Kristlik kirik sündis Rooma impeeriumis ja kannab endas kahe tuhande aasta pikkust imperialismi pärandit. Just impeeriumid – Rooma ja Ida-Rooma ehk Bütsantsi impeeriumist kuni Saksa Püha Rooma Keisririigi ja Ottomani impeeriumini – on olnud keskkonnaks, kus kirik on tegutsenud. Et religioosne ja imperiaalne eneseteadvus on olnud enamasti ühe mündi kaks külge, siis impeeriumide tõus ja langus on pahatihti tähendanud ka kirikute tõusu ja langust, uute kirikute teket või nende iseseisvuse kaotamist.

Kui Lääne-Euroopas toimusid kiriku ja riigi vahekorras suured muutused juba varauusajal, siis õigeusu kiriku jaoks saabus muutus 19.–20. sajandil, mil maailma poliitiline kaart muutus. Seniste impeeriumide asemele astusid rahvusriigid.

See lõi senise sajandite pikkuse õigeusu imperialistliku kirikukorra ja struktuuri sassi, sest neis riikides, kus õigeusk oli rahvuslikuks usuks, tekkisid uued õigeusu kirikud. Nii sündisid näiteks iseseisvad Kreeka, Serbia, Rumeenia, Bulgaaria ja veel mitmed teised väiksemad õigeusu kirikud.

Selle tulemusena on praeguseks õigeusu maailmas 14 iseseisvat õigeusu kirikut, mis olid veel hiljuti omavahelises osaduses ehk jagasid koos armulauda, palvetasid üksteise kirikupeade eest ja toimisid ühe ülemaailmse õigeusu kirikuna.

Ent selles ühtsuses on juba aastakümnete jooksul olnud mõrad ja Ukrainas toimuv on need mõrad paisutanud nii suureks, et kirikute omavaheline osadus on katkenud. Raske on nüüd kõneleda õigeusu kirikust kui ühest tervikust.

See on nii, sest olgugi et me lääne maailmas oleme ajaloo lõppu kuulutades arvanud, et kristlik imperialism on surnud, siis tegelikult pole ta seda teps mitte. Ta elab edasi. Ta elab edasi Vene Õigeusu Kirikus (VÕK) ja Vene riigis. Praegu Ukrainas toimuv sõda on kristliku imperialismi lõpu viimane vaatus. Selle tulemuseks võib olla kas õigeusu kiriku ühtsuse taastamine või selle purunemine. Esialgu ootab ees aga segaduste aja jätkumine.

Kõik algab ajaloost

Ühe kiriku enesemõistmine juurdub esmalt muidugi kolmainu Jumala teenimises ja jumalateenistuslikus elus, ent samavõrra oluline on kristluse kui religiooni ja kiriku kui organisatsiooni jaoks tema ajaloolisus ja ajalugu.

Kirikul pole oma ajaloolisuse teadvustamisest ja ajalukku vaatamisest pääsu, sest ta õpetus ja kirikukord on just ajaloos kujunenud ja juurdunud. Õigeusu kiriku kontekstis on side ajalooga elav läbi apostelliku püha pärimuse, ehk kirikuisade ja kiriku kanoonilise pärimuse. See ajalooline elav side on keskkonnaks, milles kirik igapäevaselt toimetab.

Ent niisamuti on ajaloos kujunenud ka kirikute kohalik pärimus ja ajaloonarratiivid, lood, mida üks või teine kirik oma mineviku kohta räägib ja kiriku kohalikud tavad. Kiriku ajalooline identiteet on lahutamatult seotud kiriku kuulutuse ja liikmeskonnaga, nii nagu riiklik ja rahvuslik enesemõistmine on suuremal või vähemal määral seotud meie identiteediga.

Ehkki sageli tundub, et ajaloonarratiiv on kivisse raiutud, on see tegelikult ajas muutunud ja muutub ka edaspidi. Inimesed kirjutavad ajalugu aina uuesti.

Vene Õigeusu Kirik mõistab end hoolimata 20. sajandi heitlikust ajaloost, Nõukogude Liidu ateistlikust religioonipoliitikast ja Nõukogude Liidu lagunemisest siiani imperiaalse kirikuna. See avaldub kõigepealt Vene maailma idees ja samamoodi ka VÕK-i arusaamas ajaloolisest kristlikust Venemaast, kuhu kuuluvad nii Venemaa, Valgevene kui ka Ukraina. Nii on sellel avaram ja kitsam geograafiline dimensioon.

Neile impeeriumi ideoloogilistele nurgakividele on viimaste kuude jooksul palju tähelepanu pööratud, sest nendeta poleks see sõda alanud. Need on sõja ideoloogiliseks lähtekohaks ja nende eest seisab kirikupea Kirilliga eesotas ka Vene kirik.

Ekslik on arvata, et kirik on Vene riigis kuidagi okupeeritud ja riigivõimu diktaadile allutatud nagu nõukogude ajal. Võrdlus nõukogude ajaga pole kohane, sest erinevalt nõukogude ajast, mil religioon oli nõukogude ideoloogiaga lepitamatu vastane, on Kirilli sõnad täielikus kooskõlas nii imperiaalse identiteediga kui ka kiriku viimase kolmekümne aasta arengujoontega.

Viimaseid aastakümneid iseloomustab üha tihedamaks muutuv läbisaamine riigivõimuga, viimase toel sadade uute kirikute ehitamine ja kiriku positsiooni tugevnemine nii riigi ideoloogia kui ka ühiskondliku moraali eestkõnelejana.

See ei tähenda, et Vene kirikus puuduksid teisitimõtlejad, aga suurem osa vaimulikkonnast on valmis Ukraina sõda aktsepteerima ja vait olema, sest Vene võimude lõppeesmärgiga – saada Ukraina tagasi oma mõjusfääri ja tagada ka VÕK-i jurisdiktsioon Ukrainas – on nad päri.

Õigeusu traditsiooni arvestades on kiriku seisukohtade väljaütlejaks kirikujuht. Patriarh pole Vene kirikus ainult lihtne eestkõneleja, vaid kiriku vaimne ja administratiivne juht. Kirikupea hoolitseb kiriku põhikirja kohaselt kiriku välise ja sisemise heaolu eest, juhtides mh ka kiriku Pühimat Sinodit.¹ Nii ei piirdu ta ülesanded ega voli seisukohti kujundada ainult Moskva piiskopkonnaga, nagu siinne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulik Igor Prekup on väitnud.²

Vene Õigeusu Kirik üritab Vene imperialistlikke ideid pärast veebruarikuus alanud jõhkrat sõda jätkuvalt läänes propageerida ja kui muu maailma kirikutegelastega ühise laua taha pääsetakse, suudetakse vähemalt mõni imperialistlikku enesemõistmist puudutav vihje ka kuulajateni viia.

Omaette küsimuseks on, miks lääs ja muu maailm jätkuvalt lubavad VÕK-i esindajaid laua taha ja peavad nendega isegi läbirääkimisi. Ajalugu on õpetanud, et juhtide tasemel agressoriga avalikult läbi rääkides kogub agressor vaid jõudu. Selle asemel tuleks püüda kontakti otsida nendega, kes Vene Õigeusu Kiriku põhiliini ametlike seisukohtadega nõus pole ja neid vaimselt toetada. See pole dialoog, kui kuulatakse Vene agressiooni õigustusi.

Üheks viimaseks kirikute esindajate vaheliseks kohtumiseks oli septembri algul maailma suurima kristliku organisatsiooni, Kirikute Maailmanõukogu Saksamaal Karlsruhes toimunud peaassamblee, millest Vene Õigeusu Kirik vaatamata sõda takka kiitvatele seisukohtadele osa võtma lubati. VÕK on Kirikute Maailmanõukogu liige 1961. aastast ja kasutas organisatsiooni nõukogude ajal usinalt ära mõjutustegevuseks läänes.

Karlsruhes toimunud kohtumisele oli saabunud patriarhaadi välisasjade juht, vaid loetud kuud tagasi ametisse saanud Volokolamski metropoliidi Antoni. On selge, et sellesse ametisse saab vaid Vene kirikupea Kirilli usaldusalune, sest välissuhted on kiriku jaoks võtmetähtsusega valdkond. Viimased patriarhid, sh Kirill ise, on enne sellesse ametisse saamist olnud just välisasjade juhid.

Peaassambleel võeti muude dokumentide seas vastu Venemaa sõda Ukrainas puudutav deklaratsioon, milles mõisteti hukka Venemaa õigustamatu sissetung Ukrainasse. Vene Õigeusu Kiriku liikmed selle poolt mõistagi ei hääletanud, ehkki takistada seda ka ei üritanud. Nende ettepanekul lisati deklaratsiooni viide VÕK-i delegatsioonile kui paljurahvuselisele.³

See lisandus võib paljudele tunduda ilmselt tühise täiendusena, liiatigi on ju juba apostel Paulusele toetudes ikka rõhutatud, et kirikusse kuuluvadki eri rahvuste esindajad ja kirikus pole ei juuti ega kreeklast, vaid kõik on üks Jeesuses Kristuses (Gl 3, 28), ent see on tegelikult VÕK-i järjekindel käekiri rõhutada kõikvõimalikel juhtudel, et nende kirik on paljurahvuseline, mis teisisõnu ju tähendabki imperiaalset, mitte ühe riigi ega rahva territooriumiga piiritletud kirikut.

Paljurahvuselise kiriku esiletoomine on VÕK-i jaoks olnud ka argumendiks, millega Vene maailma ja õigeusu kirikus valeks tunnistatud rahvuslikkuse (etnofületismi) süüdistuste vastu võidelda.

Moskvasse jõudes andis VÕK-i delegatsioon välja pressiteate, milles viitas, et vaatamata suurele poliitilisele survele, ei nõustunud Kirikute Maailmanõukogu Vene Õigeusu Kiriku tegevust hukka mõistma. Kriitikat sai vaid Vene riik. VÕK-i esindaja valiti hoopis Kirikute Maailmanõukogu kahekümneliikmelisse täitevkomiteesse.

VÕK väljus sellest olukorrast justkui puhtana ja pressiteates suudeti end veel õigustadagi, et Ukrainat puudutava avalduse poolt jäeti hääletamata, sest see oli üle politiseeritud ega arvestanud VÕK-i ettepanekuid. Sellele vaatamata hinnati tööd maailmanõukogu assambleel tulemuslikuks ja küllap see nii oligi, sest paremat võimalust oma jutupunkte ette kanda oleks VÕK vaevalt suutnud ette kujutada.⁴

Kiriku imperialistlik ajalookäsitlus kajastub ka kiriku ametlikus ajalookirjutuses ja see puudutab otseselt ka Eestit. Just imperialistlikule enesekuvandile toetudes otsustas Vene Õigeusu Kirik 1991. aasta detsembris, et vaatamata Nõukogude Liidu lagunemisele tuleb VÕK senise Nõukogude impeeriumi piirides koos hoida ning mitte lasta Nõukogude ikke alt vabanenud riikides asuvatel õigeusu kirikutel iseseisvuda.

Eesti kontekstis on Vene imperiaalse ajaloo nurgakiviks väide, et Vene Õigeusu Kirik on põliselt Eesti alal tegutsenud ja on siinmail kanda kinnitanud juba 11–12. sajandil. Viimati mainis siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Jevgeni seda alles sel kuul õigeusu väljaandes Православный Собесьдникъ, püüdes sel moel põhjendada, miks just Vene Õigeusu Kirikul, ja mitte Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul, on õigus Eestis tegutseda.⁵

See väide on problemaatiline nii ajaloolisest seisukohast – me ei tea toonasest õigeusu siinsest asustusest midagi kindlat –, aga ka kirikuloolisest ja kirikuõiguslikust vaatevinklist. Vene Õigeusu Kirikut ennast polnud 11.–12. sajandil veel olemas, küll aga oli Kiievi-Russ, mis oli osalt praeguse Venemaa territooriumil ja sealt kandus õigeusk edasi üle kogu Venemaa.

Kiievi-Russi kirik oli aga oikumeenilise patriarhaadi eeskoste all, nii et Vene õigeusu kohalolekust siinmail on kiriklikus mõttes võimatu rääkida, nii nagu on kohatu apelleerida sellele toetudes ka Eestile kui Vene õigeusu territooriumile.

Vene Õigeusu Kiriku iseseisvudes 16. sajandil – ja iseseisvuse sai Vene kirik Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhaadilt – ei kuulunud selle territooriumi hulka ei Kiiev, kus jätkas ametis metropoliit, ega ka Eesti või Soome territoorium. VÕK laienes Eesti alale alles seoses Vene impeeriumi laienemisega.

Ent seda, et Eesti ala on põline Vene kants, rõhutatakse ka teiste ajaloosündmuste kaudu. Olgu siinkohal toodud veel üks näide.

2021. aastal anti Tallinna linnavalitsuse toel eesti ja vene keeles välja koguteos "Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat", milles Pühtitsa kloostri iguumenja (eestseisja) Filareta (Kalatševa) mainis, et Pühtitsa mäelt leitud hauad on Aleksander Nevski sõdurite omad ja viitas nendega seoses Vene õigeusu vaimuliku Kroonlinna Joanni (Johannese) sõnadele, et "siin on iga jalatäis maad niisutatud vene verega. Pärimuse järgi leidis sellel mäel aset lahing suurvürst Aleksander Nevski juhitud Vene vägede ja Teutooni ordu rüütlite vahel, mis lõppes sakslaste lüüasaamisega."⁶

Sedalaadi ajalugu on elav ja seda rikastatakse siitmailt pärit pühakute ja ajaloonarratiivi sobivate ajaloosündmuste ja oma ajalooloome esiletoomisega, aga ka teoloogia ja mõttelooga ning seeläbi asetub Eesti sujuvalt Vene religiooni- ja kultuuriruumi.

Sestap pole põhjust imestada, et viimase kolme aastakümne jooksul pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikus välja kujunenud kohalikule kirikule omaseid tavasid, vaid püsib seesama imperiaalne õigeusu kuvand.

See on aga seesama imperialism, mis toidab praegust sõda, sest ehkki me arvasime, et impeerium suri 1991. aastal, näitab praegune sõda, et impeerium elab edasi ja siin on oluline osa mängida ka neil siinsetel Vene õigeusu kirikusse kuuluvatel inimestel, kes seda impeeriumi identiteeti ühes oma kiriku enesekuvandiga endas kannavad. Religioon on niimoodi Vene imperiaalse ajaloo ja Vene riigi poliitiliste ambitsioonide teenistuses.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kontekstis on see suuresti kinni ka vaimulikkonnas, kelle rõhuva enamuse moodustavad vene keelt kõnelevad preestrid ning seetõttu on nende karigi jätkuvalt peaasjalikult venekeelne. Üksikud eestikeelsed kogudused, mõnel pool läbi viidavad kahes keeles liturgiad ja Tallinnas tegutsev Püha Johannese kool ei muuda suurt pilti.

Vaimulikele Eestis hariduse andmist pole kirik suutnud kolme aastakümne jooksul organiseerida. See on aga oluline eeldus kohaliku kiriku identiteedi kujunemiseks.

Kunagiste kangelaslugude ja imperialistliku ajaloomälu hoidmine on ka peamine põhjus, miks Vene Õigeusu Kirikut ei saa Eestis käsitleda integratsioonivahendina, sest seal, kus kristlik usk suudabki ühendada, lahutab (kiriku) ajalugu kogukonnad taas. Sedalaadi Vene imperiaalne ajalookäsitlus pole Eestis lihtsalt vastuvõetav.

Praegune Venemaa sõda Ukrainas on siinse Moskva patriarhaadi õigeusu kogukonna jaoks olnud küll äratuskellaks, nii et on preestreid ja kirikuliikmeid, kes on sõja hukka mõistnud ja asunud Ukraina põgenikke toetama, aga väga raske on öelda, millised järeldused sellest lõpuks tehakse.

Osa Vene Õigeusu Kiriku enesemõistmisest on ka läänele vastandumine. Tänapäeval toimub see peaasjalikult kristlike väärtuste nime all, kus Vene Õigeusu Kirik esindab väärtusi, mida mõnel pool nimetatakse traditsioonilisteks kristlikeks väärtusteks. Lääs esindab seevastu mandunud ja liberaalseks sildistatud väärtusmaailma.

Sellelgi on oma ajalugu ja see pole kaugeltki uus nähtus, vaid siin on näha järjepidevust. Võtame näiteks Esimese maailmasõja.

Keiser Nikolai II sõjakuulutuses olid kirjas read, et Vene impeerium on usu ja vere poolest ühtne slaavi rahvastega ja just sel põhjusel tuli Venemaal enda ja Austria-Ungari rünnaku alla sattunud Serbia au kaitsta. Vene impeerium asus maailmasõja ajal teravalt vastanduma läänele ning 1914. aasta novembris ka Ottomani impeeriumile, ehk moslemitele kui vanadele teiseusulistest vaenlastele.

Oluline on tähele panna toonase ja praeguse väljenduslaadi sarnasust. Nii nagu Venemaa praegune sõda Ukrainas on VÕK-i kirikujuhi Kirilli sõnul metafüüsiline võitlus hea ja kurja, ehk teisisõnu ida ja lääne vahel, oli seda Vene Õigeusu Kiriku ja Vene riigi jaoks ka Esimene maailmasõda. Nii nagu praegu on õige kristlus vaid Venemaal, nii oli toonagi lääs mandunud ja tõelist kristlus võis leida just Venemaal.

Nii näiteks kõlasid toona süüdistused, et eurooplane on kristlikud põhimõtted "kultura elu läätsaleeme" eest maha müünud, samal ajal kui vene rahva silmis paistavad kultuur ja poliitika tühistena. Selle asemel otsivad venelased kultuurist kõrgemaid sihte, sest kultuur, nagu eurooplaste vaimgi, on maapealne, vene rahva vaim on aga taevane.⁷

Samasugune vastandumine ehitati üles ka Teise maailmasõja järel ja see on osa ka viimaste aastakümnete imperialistlikust narratiivist, mis nõuab oma ideede elluviimiseks vastaspoole kujutamist.

Kas kristliku imperialismi lõppvaatus?

Vaatamata sellele, et Vene Õigeusu Kirik pole seitse kuud väldanud sõja jooksul sellisesse isolatsiooni sattunud nagu Vene riik, on Vene sõda Ukrainas kiriku olukorda põhjalikult muutnud. Kirik käriseb mitmes küljest ja see võib kuulutada ette senise imperialistliku kiriku hukku. Sel on aga mõju kogu õigeusule kirikule, sest see puudutab viimselt küsimust, kas õigeusu kirikukord jääb kiriku tegevuse aluseks või jõuame ajastusse, mil iga õigeusu kirik otsustab oma suva järgi, kuidas käituda.

Juba sõja algusest alates hakkas VÕK-ist eemalduma Ukrainas tegutsev Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik. See kulmineerus 24. mail langetatud otsusega öelda VÕK-ist lahti ning kustutada kiriku põhikirjast kõik viited VÕK-ile.

Iseseisvaks kuulutamisega on kirik kirikuõiguslikus mõttes skismaatilisele teele asunud, seda kõigepealt senisest emakirikust lahkumise tõttu, aga ka seetõttu, et iseseisvuse kinnitus, mida ka kogu ülejäänud õigeusu maailm on tunnustanud, on õigeusu kiriku ajaloos alati tulnud Konstantinoopoli patriarhaadilt. Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikul pole aga teadaolevalt plaanis oikumeenilise patriarhaadi poole pöörduda.

Seda takistab kiriku lähiajalugu: Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik on teravalt hukka mõistnud Õigeusu Kiriku Ukrainas tekke 2018–2019. aastal ja pidanud seda poliitiliseks ning rahvuslikuks organisatsiooniks. Need mõlemad on õigeusu maailmas sõimusõnad.

Selle kiriku sünni eest on aga vastutav just Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh, kes isegi juhul, kui end iseseisvaks kuulutanud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku esindajad tema poole pöörduksid, vastaks neile tõenäoliselt, et kaks Ukrainas tegutsevat kirikut peavad omavahelise kooseksisteerimise ise kokku leppima, ja et Õigeusu Kirik Ukrainas on autokefaalne ehk iseseisev, siis peaksid Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku liikmed liituma just selle kirikuga.

Küllap ütleks oikumeeniline patriarh Bartholomeos ka seda, et võib kahe kogukonna vahel olla lepitaja ja oma esindajate kaudu läbirääkimiste vahendaja, sest ajaloos on oikumeeniline patriarhaat seda rolli täitnud. Ka 2016. aastal toimunud viimase õigeusu suure kirikukogu eel kokku lepitud, kuid Moskva leppimatuse tõttu kirikukogu päevakorrast välja võetud kirikute iseseisvuse andmist reguleerivates dokumentides anti oikumeenilisele patriarhaadile vahendaja roll.

Lootus, et kaks Ukraina õigeusu kogukonda suudavad ise mingi lahenduse leida, pole kustunud ja esimesed sammud selleks on kohtumiste näol astutud. See on kindlasti pikk protsess, mille lõppu on praegu raske ennustada.

Samal ajal on mitmed Ida-Ukrainas asuvad Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku piiskopkonnad kuulutanud, et nad jäävad VÕK-iga osadusse ja Krimmis asuvad kogudused liitis VÕK oma struktuuriga. Lõplikult välistatud pole seegi, et sõja lõppedes leiab sõja ajal VÕK-ist lahti öelnud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik tee tagasi senise emakiriku rüppe.

Lisaks Ukrainale on Vene Õigeusu Kirikust väljapääsu otsinud ka Läti ja Leedu õigeusu kogukonnad. Mõlemal pool on kirikujuhid küll oma emakiriku juhi seisukohad hukka mõistnud, aga et Läti ja Leedu riigivõim näeb kirikutes sellele vaatamata julgeolekuohtu ja avalikkuse surve nende kirikute eraldumiseks on kasvanud, hakati otsima võimalusi, kuidas kiriklikud struktuurid Moskva alt ära tuua.

Selleks on valitud erinev tee. Kui Leedus on otsitud ühendust Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga ja hiljuti käis Leedu asevälisminister Türgis oikumeenilise patriarhi Bartholomeosiga kohtumas, siis Lätis otsustas riigi parlament sealse õigeusu kiriku seadusesse lisada viite, et kirik on sõltumatu ja iseseisev. Kirik teatas seepeale lakooniliselt, et on sellega päri.

Nii on Läti kirik sarnases olukorras Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikuga, ehk teisisõnu asetatud kirikuõiguslikus mõttes ebamäärasesse või koguni skismaatilisse olukorda. Samal ajal pole keegi teistest õigeusu kirikutes rutanud nende kirikutega osadust praegu katkestama.

Läti olukorra muudab kurioosseks hoopis see, et pärast riigi otsust kiriku iseseisvust deklareerida, pöörduti iseseisvuse kiriklikuks kinnitamiseks siiski ka Moskva patriarhi Kirilli poole, püüdes nii kinni pidada VÕK-i õigusaktidest.

See olukord on võrreldav vägivaldses suhtes oleva inimesega, kes selle asemel, et pöörduda lahutuse saamiseks kohtu poole, otsustab seda küsida hoopis oma vägivaldselt abikaasalt. Kas Läti võimud pöörduvad lähiajal ka oikumeenilise patriarhaadi poole, nagu Leedu on seda teinud, näitab lähiaeg.

Ehkki Läti puhul on ka Eestis imestatud, kuidas saab riik nii talitada, siis esiteks võimaldavad seda Läti seadused (Eestis sellist võimalust pole) ja tegelikult on sellele võimalik leida paralleele ka 19. sajandist, mil Balkanil asuvate kirikute iseseisvus saavutati riigi toel ja initsiatiivilgi.

Vene Õigeusu Kiriku struktuuris toimuvad muutused sarnanevadki protsessiga, mis toimus 19. sajandil Ottomani impeeriumi allakäigu ajal Balkanil, mil Konstantinoopoli patriarhaadi struktuurist iseseisvusid Kreeka, Serbia, Bulgaaria, Rumeenia kirikud. See toimus rööbiti rahvusliku ärkamise ja riikliku iseseisvuse saavutamisega. Seegi polnud lihtne ega lühike protsess, vaid põhjustas kirikute osaduses aastakümneteks katkestuse.

Selle juures on oluline tähelepanu pöörata kirikuõiguslikele tavadele ehk praegusel juhul sellele, kes uute kirikute iseseisvuse kinnitab ja kuidas VÕK-ist eralduvad kirikud õigeusu maailma sisenevad ehk teiste kirikute heakskiidu pälvivad. On ju VÕK-il Serbia, Bulgaaria ja mitme teise õigeusu kiriku näol veel üksjagu sõpru, kes ei pruugi valmis olla uusi kirikuid aktsepteerima. Või jäävad need kirikud jätkuvalt hoopis VÕK-i mõjusfääri, sest neiski on palju vaimulikke, kes esindavad Vene õigeusu traditsioone.

Kanooniline aspekt pole sugugi teisejärguline küsimus, sest sellest sõltub õigeusu kiriku ühtsuse säilimine ja seeläbi tegelikult ka õigeusu kiriku tulevik üldse.

Need protsessid ei jäta kindlasti mõjutamata ka VÕK-i enese käekäiku, ehk seda, milliseks kujuneb VÕK-i saatus pärast nende kirikute eraldumist. VÕK-i saatus omakorda on aga lahutamatult seotud Vene riigi ja käimasoleva sõjaga. Milline on kristliku imperialismi lõppvaatus ja milline on imperialismijärgne Vene Õigeusu Kirik? Selles kontekstis tasub samuti küsida, milliseks kujuneb Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku saatus?

Meilgi on avalik surve siinsele VÕK-i struktuurile sõja käigus üha kasvanud. Seda on süvendanud siinse kirikujuhi Jevgeni hämamine. Nii nagu Lätis ja Leedus, võib Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku tulevik areneda mitmes suunas.

Olulist osa mängib siin siinne Moskva patriarhaadi struktuuri kuuluv õigeusu kogukond, aga ka riik ja avalikkus. Nagu on öeldud siseministeeriumist, siis juhul, kui metropoliit Jevgeni ei väljenda ühemõtteliselt Kirilli hukka mõistvaid seisukohti, võib teda oodata elamisloa tühistamine.

Võib juhtuda seegi, et pingete vähendamiseks vahetab kirik ise 2018. aastal Moskvast saadetud Jevgeni kellegi kodusema, näiteks 2009. aastal Eestisse tulnud Narva ja Peipsiveere piiskopi Lazari vastu välja. See annaks Lazarile võimaluse asuda kiriku etteotsa, kuhu ta juba 2018. aastal väga igatses.

Ehkki Jevgeni väitis sõja alguskuudel, et kiriku ühtsuse purunemise ohtu ta ei näe, võib kirik hakata sõja ja surve jätkudes siiski seesmiselt kärisema. Märgid sellest on juba õhus, sest grupp kiriku liikmeid allkirjastas 30. septembril avalduse, milles kutsus üles Jevgenit oma seisukohta sõja ja Kirilli väljaütlemiste osas selgelt ja ühemõtteliselt välja ütlema. Veelgi tähelepanuväärsem on selles avalduses kirjas olev ettepanek hakata mõtlema õigeusu kirikukogu kokkukutsumisele, mis arutaks kiriku võimaliku iseseisvuse küsimust.8

Niisiis võib ka olukord Eestis päädida sellega, et tekib arvestatav surve kogu kirikuga VÕK-i struktuurist lahkuda nagu see juhtus Lätis. Õiguslikult on see siiski keeruline ja kogudustegi lahkumine kirikust selle keskorganite loata on võimatu.

Lahkumine võib siiski piirduda väiksema grupi eraldumisega, kes võib asuda tegutsema omaette, liituda mõne Välis-Vene õigeusu kogukonnaga või soovida liituda Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Sedagi näitab juba lähiaeg, milliseks siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku edasine saatus kujuneb. Kindel on see, et olukord Vene Õigeusu Kirikus on pöördumatult muutunud ja see on kristliku imperialismi lõppvaatus.