Eestis on palju meelepaha valmistanud Moskva patriarh Kirilli hiljutine seisukoht, millega ta sisuliselt õhutab sõda ja ülistab Vladimir Putinit. Selle seisukoha omistab avalikkus automaatselt ja otseselt ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule (MPEÕK).

Selleks on ka täiesti mõistetav alus olemas. Lisaks sellele, et MPEÕK lähtub oma igapäevases usuelus pühakirjast, Piiblist, ning pühast pärimusest, allub Moskva patriarhaadi Eestis tegutsev kirik oma põhikirja kohaselt kanoonilises õpetuses rangelt patriarh Kirilli juhitavale Vene Õigeusu Kirikule. Seetõttu on igati põhjendatud Eesti riigi soov saada selgust, milline on metropoliidi kui siinse kirikupea seisukoht selles küsimuses ja kas ta jagab patriarhi seisukohta või mitte.

Julgeoleku ja usuvabaduse tagamiseks Eestis peab riik tegema kõik selleks, et inimesed saaksid vaenulikust ideoloogiast vaba kanoonilist usuteenistust.

Kui on oht, et usuvabaduse kattevarju all levitatakse agressorriigi sõjalist või muud tegevust õigustavaid seisukohti, siis ei võimaldata enam usuvabadust, vaid tekitatakse julgeolekuoht. Seda ei saa Eesti riik lubada ja sellele tuleb reageerida.

Eesti riik ei ole nõudnud metropoliit Eugenilt poliitilist avaldust, vaid selgitusi ja selget sõnumit, et Eestis tegutsev kirik ei õhuta vaenu ja ei lõhesta ühiskonda ega levita siin Moskva patriarhi välja öeldud sõnumit. Ka ei ole seda tehtud tagaselja ega ultimatiivselt nagu väidab EELK peapiiskop Urmas Viilmaa.

Vahetult peale patriarh Kirilli vastavasisulist sõnavõttu toimus siseministeeriumi ja MPEÕK esindajate vahel kohtumine, kus selgitasime kujunenud olukorda, selle tõsidust ning küsisime nende selgitusi ja ohuolukorra eskaleerimine vältimiseks vajadust selle järele, et metropoliit kiiresti ja adekvaatselt Eesti avalikkuse ees selgitusi jagaks. Loomulikult selgitasime ka võimalikke tagajärgi, kui metropoliidilt üldse selgitust ei tule või, veelgi hullem, kui sõda õhutav tegevus leiab selget tõendamist.

Selgituse küsimine riigi poolt on alati esmane ja kõige leebem sekkumise viis, kui on tekkinud põhjendatud kahtlus, et tegemist võib olla õigusvastase käitumisega. See on õigusriigile omane ja väga oluline, sest sisuliselt on tegemist õiguse olla ära kuulatud võimaldamisega.

Seetõttu on veidi kummaline, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma, kes ühelt poolt mõistis ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos väga üheselt hukka patriarh Kirilli sõnavõtu, kirjutades, et too on sisuliselt andnud loa tappa, esines 11. oktoobril samale kanalile antud intervjuus hoopis avaldusega, mida võib isegi teatud kontekstis tõlgendada MPEÕK-i kõneisikuks olemisena, et nagu riik ei tohikski nendelt selgitust küsida.

Nimelt ütles Viilma, kes on ka Eesti Kirikute Nõukogu president, kuhu MPEÕK kuulub, et talle "tundub, et see ei ole meie põhiseadusest lähtuvalt enam siis riik, kus riigikirikut ei ole, kui riik hakkab kirikutele ette kirjutama mitte seadusest tulenevalt, vaid lihtsalt hetke kontekstist tulenevaid seisukohti ja väljaütlemisi. Siis läheb see minu meelest maailmavaate- ja mõttevabaduse ja ka usuvabadusega vastuollu.".

Ilmselgelt on peapiiskop siin eksiteele sattunud, sest riik ei ole mitte kuidagi niisama ja lihtsalt hetke kontekstist tulenevalt hakanud kirikule midagi ette kirjutama, vaid riik täidab oma ülesandeid kaitsta Eesti inimesi erinevate võimalike ohtude eest.

Eesti õigusruumi kohaselt ei tohi mitte keegi, ei juriidilised ega ka üksikisikud, sõda ja vaenu õhutada. Vahet pole, kas nad on Eesti riigi kodanikud või mitte, kas need juriidilised isikud kuuluvad Eesti riigile või mitte või kas nad on registreeritud Eestis või mitte. Kõik kes tegutsevad Eestis, peavad järgima Eesti väärtus- ja õigusruumi. Ka usuorganisatsioonid.

Muidugi ei ole Eestis riigikirikut. Riik ja kirik on jätkuvalt institutsionaalselt lahus.

Vaatamata tekkinud ohuolukorrale saame praegu rahul olla, et MPEÕK metropoliit Eugeni mõistab oma rolli ja vastutust antud situatsioonis ning on end ja enda poolt juhitava kiriku avalikult Kirilli sõda õhutavatest sõnavõttudest distantseerinud.

Rõhutan taas üle võimalikud tagajärjed, vastutuse, mis antud juhtumi kontekstis ja MPEÕK kui organisatsiooni näitel vaenutegevuse õhutamisega võinuks kaasneda.

Väga oluline on eristada üksikisiku ja organisatsiooni vastutust. Kõik kirikuhierarhia instantsid piiskoppidest (sh metropoliit) diakoniteni vastutavad igaüks individuaalselt oma tegude eest. Vastutus sõltub alati teo iseloomust ja selle toime pannud isiku süülisest käitumisest.

Praktiliselt võib vastutus seisneda isiku elamisloa tühistamises, aga ka süüteo eest vastutusele võtmises. Kui aga näiteks MPEÕK kogudused hakkaksid süsteemselt organisatsioonina neid seisukohti jagama, siis tuleb lisaks individuaalsele vastutusele kõne alla ka organisatsiooni vastutuse küsimus. Näiteks selle sundlõpetamine, kui selgub, et kiriku tegevus on vastuolus seaduse või põhiseadusega.

Näide ja võimalikud tagajärjed on küll kirjeldatud MPEÕK juhtumi kontekstis, aga see kehtib üldjoontes ja samamoodi võrdselt kõikide Eestis tegutsevate isikute kohta.

Kas niisuguste tagajärgede selgitamine riigi poolt on ultimaatumi esitamine või mitte, see jäägu igaühe enda otsustada.