Põlevkivi töötlemisel tekkiva loodust saastava ja seetõttu süsinikumaksuga maksustatava CO2 heitmete kinnipüüdmise tehnoloogias on Eesti Energial valikus kaks varianti. Rakendusuuringute käigus loodeti lõppvalikuni jõuda juba selle aasta esimeses pooles, kuid erinevatel põhjustel on tähtaeg lükkunud pooleteise aasta võrra edasi.

Üheks põhjuseks on see, et õlitehaste tehnoloogiad on erinevad.

"Eesti Energial on Enefit 280 tehnoloogia ja Enefit 140 tehnoloogia ning ühte C02 kinnipüüdmise tehnoloogiat Enefit 140-le rakendada pole võimalik, seetõttu on teatavaid takistusi kiirete ja lihtsate otsuste tegemisel," ütles TTÜ professor, uurimistööde juht Alar Konist.

Põlevkivist elektrienergiat ja õli tootvast ettevõttest põlevkivi kasutavaks keemiatööstuseks muutuda plaaniva Eesti Energia seisukohalt on lõppvaliku tegemise kiirusest olulisem see, et väljavalitud CO2 püüdmise tehnoloogia oleks võimalikult efektiivne.

"Kõige olulisem on see, et me oleme koostöös Taltechiga leidnud viisid, kuidas 95–100 protsenti emiteeritavast CO2-st kinni püüda. Ja me oleme siiamaani tegelnud ka sellega, et selgitada välja need ettevõtted, kes võiks meid transformatsiooni läbiviimisel aidata," lausus Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals.

Paralleelselt süsihappegaasi kinnipüüdmise katsetega käivad uuringud, mida CO2-ga seejärel peale hakata ehk kuidas seda transportida ning ladestada või ümber töödelda.

"Siiamaani pole selle vastu suurt huvi ja vajadust olnud, aga kuna nüüd on nii kõrged CO2 kvooditasud, siis see motiveerib CO2 kinni püüdma ning see motiveerib ka CO2 ümber töötlema. Nii et ühtepidi kõrged CO2 hinnad on suureks täiendavaks kuluks, aga tehnoloogia arengu ja tehnoloogia revolutsiooni seisukohalt on see jällegi positiivne," ütles Konist.

Plaanide järgi soovib Eesti Energia oma tootmise süsinikuneutraalseks saada 2040. aastaks.