Metropoliit Stefanus: Vene-Ukraina sõda pole püha
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanuse sõnul on Venemaa sõda Ukrainas provotseerimata vallutussõda ning erinevalt Moskva patriarh Kirilli sõnavõtust ei anna sõjas hukkumine õigeusu pärimuse järgi inimese patte andeks, samuti läheb sõja heakskiitmine vastuollu kiriku õpetusega.
Hiljuti šokeeris suurt osa kristlikku ja õigeusu maailma Moskva patriarhi Kirilli 25. septembril peetud jutlus, milles ta muuseas kinnitas, et Vene sõdurite eneseohverdus peseb maha kõik nende patud.
Kasutades vaimulikku ja ideoloogilist sõnavara, toetas ta mobilisatsiooni, millega Vene riik üritab intensiivistada oma viimasel ajal üha kehvemini edenevat vallutussõda Ukraina vastu. Eriti ärevakstegevalt mõjub asjaolu, et õigeusu kirikujuht kasutab sõnavara, mis ei erine kuigivõrd usulise fundamentalismi omast, üleskutsetest pühale sõjale, otsekui oleks õigeusu kirikus võimalik džihaadi või ristisõja kontseptsioon.
Peab lisama, et see pole Venemaa patriarhil esimene kord taoliselt väljenduda. Korduvalt on ta avaldanud toetust käesolevale sõjale, taandades nõnda kiriku usu üheks selle maailma ideoloogiaks. Sellisel arusaamal pole midagi pistmist õigeusu olemusega, kirikuisade pärimusega. Patriarh Kirilli sellised seisukohad aitavad kaasa usuliste ja rahvuslike vastuolude süvenemisele ja vägivalla kasvule. Samas on õigeusus juba XIX sajandil mõistetud hukka kiriklik marurahvuslus ehk fületism, soov korraldada kirikuelu ainult rahvuslikest-hõimulikest põhimõtetest lähtudes ja vastandudes teistele riikidele ja rahvastele.
Kõik see on olemuslikult võõras õigeusu kirikule, millel puudub igasugune arusaam pühast sõjast, milles hukkuvad sõdurid saavad liiati kõik patud andeks. Kaitsesõda kui hädavajadus on lubatud, kuid ka selles osalenud, kes on verd valanud, lahutatakse kiriku reeglite järgi kolmeks aastaks armulauaosadusest. Loomulikult on täiesti lubamatu rahulike elanike tapmine, piinamine ja muud julmused, millele Vene patriarhi pakutav automaatne andeksand näikse samuti laienevat.
Seega on arusaam eneseohverdusest ja kohuse täitmisest selles sõjas kui teest taevariiki kolmel moel ekslik. Esiteks pole Ukraina-vastase agressiooni puhul tegu kaitsesõja, vaid provotseerimata vallutussõjaga Venemaa poolt. Teiseks ei anna ka sõjas hukkumine õigeusu pärimuse järgi inimese patte andeks. Lõpuks pole idakiriku arusaama järgi olemas püha sõda ja kirik ei saa omaenese õpetusega vastuollu minemata õnnistada kallaletungi teisele riigile, rääkimata ülekohtust ja metsikustest sõjas.
Toimetaja: Barbara Oja