21. novembril kohtub kaitseminister Hanno Pevkur Nursipalu harjutusväljaku planeeritava arenduse teemal valdade ja kogukonna esindajatega. Põhja-Eestis algatati keskpolügooni ümbruse viimane arendusetapp 2015. aastal.

Kohalikel inimestel seltsingust Loodus, inimene ja sõjavägi on sellest ajast kogemus ja järeldused, mida tasub teadmiseks võtta ja millest õppida. Nursipalu ümber on inimesed ärevil ja õigusega. Ümmarguse jutu aeg on otsa lõppenud ja vaja on sisulisi vastuseid.

Mitte mida tehakse, vaid kuidas tehakse

Pange tähele olulist lähtekohta: kohalikud kogukonnad ei ole kaitseotstarbeliste arenduste teemalises diskussioonis kritiseerinud seda, mida tehakse, vaid seda, kuidas tehakse. Mis juhtub, kui tähtsad otsustajad on ümbritsetud vaid jah-inimestest ja lõpuks eitavad heauskse avalikkuse toel reaalsust, on näha meie põhivaenlase juures piiri taga.

Riigikogu infotunnis 16. novembril kaitseministri räägitu ja ERR-i portaalis ilmunud kommentaari põhjal jääb mulje, et kaitseotstarbelise taristu arendamise senisest kogemusest pole ministeeriumis suurt midagi õpitud ja kõik kordub taas, nagu see oli Põhja-Eestis ja Nursipalu eelmises etapis.

Mis siis seni on valesti olnud? Kokkuvõttes kolm asja: kaitseotstarbelise ruumilise planeerimise asemel toimuv JOKK-skeemidega legaliseerimine, kodumajapidamiste võõrandamiseks puuduv õiglane lahendus ning kaitseministeeriumi suutmatus inimestega dialoogi pidada.

Planeerimise asemel maade hõlvamine

Ka Eesti Planeerijate Ühing on juhtinud tähelepanu, et planeerimise asemel toimub kaitseotstarbeliste arenduste alal sisuliselt maade hõlvamine. Põhja-Eestis on tuhandeid hektareid inimeste kasutusest välja läinud erinevate tasandite õigusaktide, nii valitsuse korralduse kui ka kinnistute ühe ministeeriumi haldusalast teise haldusalasse viimise tähe all.

30 000 hektarit planeeritakse tükikaupa ja kumulatiivset mõju seni hinnatud ei ole. Keskpolügooni arenduseks tehti küll eriplaneering, sellega piirnevad pea sama suured laiendatud ohualad ei olnud planeeringualas, aga neid planeeriti siiski eriplaneeringu käigus. Küsitav on ka eriplaneeringu läbiviimise mõte, kui seda tehakse ilma eelvalikuta ja lihtsalt otsuse alusel.

Alasid kehtestatakse läbi kohalike üldplaneeringute, aga kohalikul omavalitsusel pole otsustusõigust ega huvi ala arendamise ega arendamata jätmise osas. Seega ei peaks panema omavalitsusele ka arendusalade kehtestamise ülesannet. Praegusel kujul on see lihtsalt alade legaliseerimine ilma korrektsete kaalumis- ja kaasamisprotseduurideta.

Maksumaksja ei saa olla kindel tehtud valikute otstarbekuses ja puudub igasugune kord arenduse alla jäävate inimeste elementaarseks informeerimiseks, rääkimata kaasamisest. Seda on tõdetud ka riigikohtu lahendis, asjad selles osas aga paranenud pole.

Kaitsetaristu suuremahulised arendused toimuvad samaaegselt üha suureneva metsaäri survega kodumetsadele ja isegi looduskaitsealadele. Kumulatiivsete mõjude arvestamine ei ole ühegi ametkonna rida, inimestele tulevad need mõjud aga koju kätte. Pole ime, et inimesed on ärevad.

Kus on lubatud rätsepalahendused?

Kaitseotstarbelistest arendustest puudutatud inimesed on mõistvad ja konstruktiivsed, soovivad dialoogi ja pakuvad aktiivselt välja lahendusi, aga need ei jõua päriselus kuhugi. See on koht, kus kõikvõimas kaitseministeerium muutub ühtäkki väikeseks, vaeseks ja võimetuks. Võõrandamist korraldavad ametnikud nõustuvad, et majapidamistele head lahendust pole ja nii on keskpolügooni ohualal võõrandamata elamiste omanikud ebakindluses ja stressis juba viis aastat.

Ebastandardsete lahenduste leidmine aastaringseks elamiseks kasutatavate majapidamiste jaoks on lükatud taristuarenduse kõige viimasesse faasi, kuigi viisakas ja korrektne oleks kõigepealt leida just need lahendused, sest nende taga olevad inimesed muretsevad kõige rohkem.

Reeglina ei ole võõrandatava hajaasustuse majapidamisega sarnast elamist võimalik osta, sest selliseid lihtsalt ei müüda. Vaja on majapidamine teises kohas üles ehitada, mida seadus lubab, aga ametnikud rakendada ei julge. Kes likvideeriks ametkondliku paigaltammumise, et astuda kodumajapidamiste võõrandamisel jõuliselt edasi uute kaasaegsete ja energiasäästlike kodumajapidamiste püstitamisega kaitseotstarbelise taristu alla jäävate elamiste asendamiseks?

Riigikogu infotunnis 16. novembril kaitseministri öeldust selgus, et minister peab võõrandamiste läbiviimise heaks näiteks piiriala, kus "kohtusse on jõudnud vaid kolm-neli juhtumit". Seni, kuni inimeste sundimine kohtusse pöörduma on ministeeriumi arvates tore ja hea, on kogu ilus jutt "rätsepalahenduste ühisest leidmisest" mõttetu.

Inimesed soovivad mõista

Infosulg on refrääniks, mis saadab Põhja-Eesti kaitseotstarbeliste arenduste planeerimist ja millega taasalustati protsesse ka Lõuna-Eestis. Kogukondade informeerimine sellest, et üldse midagi planeeritakse, planeeringutest puudutatud inimeste sisuline kaasamine, arenduste, sh vajadusel ostu-müügitehingute tegemine inimesi arvestaval moel – see oleks ju elementaarne, sh laiapindset riigikaitset toetav teguviis.

Aga inimesed saavad infot nagunii. Näiteks vaadates enda ümber lahti rulluvaid kaitsetaristu megaarendusi, mis panevad eriti kibedalt tõdema, et nende summade kõrval on eraomaniku kompensatsioon vaid tilgake meres, kuid selle nimel on riik valmis inimesi aastaid ebakindlusse ja kohtulahingutesse sundima.

Seni on erakinnistute eest makstavad kompensatsioonid moodustanud kaitsetaristuarenduses tühise osa, mitte üht protsentigi. Üha suurenevate investeeringute valguses, mis kaitsetaristusse suunatakse, muutub inimesele makstava kompensatsiooni osakaal üha väiksemaks ja väiksemaks ja sellegi pisku saamiseks on vaja kohtutee ette võtta. Sellel pildil on kõik valesti.

Head lahendused, mille kordamisest ei saa küllalt

Esiteks. Planeerimine tuleb viia korrektsetele alustele. Kui kaitseotstarbelise arenduse otsus on tehtud nii, et keegi on kabinetis kaardil sobivale paigale näpu peale pannud, siis on aus seda tunnistada ja mitte legaliseerida otsust läbi kohaliku tasandi planeeringu või eriplaneeringu pooliku rakendamise näilise kaasamise näitamiseks. Jäägugi siis põhjenduseks "otsuse alusel", millega kaasneksid kokku lepitavad hüvitusmeetmed. Või tuleb eriplaneerida nii, nagu asja mõte ongi: koos asukoha eelvaliku ja vastavate analüüsidega.

Teiseks. Kodumajapidamiste asendamiseks on vaja hakata üles ehitama uusi kaasaegseid ja energiasäästlikke elamisi. Need peaksid olema näidisprojektideks, mida nii kaitseministeerium kui ka riik tervikuna uhkusega võiks esitleda ja millega omanikud rahul oleksid. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus võimaldab seda juba praegu ja kui on kahtlusi, siis tuleb seadust kiiresti muuta nii, et uuenduslikud, kestlikud ja ringmajanduslikud projektid oleks selgelt võimalikud. Seaduse muutmisel tuleb kindlasti kaasata ka inimesed, kes sellest puudutatud.

Kolmandaks. Info jagamiseks ja suhtluseks peab looma toimiva süsteemi. Sellist käibetõde on veider ettepanekuna kirja panna. Keegi kaitseministeeriumiga kogukonna poolelt arenduste teemal kokku puutunud inimestest ei usu ammu, et see kunagi toimuma saaks. Kas kellelgi oleks ambitsiooni tõestada vastupidist?

Seni, kuni jätkub planeerimise asemel toimuv legaliseerimine, inimesi sunnitakse õiglase kompensatsiooni saamiseks kohtusse pöörduma ja infovahetus toimub nii nagu seni, on kaitseministeeriumist lähtuvad sõnumid ühisest tegutsemisest, kaasamisest ja lahenduste leidmisest lihtsalt ümmargune jutt, mis tegelikkusega vaid õige õrnalt haakub.