On kriiside aeg. Globaalselt on inimeste ühise jõupingutusena kätte jõudnud kliimamuutused ja elurikkuse vähenemine ning nendega käsikäes praeguse majandusmudeli jaoks veelgi keerulisem väljakutse - ressursikriis.

Kõik need kriisid vajavad läbimõtlemist ja ka riigi tasemel mõtestamist. Mida me tegelikult vajame? Mis on tegelikult oluline? Mis annaks kindlustunde võimalikult paljudele meie inimestele?

Meil ei ole enam vahendeid iga suurejoonelise kapriisi teostamiseks. Tegelikke vahendeid. Ma ei räägi rahast, mis on väljamõeldis ja mida annab ümber defineerida ja juurde trükkida. Ma räägin kivist ja liivast, maast ja veest, metsast ja põllust. 

Eestlase jaoks kõige püham asi on kodu. Me mõtestame eestlaseks olemist läbi kodukoha, metsa ja mere, põllulapi, keele ja kultuuri. See on põliselanike vaade. Meie oleme see maa.

Kõik edasised suurarendused jahvatavad materjaliks kellegi kodud. Majandusmudelil on hoog sees ja arenduste peatamine vajab jõudu. See jõud tuleb leida, et vaadata kõik koos peeglisse ning nentida, et meil on veel võimalik praegust piisavust mugavamaks korraldada, aga kõike, millest me oskame unistada, pole lihtsalt võimalik teha.

Vaatame ringi. Igal pool on inimesed, kes juba kaitsevad endid riigi eest. Käivad kohtus, et kaevandused ei kaotaks nende kodust vett ja meelerahu, kaitsevad oma rahadega kodumetsi, et päästa oma kodumaastikud sellisena, nagu nad neid armastavad.

Võrulased koonduvad, et Nursipalu polügooni laiendamine ei muudaks nende erilise keele ja kultuuri hälli elamiskõlbmatuks. Letipea asukad võitlevad eratuumajaama vastu, mida riik isegi veel lubanud pole, aga tegevus juba käib. Läänepoolne Eesti seisab silmitsi külade ja teede läbilõikamisega Rail Balticu trassi poolt ning kaevude kuivamisega, sest lõputute kaevanduste lubamisega hävitatakse habras põhjaveesüsteem.

Meil on vaja seadusi, mis tagaksid, et kohalike inimeste elu ei tohi halveneda suurarenduste läbi, ükskõik, kas need viib ellu riik või erafirma. Riik peab tagama, et arenduse tõttu hätta sattunud inimene saaks abi ja vajadusel uue elukoha. Juhul kui kellegi kodu saab kannatada, peab inimene saama pärast parema elukvaliteedi kui tal oli enne. Riik peab tagama, et kui kaev jääb kuivaks, saab inimene uue ja parema elukoha samasse piirkonda. Riik ei tohi turuhinna eest inimesi välja tõsta ja sundvõõrandamine ei tohi olla lubatud.

Elukeskkonna säilimist samaväärsena või elukeskkonna kahjustamisest tulenevaid kompensatsioone saab tagada ainult riik. Riik annab loa arendustegevuseks ja seeläbi võtab vastutuse. Ükskõik, mis juhtub arendava ettevõtjaga, ei tohi kannatajaks jääda kohalik inimene, kelle kodupiirkond kahjustada saab.

Suure pildi nägemise kohustus lasub riigil. Riik peab tagama ka selle, et arendused ei hävitaks loodust. Paraku on praegu meil looduskaitse üsna unaruses, sest majanduses nähakse kasu, aga elukeskkonna säilimisest mitte.

Eriti keeruline on säilitada bioloogilist mitmekesisust. Liigid vajavad erinevaid elupaiku ning inimene on oma tegevustega usinalt elupaigatüüpe vähendamas. Elurikkus aga ei suuda kohaneda kraavipervedel ega raielankidel, mürgitatud põldudel ega kergliiklusteedel. Küll tekivad lähiajal ka meetmed ja kvoodid elurikkuse kao arvestamiseks ning siis terendavad ka sellest valdkonnast suured trahvid. Lisaks süsinikuheitmete suurenemise trahvile, mille Eesti on juba kirja saanud liiga intensiivse metsamajanduse tõttu.

Aga mitte trahvide hirmus ei pea me loodust hoidma, vaid selleks, et säilitada elu. Me peame endid intelligentseteks olevusteks, seega peaksime ju suutma mõista, et kui me elu hävitame, siis sureme ka varsti ise.

Seega me ju mõistame, et ressursside nimel ei tohi veel säilinud looduskooslusi rikkuda. Looduskaitsealade moodustamist ei tohi arendused pärssida. Ükski keskkonnamõju hinnang ei tohi olla tehtud vaid bürokraatliku linnukese kirja saamiseks, neid tuleb teha ausalt ning ka järgida. Kui loodusteadlased hindavad, et elustiku jaoks on antud paik oluline, siis see lihtsalt ei ole arenduseks sobilik, ükskõik kui palju annaks raha liigutada.

Viimasel ajal on olnud juttu, et Rail Baltic vajaks uut tasuvushinnangut. Kindlasti oleks vaja ka uut ning ausat keskkonnamõju hinnangut, mis võtaks arvesse kogu materjalikaevanduse tsükli ning ka Rääma raba rikkumisest tuleneva looduskahju ja süsinikuheitme.

Me peame ette teadma, kui palju peresid jääb ilma veest, kui paljud kaotavad kodutunde või kodumaastiku. Tõenäoliselt saaksime uusi ning ausaid hinnanguid analüüsides tulemuse, et raudtee peaks jääma mõnele olemasolevale trassile. Pealegi jõudis uudistesse, et Euroopa Liit on niikuinii otsustanud, et kõik raudteeliinid peavad üle minema euroopa rööpmelaiusele ning seejuures olekski õige hetk ajakohastada nii Koidula kui ka Pärnu liinid ja ühendada need jäädavalt Lätiga. Kas me tõesti vajame uut raudteetrassi, mis on ehitatud sadade inimeste pisaratest ja läbilõigatud juurtest? Hävitatud loodusest rääkimata.

Ressursikriisi puhul tuleb mõelda ka tulevikule. Kui me juba praegu arutame, kas killustikku ikka jätkub nii neljarealise maantee kui ka Rail Balticu jaoks, siis millest hakkavad elutähtsaid taristuid ehitama järgmised põlvkonnad? Kas teile ei tundu, et kogu olemasolevat killustikuvaru Rääma rappa matta on ogar?

Tihti süüdistatakse kodukoha looduse kaitsjaid mitte-minu-õuele-sündroomis. Palun süüdistajail siiski korra oma mõtetes peatuda. Igaühel meist on vastutus selle paiga eest. Keegi peale meie endi ei saa meie kodu kaitsta.

See ei ole NIMBY, kui inimene jääb kodust ilma või kui ta soovib, et keskkonnakahju jääks tegemata, et meie maa oleks ka edaspidi elatav. See ei ole NIMBY, see on ressursside otsalõppemise ajastu algus, mis sunnib arendajaid-kaevandajaid tungima teiste kodudesse. Meid on ammu hoiatatud, et see aeg jõuab kätte, aga me pole soovinud sellest midagi teada.

Nursipalu kaitsmise Facebooki grupis laulavad kohalikud pisarsilmil: "Oo, Eestimaa, oo, Võrumaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka…" Võrukad tunnevad, et meie oma riik on asunud hävitama nende keelt ja kultuuri, tehes Võrumaast rahvusvahelise sõjakeskuse. Nad ei taha seda sinna ja nii tekivad riigivastased sõnavõtud ja kahtlustused, et Võrumaale paigutatakse NATO väed selleks, et võimaliku rünnaku puhul esimene pauk tabaks Võrumaad, mitte Tallinnat.

Planeeritav polügoon on Võrumaa jaoks liiga suur, nagu paljud planeeritavad arendused on Eestimaa jaoks liiga suured. Me peame mahtuma nendesse piiridesse, mis meil on. Nii ruumis, loodushoius kui ka materjalides. Kõik uusehitised, millest osa meist oskavad unistada, ei mahu meie maale ära. Sellega tuleb leppida.

Ja meie riigil tuleb oma inimestega ära leppida. Riik ja inimene peavad olema usaldussuhtes, nii, et me kõik teame, et riik on olemas inimeste heaks, selleks, et meil kõigil oleks parem ja efektiivsem elada. Paraku liiga paljudele tundub, et praegune riik ei ole nende sõber, ning just selles on meie julgeolekuoht nr 1.

Eesti on pidanud edukat võitlust loodusega ja hävitanud palju loodusväärtusi. Teeme nii, et meie riik ei asuks võitlusse oma inimestega, et ehitada neile suurprojekte, mida keegi ei vaja, mis lõpuks ei hakka tööle ja mis jäävad vaid kilplaslike monumentidena meile meenutama, kui hoolimatud me oleme. Nii oma inimeste kui ka looduse vastu.

Priiskamise aeg on möödas. Me peame riigina muutma seadusi nii, et inimeste kodust välja tõstmine ja kodu kahjustamine oleks kohutavalt keeruline. Mitte lõdvendama sundvõõrandamise seadusi. Me peame taas mõtlema, et vajame isemajandavat Eestit, mis mahub iseenda sisse ja kus riik on inimese ning looduse sõber.