Ajalool on komme korduda, küll mitte üks ühele, aga teatud mustrid kipuvad teatud aja tagant korduma ja korduvadki. Juba kaheksa aasta pärast saab tuhat aastat sellest, kui Vana-Vene vürst Jaroslav Tark esimest korda Eesti territooriumi oma võimu alla haaras. Seda küll ajutiselt. Aga sealt said alguse need tuhatkond aastat, millest 325 aasta jooksul on praeguse seisuga kas terve Eesti ala või osa sellest kuulunud Vene riigi ja valitseja võimu alla, ükskõik, mis nime see riik parasjagu kandnud on.

Tänavu 24. veebruaril, meie riigi sünnipäeval, juhtus see, mida väga paljud Eestis ja läänes ei uskunud: et meie ajal on meie regioonis võimalik suur sõda. Lõpuks avanesid silmad ka nendel, kes tahtsid uskuda – mis on igati inimlik – et Venemaa on muutunud.

Üle seitsme kuu väldanud Vladimir Putini suur uus ja verine sõda Ukrainas on näidanud, et Venemaa ja selle valitsejad ei ole muutunud. Samasugune hävitustöö, tapmine ja vägistamine, nagu see toimus Ivan Julma ja Peeter I ajal või Stalini aastatel Teise maailmasõja päevil, käib praegu keset Euroopat.

Selles kontekstis on suurepärane, et riigikogus valitseb sisuliselt erakondadeülene konsensus, et riigikaitsekulusid tuleb kiirkorras suurendada. Need otsused on tehtud. Samal ajal tuleb hoida ja arendada liitlassuhteid, et meie kollektiivkaitse vihmavari oleks võimalikult efektiivne, et me oleksime valmis. Nii liitlastega heade suhete kui ka siseriikliku ühtsuse hoidmine on mõlemad üliolulised ja meil tuleb teha kõik selleks, et see, mis juhtub Ukrainas, ei juhtuks Eestis.

Seda häbiväärsem oli 10. oktoobril riigikogu saalis toimunu. Nimelt tuli kõnepulti kuri prohvet Mart Helme. Mees, kes pool aastat tagasi teatas sealtsamast, et Ukrainaga on kõik, lõpp, see riik hävib. Nüüd kordas ta taas Putini ja Kremli propagandat, mille kohaselt on ukrainlaste viimaste nädalate ja kuude edukas pealetung olnud tegelikult venelaste kaval plaan: nad taanduvad, et valmistuda suurpealetungiks. Putin olevat lasknud seitse kuud Vene vägedel Ukrainas surra, et valmistuda nüüd suureks pealetungiks.

Seda võiks võtta isegi musta huumorina, kui seda ei räägiks rahvasaadik, Eesti rahva esindaja auväärsest parlamendi kõnetoolist. Hea kolleegi Leo Kunnase sõnavõtud annavad lootust, et Kremli jutupunktid ei ole terve EKRE jutupunktid.

Järgnevatel aastatel, niikaua kui julgeolekusituatsioon on kriitiline, tuleb meie riigikaitsekulud hoida vähemalt kolme protsendi tasemel sisemajanduse kogutoodangust. Samal ajal on vaja edasi arendada laiapindset riigikaitset ja eraldada sinna samuti lisaraha.

Oluline on mitte ajada sassi eesmärki ja vahendit. Võimalikult tõhus ja hästi finantseeritud riigikaitse on vahend selleks, et hoida Eestit, et eesti keel, kultuur ja rahvas püsiksid läbi aegade igavesti. Oma riik on aga igal juhul kallis nii südamele kui ka ülal pidada. Et Eestit paremini kaitsta, tuleb ka eelarvesse rohkem panustada ja need kulutused teha.