Suhtumine kristlusesse ja selle organisatsiooni ehk kirikusse on teinud Eesti ühiskonnas läbi suuri muutusi. Juba enne Teist maailmasõda, mil enamus inimesi kuulus mõnda kristlikku kirikusse (enamasti luterlikku või õigeusu kirikusse), oli Eestiski levinud kiriku- ja kristlusekriitiline hoiak ning seda sugugi mitte vaid "pahempoolse intelligentsi" seas.

Loetagu vaid väga lugupeetud kirikuõpetaja Elmar Silvester Salumaa (1908-1996) mälestusteraamatut "Tiib pandud aastate õlale", milles ta kritiseerib teravalt nii sõjaeelse kiriku vaimsust kui ka vaimulikke.

Mul on olnud au kuulata tema loenguid Usuteaduse Instituudis ja ma mäletan, kuidas ta lausa mõnitas meie luterlike vaimulike teoloogilist harimatust. Pahempoolsuses ja antiklerikaalsuses andunult oma vaimulikutööd teinud ja Siberski käinud Salumaad vahest süüdistada ei saa.

Ent Teise maailmasõja eelse kiriku vaimsust on kritiseerinud paljud teisedki tollased teoloogid, nagu näiteks Eduard Tennmann (1878-1936) ja Uku Masing (1909-1985). Viimase 1930. aastatel kirjutatud esseed on täis pilget ja põlgust "tillukodanlaste kristluse" aadressil (nii nimetas ta tema aja kirikus valitsenud vaimsust). Selles osas meenutab ta Taani filosoofi ja teoloogi Søren Kierkegaardi (1813-1855), kes on mõjutanud nii erinevaid 20. sajandi protestantlikke teolooge, nagu Karl Barthi (1886-1968), Rudolf Bultmanni (1884-1976) ja Paul Tillichit (1886-1965).  

Nõukogude ajal oli kirik ametlikult sallitud (sest Nõukogude Liidus kehtis ju põhiseaduse järgi usuvabadus), kuid tegelikkuses "mineviku igandina" põlu all ja seda naeruvääristati. Ometi oli isegi ajal, mil ateistlik võitlus kiriku vastu oli haripunktis, st 1960. aastatel ehk Hruštšovi ajal, Eestis piisavalt kohti, kus kohalikud elanikud pidasid oma kihelkonnakirikut au sees ja ei peljanud seda ka välja näidata.

1980. aastate lõpul, kui algas "usubuum", ilmus kirik meediapilti ja aastaid käsitleti seda vaid positiivses võtmes. Räägiti kirikust kui kultuuri- ja moraali kandjast ning kristlust püüti integreerida rahvuslusega. Tundub, et see hästi ei õnnestunud, sest meie rahvuslikus narratiivis on kirikul olnud juba alates 19. sajandist võõra võimu ja vaimu esindaja kuvand.

1990. aastate keskel hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma taas kirikut ja ristiusku kritiseerivaid või lausa halvustavaid artikleid. Nüüdseks on viimastest saanud juba peaaegu midagi igapäevast, mis pälvib tähelepanu vaid kirikuliikmete ja vaimulike seas. Nii oli ka viimase suurema kirikukriitilise meediakajastusega, mille korraldas Eesti Päevaleht koos Levilaga möödunud suvel.

Üks äärmus on pidada kristlust ja kirikut (või üldse religiooni) vaimupimeduse ja kurjuse allikaks ning uskuda, et see on takistuseks inimkonna teele helgesse tulevikku, nagu õpetati Nõukogude ajal, kuid teine äärmus on talumatus igasuguse kriitika suhtes.

Kirikus ja ka väljaspool kirikut on küllalt inimesi, kes tajuvad igasugust kirikuriitikat "antiklerikaalse rünnakuna". Ja ometi ei peaks see nii olema, sest kriitikal ja kriitikal on vahe.

Paljud usundid ja usulised liikumised on saanud alguse just nimelt kriitikast olemasoleva religioossuse aadressil. Nii sai Jeesuse liikumine, millest kasvas välja kristlus, alguse vastandumisest iisraeli usundi teatud tendentsidele (mitte iisraeli usundile tervikuna, nagu arvati veel 1960. aastatel) ning eeskätt sõjakatele natsionalistlikele tendentsidele, mis olid Palestiina juutide seas levinud alates 2. sajandist eKr ning Jeesuse ajal väga tugevad.

Pea kõik Rooma vastased ülestõusud olid neist innustatud. Jeesus vastustas neid selgelt, lükates tagasi igasuguse religioosse vägivalla. Kristlus tervikuna vastandas end kreeka-rooma usundile ja vastandumisest olemasolevale vagadusele on sündinud ka paljud reformiliikumised kirikus.

Nagu on näidanud Paul Tillich, on protestantlusele algusest peale omane prohvetlik hoiak, mille juurde kuulub ka kriitika teatud usuliste väärnähete suhtes. Just sellisest kriitikast sai alguse luterlik reformatsioon, mis sündis tänu sellele, et ühel karismaatilisel preestril oli julgust hakata vastu oma vaimulikele ülematele ja mitte alluda neile tingimusteta.

Tillichi sõnul on prohvetliku kriitika põhisõnum alati sama - kui miski ajalik, tingitu ja piiratu esitab pretensiooni olla ajatu, tingimatu ja piiramatu, ületab ta oma piirid ja talle on vaja seda meelde tuletada. Paul Tillichi arvates on kirik sel kombel korduvalt oma piire ületanud ja on kiusatuses teha seda ikka ja jälle.

Probleem võrsub kiriku enda olemusest, sest see on ambivalentne. Ühest küljest on kirik usuline ühendus, mis allub samadele seaduspärasustele, millele alluvad teisedki maised organisatsioonid ja tal on ka samad probleemid, mis neil. Seetõttu pole ka vägivald, korruptsioon, võimuvõitlus ja teised sarnased pahedki kiriku(te)le võõrad.

Probleem tekib aga sellest, et vähemalt kristlaste jaoks ei ole kirik vaid üks maine organisatsioon teiste seas, vaid on samal ajal ka Jumala Riigi esindaja maailmas või vähemalt peaks seda olema. Paljudki konfliktid kiriku(te) sees on saanud alguse ebakõlast nende kahe mõõtme vahel.

Kirikul on olnud läbi aegade palju ülesandeid ja osaliselt on need ka ajas teisenenud, kuid üks ülesanne on jäänud samaks: kuulutada sõnumit Jumala piiritust armastusest oma loodu vastu ja teha seda nii, et see jõuaks võimalikult paljudeni, sest tegelikult vajavad seda kõik, ka need, kes seda sõnades eitavad.

Võib öelda, et kirik kui organisatsioon täidab oma ülesannet niivõrd kui ta suudab seda sõnumit inimesteni viia. Kui ta seda ei suuda või enamgi veel, kui ta seda millegagi takistab, ei täida ta oma ülesannet või mis veelgi hullem, töötab sellele vastu.

Ajaloos on olnud hetki, mil mõni preester, munk, nunn, prohvet või ka tavaline koguduseliige tunneb, et kirik ei täida oma põhiülesannet või teeb seda halvasti. Kõik kiriku uuendusliikumised on alguse saanud sellistest inimestest. Luterlik reformatsioon on neist vaid tuntuim ja lõppkokkuvõttes olid selle järelmid kauaks ajaks kõike muud kui kiriku põhiülesannet toetavad: see vallandas tohutu usulise vägivalla ja vaenamise laine, mille kulminatsiooniks said ususõjad, sealhulgas kolmekümneaastane sõda (1618-1648).

Et sõdade põhjused polnud ainult usulised, vaid et neis põimusid poliitiline, majanduslik ja usuline mõõde, on selge, ent see ei muuda asja sisu. Nüüdseks on nii roomakatoliku kirik kui ka suuremad protestantlikud kirikud igasuguse usulise vägivalla hukka mõistnud ja püüavad teistsuguste lähenemistega nii oma kui ka teiste usule tehtut heastada.

Seda vaimset murrangut väljendavad arvukad oikumeenilised dokumendid, mis käsitlevad erinevate kirikute kristlaste suhtumist teineteisesse, samuti paljud II Vatikani kirikukogu (1962-1965) ja Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduse dokumendid, mis käsitlevad suhtumist teistesse religioonidesse.

Üksnes religioosne fundamentalism kaitseb ja õigustab vägivalda, mis sellest, et Euroopas mitte füüsilist, küll aga psüühilist ja vaimset vägivalda. Kuid suured kirikud on andnud hinnangu ka fundamentalismile ja selgitanud selle ohtlikkust ning väärust. Selliseid selgitusi ootaks ka Eesti Kirikute Nõukogult.

Kogu inimeksistents on ambivalentne ja selles peitub ka viimase traagika. Seetõttu ei pääse ambivalentsusest ka kristlus, mille nähtavaks avaldumisvormiks maailmas on erinevad kirikud.

Kuid kirikutel on lootust, sest neid kannab teadmine, et Riik, mida nad esindavad, ei ole sellest maailmast. See ei ole vägivalla ja võimu, inimeste alandamise ja ärakasutamise, vaid tõe ja armastuse riik, mille "põhiseaduse preambula" ütleb "Armastage üksteist!"

Selleks, et oma põhiülesannet täita, tuleb kirikutel muutuda ehk "kiriku keeles" meelt parandada. Katsuda ennast pidevalt läbi, et mõista, mida teha, et sõnum Kristuse armastusest ja enamgi veel, Kristuse armastus ise (mis on Tema endaga maailmas reaalselt kohalolev) jõuaks inimesteni nii, et see neid puudutaks, muudaks ja tervendaks.

Kirikud peaksid hindama oma edukust oma põhiülesande täitmisel selle järgi, kas nende kuulutus "ajab Kristuse poole" (Luther) ning peaksid olema valmis loobuma kõigest, mis seda inimlikult takistada võiks, eeskätt aga arrogantsest hoiakust a la "meil pole puudusi ega probleeme".

Kiriku usaldusväärsust ühiskonnas suurendaks aus ja avameelne rääkimine oma kitsaskohtadest ja muredest. Kirikutel tuleks loobuda ka oma suurimast kiusatusest, kiusatusest seada end Tema kohale, kelle saadik ollakse ja mitte hetkekski unustada, et ollakse üksnes saadik.

Jaan Lahe on teoloog ja religiooniloolane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Usuteaduse Instituudi professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor ja Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning tõlkija.​