Tõnis Milling ja Kristjan Jõekalda meenutasid selle aasta 3. veebruari, kui tuli teade Madis Millingu äkksurmast. Tõnisele oli Madis vend, Kristjanile kursusevend Tallinna Pedagoogilise Ülikooli näitejuhtimise erialalt. Madis Milling, kes kuulus põhitöö kõrval Tõdva vabatahtliku päästekomando koosseisu, sõitis saatuslikul ööl Saku lähedale tulekahju kustutama, kui teda ennast tabas terviserike. 

Tagantjärele on teada, et 51-aastast Madist tabas infarkt. Võiks arvata, et kujundlikult välk ühte kohta mitu korda ei löö, aga järgmise poole aasta jooksul avaldusid nii Tõnisel kui Kristjanil sama moodi rasked tervisemured. Uuringute järgi ongi keskealise eesti mehe tervis palju kehvem kui lääne meestel ning kriitiline vanus just neljakümnendad ja viiekümnendad, kus hädad välja löövad. 

"Naistele on õpetatud, et käime regulaarselt tervisekontrollis, meestele seda siiamaani kõneldud ei ole. Naistel on olemas ennetavad terviseprojektid, meestele ennetavaid terviseprojekte ei ole. Kui me räägime meestearstisüsteemist, siis meie meestearstisüsteem on sada aastat noorem kui naistearstisüsteem. Ülikooli õppes õpetatakse siin peaaegu pool aastat naiste soospetsiifilist meditsiini, meeste soospetsiifilisele meditsiinile on pühendatud null tundi tegelikult," rääkis Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliiniku looja Margus Punab.

Punabi ning teiste asjatundjate sõnul on hulk põhjusi, miks mehed oma tervise eest kehvemini hoolitsevad, alates väljakujunenud suhtumisest, et mees ei nuta, kuni selleni, et androloogid ehk meesteravi spetsialistid on võrdlemisi uus nähtus, mistõttu ka haigekassa rahastab seda kasinalt.

Viimase kümne aasta jooksul on asi siiski vaikselt paranenud ja näiteks kliinikumi vastavas osakonnas on toimunud üle 50 000 vastuvõtu. Muu hulgas tõukas seda muutust tagant kampaania Pikema Sõpruse Päev, mille kutsus kolm aastat tagasi ellu ettevõtja Rain Vääna ja millega on juba ligi 10 000 sõpra kutsunud üksteist tervisekontrolli. 

 "Ma arvan, et nii mõnigi meist selles põlvkonnas on läbi elanud selle, isa kaotuse. Isa oli alkohoolik, ma usun, et ka see andis tõuke, kuidas mina tahan edasi elada," ütles Vääna.

Võib öelda, et ka Madis Milling põletas end mitmest otsast. Teinud silmapaistva karjääri telekoomikuna, pühendus ta elu lõpupoole poliitikale ning tegevusele kaitseliidus ja päästjana. Tagantjärele on teada, et temagi neelas valuvaigisteid, et tempole vastu pidada. 

"Väga tihti ta läks otse riigikogust Tõdva vabatahtlikkusse päästesse…Mõnikord hommikul lõpetas ja paar tundi võib-olla sai magatud ja läks juba riigikokku tagasi," meenutas vend Tõnis.

"Ta tempo oli hullumeelne – aga tal oli terve elu selline. See, et ta võttis ette viiel, kuuel, seitsmel rindel, see oli tema jaoks nii tavaline. Ta tegi ja ta jõudis palju," ütles Kristjan Jõekalda.

"Üks asi on see, et ma tahan ise heleda leegiga põleda ja ja kiiresti ja hästi ja ägedalt elada. Aga mis sõnumi me oma lastele jätame? Et kas meie lapsed peaksid siis samamoodi heleda leegiga elama ja põlema kiiresti või me tahame, et nad oleksid heas tervislikus seisundis ka kõrges vanuses. Kas nad elavad pika ja õnneliku elu või lühikese, aga võib-olla hästi ägeda?" rääkis Vääna.

Pikema Sõpruse Päeva raames käis ka Tõnis Milling koos sõpradega tervisekontrollis 2020. aastal ja siis tuvastati esimest korda, et tema PSA- ehk eesnäärmevähile viitav näit on normist natukene kõrgem, aga otsesed häirekellad veel ei löönud. Meelahutaja ja pulmaisana elatist teeniv Tõnis jätkas aktiivset tööd ning võttis ette isegi suure rattareisi, mis pälvis palju avalikku tähelepanu, kus läbis poole aastaga 16 riiki. Veel oma venna surma hommikul käis ta MRT-uuringul, mis ei näidanud midagi, kuni suvel võeti uus proov, mis tõi halva uudise. 

"Mul on pahaloomuline kasvaja ehk vähk. Loomulikult sellel päeval käisid väga paljud mõtted peast läbi," ütles Tõnis Milling.

"Läksin järgmine päev tagasi arsti juurde, sain aru, et mul on alles esimeses staadiumis olev vähk, selline üheksa-kümme millimeetrit. Siis ma hakkasin edasi uurima, et mis edasi saab…  Arst ütles nii, et mina midagi teha täna ise ei saa, ei tee ka meditsiin täna midagi. Ma lähen küll detsembris uuesti andma verd ja sealt selgub, et kas mu PSA näit on tõusnud kõrgemale või on jäänud samaks või on langenud. Ja arst ütles nii, et ainukene variant minu vähile on eesnäärme äralõikamine. Mis tähendab ka tegelikult elukvaliteedi langust pärast seda. See on nagu üllatus minu jaoks, et ei ole olemas mingit muud ravi täna, kui ainult äralõikamine," rääkis Milling.

Peamised põhjused, miks Eesti mees sureb näiteks Rootsi sookaaslastest üle kaheksa aasta varem, on just südame- ja veresoonkonna haigused ning kopsu- ja eesnäärmevähk, mis tabasid ka meie loo tegelasi. Nimelt, kui Tõnis sai eesnäärme diagnoosi lõplikult teada septembris, siis Kristjanit tabas südameinfarkt oktoobri alguses. 51-aastane telemees pääses õnneks ehmatusega.

"Kui selle loo peale nüüd läheb vähemalt kaks-kolm meest tervisekontrolli ja nad saavad teada, et nad on terved, nad on tänulikud. Isegi see, kui nad saavad teada, et neil on mingisugune haigus, aga see on algstaadiumis, nad saavad varakult jaole ja nende elu on tänu sellele pikem," lausus Milling.