Eestis leidub veel poliitikuid ja ettevõtjaid, kes nüri visadusega korrutavad ennemuistset juttu, et Eesti on väga hea koht ettevõtluseks. Äri tegemiseks pidavat siin olema suurepärane keskkond, maksu- ja äriseadused, e-registrid ja muu. Nii et ole aga mees ja hakka pihta.

Ettevõtlus ei ole paraku enam pikka aega ühegi võimutegija vaateväljas eelistus number üks, sest poliitilise alfabeedi kõik märgid tähistavad nüüd hoopis muud: A nagu julgeolek ja Ü nagu julgeolek.

Ärimees on sõjamehega võrreldes eikeegi. Nagu valimiste eel näeme, on sõjamehed erinevalt ettevõtjatest parteides kõrges hinnas. Ka siis, kui on erru läinud. Erukindralite kandideerimisest riigikokku kuulutavad üksteise võidu kõik erakonnad, kel õnnestunud mõnele neist küüned taha saada. Ainult kehvikparteid peavad leppima erukolonelidega.

Iga partei kõrge erusõjaväelane hoolitseb selle eest, et julgeolek ja riigikaitse jääksid ajast aega partei programmis tähtsaimaks peatükiks, mis on sellesama endise mundrikandja isikus ka pädevalt esindatud.

Aga veelgi suurem mõju riigi poliitilise kursi kujunemises on valitsusele ja parlamendile formaalselt ainult nõu andvatel tegevkindralitel. Veel täpsem oleks öelda, et ring ei hõlma ainult otse ja ameti poolest sõjamehi, vaid kõiki julgeoleku ja riigikaitse palgalisi. Sõdurite kõrval annavad tublide töötegijatena julgeoleku alal toodangut ju ka tsiviilametnikud, kaitseressursside lugejad ja kasvatajad, kaitsetööstuse klaster ja kes kõik veel, kes on süsteemi lahutamatud osad samavõrra nagu sääsk härja sarvel künnitöös.

Fakt, et sõjamees on kõvem kui ärimees, paistab hästi silma, kui riigis mõnel teemal ja alal rakendub nn eriplaneerimine, mida planeerimisseadus võimaldab alates 2015. aasta suvest. Või siis saavad asjad selgeks juba enne eriplaneerimist ja ikka samapidi: valitsus eelistab julgeolekut ettevõtlusele ja rahalist kulu tulule. Seda isegi siis, kui tulu pakkujaks on riigile endale kuuluv ettevõte, rääkimata siis erainvestorist. Kellavere vana ja poolpime õhuvalvur seljatas vaevata suure tuulikupargi rajamise Virumaal, teised väiksemad radarid meretuulikute pargi Osmussaare lähedal.

Ärimees on mandunud koguni nii väetikeseks, et tema suudab pikali panna isegi lihtrahvas, nn kohalikud elanikud, kelle arvamust paindlikud poliitikud ettevõtja arendusplaanile eelistavad. Tagahoovi tagurlastel, nagu pahatihti kutsutakse kohalikke elanikke, kes oma õuel mingeid tööstuse ja taristu megaprojekte näha ei taha, on ettevõtjate vastu variante, nagu mõne aasta eest luhtunud tselluloositehase projekt tõestas. Julgeolekumeeste vastu ei saa ükski inimene ega omavalitsus.

Viimased uudised sellelt rindelt on, et põhjarannikul tuumajaamast unistav ettevõte Fermi Energia tahab hakata Letipeal geoloogilisi uuringuid tegema, aga "unustas" küla maaomanikele sellest teatada. Riigi lõunaservas kavandab kaitseministeerium aga Nursipalu sõjalist harjutusvälja ning ei ole samuti kohalikele selgelt öelnud, kui suure tüki võõrast maad planeerijate ahned silmad on kaardile märkinud.

Letipea rahval on lootust, sest esiteks läheb veel mõni aasta, kuni tuumaelektrijaama planeerimise eelduseks olevad seadused parlamendis jõustatakse ning teiseks, erafirma võib tahta mida tahes, maaomanikke oma maadelt minema ajada ning maid sundvõõrandada tema võimuses ei ole. Osavast suhtekorralduslikust vastumängust võib piisata potentsiaalse reaktori naabervalda peletamiseks.

Riigikaitsel on taga hoopis teistsugune jõud ning hetkest, mil kaitseplaneerija näpp kaardil peatub, on ka lõpptulemus selge. Kui jäid näpu alla, kaotad ebaõiglase hüvitise eest oma esivanemate maad ja majad, ning kui neid vähemasti teoreetiliselt saab samaväärsega kuskil mujal asendada, siis kust ja kuidas hangib kaitseministeerium küüditatu uue elukoha ukse ette omaniku vaarisa istutatud sajandivanuse tamme ning maja taha sama vana õunaaia?

Kui Letipeal võidakse loota riigi kui erapooletu arbiitri peale, siis Nursipalus ja Soodlas on vastumängijaks ja represseerijaks riik ise ning kohtunikke ei olegi. Tähendab, vaidlustamatu otsus on tegelikult langenud juba enne avalikkuse teavitamist ja arutelu ning planeerimismenetluse algust.

Näiteks Soodla harjutusväli asutati valitsuse korraldusega juba aastal 2015, eriplaneeringu algatamiseni jõuti tänavu aprillis. Ja see olgu hoiatuseks kõigile, kes on maaomanikud kuskil hõredalt asustatud piirkondades. Riigikaitsjate maanälg kasvab kooskõlas eelarvete ning lasketorude pikkuse kasvuga.

Soodla harjutusvälja oli julgeolekumeeste meelest vaja, sest Eesti enda relvad olid võimsamaks läinud, lisaks järgnes Venemaa Donbassi tungimisele ka NATO heidutushoiaku tugevdamine ning rasket soomustehnikat omavate liitlasvägede paigutamine Eestisse. Nursipalu laiendamist õigustab kohaliku brigaadi väljaarendamine ja soomustamine, mis oli ammu arengukavas. Kõik see oli arvestatud kaitsekulude tasemel kaks protsenti SKP-st.

Tänavu muutus NATO kaitseülesanne, samuti tabas Eesti riigikaitset erakorraline rahakülv ning uus poliitiline kokkulepe kulutada edaspidi minimaalselt kolm protsenti SKP-st. Eestis hakkab paiknema rohkem vägesid võimsama relvastusega ning sellest järeldub automaatselt, et avalikust kasutusest võetakse riigikaitsemaana edaspidi välja praegustest palju suuremaid tükke.

Nursipalu laiendamise põhjenduseks ütlevad sõjamehed, et "pearelva ohuala on 7 km". Kui Eesti saab nn keskmaa õhutõrje, mille laskeulatus on 50 km, hakkab kaitseministeerium nende ümber ka sama raadiusega tsiviileluta mulle joonistama. Ja küll siis on kõigil julge olla!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.