nad käituvad. A la et kui ema ja isa on sellised, siis lapsed on sellised ja lapselapsed on ka üsna samasugused. Ehk et see viirusepere ei vii inimesi intensiivravisse hapnikuaparaatide alla.

Kuidas me uueks koroonalaineks valmis oleme?

Me oskame käsi pesta. Me teame, et tõbisena tuleb püsida enam-vähem kodus, mitte mööda ilma ringi joosta. Me oskame kasutada maske, kuigi see ei pruugi kõikidele meeldida, aga me teeme seda iseenda hüvanguks ja kaitseks. Ja teiste kaitseks ka muidugi.

Meil on olemas vaktsiinid, mida nüüd on juba väga suurte hulkade peal kasutatud, testitud ja mille toime on igati tõhus. Niisiis pole siin kokkuvõttes põhjust hirmu tunda. Kuid me peame olema valmis selleks, et see viirus teeb siiski inimesi haigeks ja viib ka haiglasse. Tõsi, mitte nii suurel määral kui seda tegid eelmine ja üle-eelmine laine, kuid ta siiski teeb seda.

Millises suunas on tüsistused arenenud?

Senised tühistused – hingamiseks vajav jõud saab otsa, hapnik ei käi läbi, lisaks bakteripõletikud ja kopsupõletik – on tehniliselt võttes alles, aga me ei näe neid enam nii palju. Ja ka eelmised põdejad on oma nii-öelda taastumisega alles poolel teel.

Haiglates, seal hulgas Lääne-Tallinna keskhaiglas on 7. oktoobrist sildid üleval, et haigete külastamine on piiratud või sootuks keelatud. Polikliinikusse tulevatele patsientidele jagatakse maske. Kas on juba midagi, mille pärast ärevil olla või on see viimase aja koroonatarkus?

See on täpselt see koroonatarkus. Kaalutleme iganädalaselt seda, kui palju ja mis ulatuses me inimeste omavahelist tihedat suhtlemist piirame, sest kuidagi ei tahaks seda varianti, mis paraku selle koroonaviirusega küll on tekkinud, et keegi, kes tahab parimat oma lähedasele, toob ta sinna majja sisse ja selle lähedasega ühes palatis on veel kolm-neli inimest ja need vaesekesed saavad ka pihta. Kui inimene on haiglas palatis, siis ega ta sealt ju ei lähe kuskile teise kohta omaette olema, ta on ikkagi seal ja tal on abi vaja.

Ja siis võib juhtuda ja seda juhtub siiski praegu pea igas tervishoiuasutuses, ükskõik kas see haigla on siin Eestis või kuskil mujal Euroopas, et satub inimene peiteperioodi sisse või käib tal külaline ja abinõusid ei ole tarvitusele võetud ja siis ta nakatub ja võib juhtuda, et läheb kõik hästi, ei tekigi midagi, aga võib juhtuda, et haiglas on habras inimene ja see habras inimene jääb haigeks.

Selle kõige tõttu ei tule meie kaalutlused üldse mitte kergekäeliselt. Inimesed peavad oma lähedastega suhtlema, see aitab kõvasti kaasa nende paranemisprotsessile, aga vahel on vaja teha selliseid liigutusi, et kaitsta neid, kes on hästi haprad.

Te viitasite haprusele. Kas haprus on seotud vanusega?

See haprus on seotud nii vanuse kui kaasuvate haigustega. Inimene võib olla vanuselt noor, aga kui tal on tulnud elu jooksul rinda pista mitmete tõbedega, ütleme näiteks kõrgvererõhutõbi või diabeet või hoidku jumal, kasvajatega, ja ta on vajanud ravi või vajab endiselt ravi ja vanusega tõenäoliselt loomulikult neid kaasuvaid haigusi on lihtsalt natuke rohkem inimesel, siis see teeb inimese hapraks. Inimene jaksab toimetada ühe-kahe haigusega, aga kui sinna otsa maandub veel kolmas või neljas, siis sellega enam inimene toime tulla hästi ei jaksa.

Millega "Päevatee" kuulaja meelt nüüd lõpuks turgutada ja rõõmsamaks muuta?

Rõõmustamiseks soovitan, et minge õue ja vaadake, kui ilusasti päike paistab, kui päike väljas on. Hoidke nina päikese poole vähemalt kümme minutit järjest – tundke rõõmu, et meil on nii värviline sügis ja et meil ongi päriselt sügis. Et ei ole ainult lõputu talv või lõputu suvi. Ja et meil on lähedased, keda parasjagu kallistada. Või kui kallistada ei saa, siis helistage, rääkige nendega.
Kui tulete õuest tuppa, peske käed puhtaks. See on nii lihtne liigutus, nii lihtne! Sööge-jooge seda, mis meeldib, aga segage sinna sisse ka tirtsuke mett või võtke mõni taimetee menüüsse – kõik need on asjad, mis hoiavad meid elusana ja rõõmsana.

"Päevatee" on Vikerraadio eetris laupäeviti algusega kell 16.05.