Esmaspäeva õhtul kogunesid Tsooru rahvamajas Antsla, Rõuge ja Võru valla volikogu liikmed ning mures kohalikud, et tutvuda kaitseministeeriumi plaaniga, mis näeb ette Nursipalu harjutusväljaku märkimisväärset suurendamist. Planeeritav harjutusväljak suureneb praeguse võrreldes enam kui kolm korda ning võtab enda alla üle 9000 hektari Võrumaast.

Kogu senine protsess on olnud pehmelt öeldes hämmastav. Üks oli aga vähemalt minu jaoks selge: nii palju riigi- ja aumehelikkust peab kaitseminister Hanno Pevkuril ikka olema, et õhtut vabandusega alustada.

Miks vabandusega? Aga seetõttu, et kaitseministeeriumi poolt õhku visatud abstraktsed infokillud potentsiaalselt laiendamisest on viimase kuu ajaga päädinud nii mõnegi kohaliku jaoks südamerütmihäirete ning ohtlikult kõrge vererõhuga, rääkimata suurest stressist ning magamata öödest. Võib ainult ette kujutada, mida tunnevad inimesed, kes kuulevad siit-sealt pidevalt kuulujutte, et oma kodust tuleb ilmselt välja kolida.

Sellise teadmatuse leevendamiseks ei teinud kaitseministeerium kuni esmaspäeva õhtuni mitte midagi, ehkki meedia oli kõlakaid täis ja tundub, et juba ammu plaanidega kursis.

Ma pole kindel, et kaitseministeerium ise üldse annab endale aru, millise kommunikatsiooniämbriga nad hakkama on saanud. Selmet sirge seljaga öelda, et protsessi on valest otsast alustatud, rääkis Pevkur (mulle tundub, et tõsimeeli) sellest, kuidas ta tuli Tsooru avatud südamega ning peab oluliseks kohalike kaasamist. Absurd!

21 harjutusväljaku alale jäävat majapidamist on jäämäe tipp

Otseselt mõjutab Nursipalu harjutusväljaku mastaapne laiendamine 21 perekonda, kes on sunnitud oma kodudest välja kolima. Loomulikult on selline asjade käik neile inimestele tragöödia, aga kaitseministeeriumi plaani mõju on oluliselt laiem.

Võru on unikaalne maakond, kus kohtuvad kaks kultuuriruumi ning mille märksõnadeks nii kohalike kui ka turistide jaoks on rahu, vaikus, kogukond, traditsioonid ning looduslik ilu.

Kavandatava polügooni mürareostus levib kümnete kilomeetrite kaugusele mõjutades otseselt tuhandeid inimesi, kodu- ning metsloomi. Harjutusväljaku suurendamine mõjub negatiivselt piirkonna ettevõtlusele, seda eriti Võru maakonnale olulises turismisektoris, aga ka muudes valdkondades, muudab Võrumaa oluliselt vähematraktiivseks sihtkohaks potentsiaalsetele uutele elanikele ning võimendab veelgi ääremaastumist ja elutähtsate teenuste piirkonnast kadumist.

Kirsina tordil kavandatakse harjutusväljak Karula Rahvuspargi vahetusse lähetusse. Siinkohal jääb isegi sõna "absurd" liiga pehmeks.

Harjutusväljaku laiendamine lõhnab kui odav valimispropaganda

Mitte keegi ei vaidle vastu, et julgeolekuolukord Eestis on tuntavalt muutunud ning selge on see, et just julgeolek mängib eelolevatel riigikogu valimistel põhirolli. Pevkur ei ole rumal mees ning näeb siin selgelt potentsiaalseid lisahääli Reformierakonnale, sest kes see ikka julgeks väidelda teesiga, et Eesti kaitsevõimet on vaja parandada.

Paraku on kogu selles protsessis unustatud elementaarne kaasamine ja empaatia. Salatsedes ning teadlikult kiirustades (on ju valimised kohe-kohe ukse ees) käima lükatud protsess ei tee au ei Pevkurile endale ega meie riigile laiemalt. Sajad ja sajad kodanikud tunnevad, et riik on neid reetnud ning antud kaasus kinnistab veelgi arusaama, et kõik, mis toimub Tallinnast ja Tartust väljaspool, on meie riigivõimule irrelevantne.

Lähiajal selgub, kuidas asjad edasi lähevad, aga üks on selge: suurem osa võrumaalastest on antud plaani vastu ning lihtsalt niisama oma kaunist kodukanti kellelegi ära "ei kingita". Seda ei peakski tegema. Seda ei tohigi teha!