Saksamaa on nüüdseks Ukrainale juba üsna palju, kokku 1,5 miljardi euro eest relvaabi andnud. Aga me ei näe endiselt Leopard tanke või Marder lahingumasinaid Ukraina poole liikumas. Kuidas teie olukorda hindate, kas klaas on pooltäis või pooltühi?

On tõepoolest oluline tunnistada, et Saksamaa on andnud Ukrainale märkimisväärselt sõjalist abi. Algus oli aeglane. Alles pärast Venemaa kallaletungi 24. veebruaril tegi Saksamaa selle sammu, millest rääkis kantsler Olaf Scholz oma kuulsas Zeitenwende (ajastumuutuse - toim) kõnes 27. veebruaril ehk kolm päeva pärast sõja algust. Siis hakkas Saksamaa relvi tarnima alates tankitõrjerakettidest.

Edasi on relvad muutunud üha keerukamateks, kaasaegsemateks ja kallimateks, aga strateegilises vaates jääme me ikka pigem sündmustest maha. Me reageerime sündmustele, mitte ei enneta Ukraina vajadusi. Ja see seostub ka küsimusega tankidest ja jalaväe lahingumasinatest, mis muudaks Ukraina jaoks võimalikuks manööverdamise mudasel pinnasel, mis ei ole veel külmunud ega suviselt kõva. Ehk vahepealsel aastaajal, mil Ukraina kaitsevägi peab tegutsema, et jätkata edasi liikumist.

Te olete kirjutanud ühe artikli, kus pakkusite välja just Leopard tankid kui keskse elemendi praegu vajalikust abist.

Tõepoolest, mina ja mu kolleegid leidsime, et praegu oleks õige aeg anda Ukrainale Leopard 2 tanke. On veel mõned tankisüsteemid, mis on NATO riikides olemas, aga Euroopa tasandil on Leopard 2 ainus, mis on siiani tootmises. On olemas teatud võimekus toota uusi tanke ja kindlasti võimekus toota varuosi. Ja kuna need on kasutusel 13 Euroopa riigis, siis on olemas võimekus neid parandada ja treenida Ukraina meeskondi ning samuti suur võimekus võtta kasutusele varud.

See kõik ei kehti Prantsusmaa Leclerc tankide puhul või Suurbritannia Challengeride puhul. Arutelu käib ka USA Abramsite üle. Meie arvame aga, et Leopard 2 oleks eriliselt sobilik nende laialdase kasutuse tõttu ja kuna me soovime, et lõpuks eurooplased saaksid initsiatiivi võtta. Saksamaa peab olema sellesse kaasatud, ta võiks seda isegi juhtida, aga see on samm, mille eurooplased saaksid teha koos, et aidata ukrainlastel tõepoolest olukorda rindel muuta.

Nagu me näeme viimase aja rünnakutest Hersoni piirkonnas, siis ukrainlased võivad võtta endale Vene tanke või neid tanke, mille Vene väed on põgenedes maha jätnud. Aga need on hävitatud ja ei ole olemas hoolduse või varuosade tagamise võimekust, sest nõukogude tankide varud Ida-Euroopa riikides kahanevad kiiresti. Enamus neist varudest on juba antud Ukrainale. Nüüd on aeg anda Ukrainale Lääne tanke, aga ma arvan et sama argument kehtib ka jalaväe lahingumasinate ja teiste moodsamate süsteemide kohta, mida lääneriigid ei ole seni Ukrainale saatnud.

Ja kas te näete Saksamaal praegu sellist poliitilist tahet asuda tanki projekti vedama?

Ausalt öeldes - praegu mitte. Ma arvan, et Saksa kantsler ja kaitseministeerium tegutsevad endiselt reaktiivsel moel. Arutelud käivad ja on olnud palju erinevaid ettepanekuid panna püsti tööstuslikum vastus sõjale Ukrainas, mis on kujunemas pikaks sõjaks. See vajab jätkusuutlikku vastust ning lääneriikides laskemoona ja muu sõjalise varustuse tootmise suurendamist, et Ukraina suudaks vastu seista Venemaa jätkuvale agressioonisõjale.

Siiani tundub mulle, et ei ole seda poliitilist tahet, vähemalt mitte kantsleril, kes peaks andma loa Saksamaal toodetud Leopard 2 tankide saatmiseks Ukrainasse, vaatamata sellele kas need tuleksid Saksamaa või Soome või Hispaania varudest.

Aga arutelu käib ja parlamendiliikmed on juba kuid kutsunud selliseid relvi Ukrainale saatma ja seda on teinud isegi valitsusparteide liikmed.

Kogu aasta jooksul on olnud näha Saksamaa kõhklusi relvade saatmisel. On antud lubadusi ja siis selgub, et tehtud on vähe. Praeguseks on olukord kõvasti paranenud, aga ikkagi, miks see nii on?

Ma arvan, et sellel on mitmeid põhjuseid. Enamus Saksa poliitilisi liidreid kõikidest peavoolu parteidest leiab, et Venemaa alustas agressioonisõda, aga nende hinnangud sellele, kuidas see sõda võiks lõppeda on erinevad ja kas see võiks mingil hetkel olla läbi räägitud poliitiline lahendus, mis ei eeldaks kõigi okupeeritud alade vabastamist. Et mitte sulgeda kõiki teid liiga kergelt ja jätta Vladimir Putinile mingi taganemistee, see on minu arvates mõnede poliitikute kõhkluste põhjus, et nad ei asu täie jõuga Ukrainat toetama.

Samuti on fakt, et Saksamaa enda kaitsevõime on puudulik. Loodud on 100 miljardi euro suurune fond, mida Olaf Scholz plaanis ja mis oli osa tema Zeitenwende kõnest veebruaris. Aga siin on samuti minu arvates näha aeglast tegutsemist, et seda raha Saksamaa kaitsevõime tugevdamiseks kasutada. Ei ole tööstusele antud olulisi tellimusi, Saksamaal valitseb endiselt laskemoona puudus.

Digitaalse kommunikatsiooni varustus sõduritele ja lihtne kaitsevarustus on mõnikord puudulik, kui Saksa kaitseväelased lähevad näiteks Leedusse, nii et need tuleb kokku korjata teistest üksustest. On palju puudujääke ja vähe võimekusi, millele toetuda. Aga lõpuks on see poliitiline otsus, kas teha sellised süsteemid nagu tankid ja õhukaitse võimekus Ukrainale kättesaadavaks. Siiani seda poliitilist otsust vastu võetud ei ole või on see jäänud liiga ettevaatlikuks ja ei ole valitud strateegilist lähenemist reaktiivse asemel.

Kuidas peaks sõda lõppema teie hinnangul?

Minu arvates peab sõda lõppema Ukraina territoriaalse ühtsuse taastamisega ja täieliku suveräänsusega. See tähendab piiride taastamist 1991. aasta joonel. Venemaa diplomaadid nõustusid nendega 2010. aastal, kui ma ei eksi. Ja 2014. aastal rikuti neid esmakordselt.

Venemaa pingutab kõvasti, et pidada vastu okupeeritud territooriumidel. Krimmist võib saada mingil hetkel keerukas küsimus, aga eesmärk on taastada Ukraina territoriaalne ühtsus täiel määral. Lõpuks võib see tulla läbirääkimistel. Lõpuks võivad Vene väed kokku kukkuda. See ei ole teada. Aga eesmärk on seatud ja riigid Euroopas ning kogu maailmas peaksid toetama ukrainlaste pingutusi taastada oma territoriaalne terviklikkus.

Kas sellist arvamust jagavad ka poliitikud või valitseb nende hulgas suuremaid kõhklusi?

Kindlasti on ärevust, eriti sõja eskaleerumise ohu tõttu. Mõned inimesed Saksa poliitilises diskursuses hoiatavad, et Venemaad ei saa lüüa. Et kindlasti on Venemaal mingi eskaleerimise trump, tegu on ju tuumariigiga, mis suudab mobiliseerida tohututes kogustes uusi värvatuid. Ja neil on ladudes vanu 1960-ndate stiilis nõukogude tanke, sõidukeid ja relvi. Aga üldine trend soosib Ukrainat, lääne toetus Ukrainale püsib ja Vladimir Putin on õigesti identifitseerinud, et lääne toetus Ukrainale on nende kaitse raskuskese. Ta püüab seda toetust murda oma läänevastase energiasõjaga, migratsioonisurve ja ukrainlaste vastaste valeinfokampaaniatega. Nii et ta soovib ilmselt näha, kuidas talv tema jaoks õnnestub ja hindab olukorda uuesti kevadel.

Ukraina armee keskendub aga edasisele edasiliikumisele talvel ja täiendavate territooriumide vabastamisele. Mida lähemale Ukraina sõjavägi jõuab 24. veebruari joonele, seda suuremaks ärevus Saksamaal, aga ma arvan, et ka teistes lääneriikides kasvab, et kas see võiks olla Putini jaoks punane joon, mille puhul kasutada tuumarelva. Ma arvan, et seda saab heidutada pikaajalise toetuse ja tööstusliku vastusega Ukraina toetamisel. Me suudame selles situatsioonis navigeerida, aga ma arvan, et mida kaugemale Ukraina väed liiguvad okupeeritud alade vabastamisel, mida tulebki teha ja milles me neid peame toetama, seda kõrgemale temperatuur Berliinis tõuseb üha hüsteerilisemateks muutuvate häälte tõttu.

Šveitsist laskemoona saamine Gepardi õhukaitse süsteemidele on osutunud probleemiks. Kas Saksamaa saab midagi teha või on see uks suletud?

Šveits defineerib oma õiguslikku ja poliitilist neutraalsust sel moel, mis sulgeb selle tee, aga see tõstatab küsimuse, kas Šveits on usaldusväärne partner relvade ja laskemoona tarnimisel. Sõda Ukrainas tõstatab üldse palju küsimusi eurooplaste jaoks tarneahelate tugevuse kohta ja sõjanduses kriitiliste varude kohta. Paljud riigid otsustavad näiteks laskemoona tootmise koju tuua. See puudutab Balti riike ja ka Saksamaad. Poola otsustas äsja osta Lõuna-Korea tanke ja kaitsetööstuse võimekusi, et toota keerukaid relvasüsteeme Poolas. Need arutelud jätkuvad ja ma arvan, et nii NATO kui ka Euroopa Liit peaksid juhtnööre andma, sest siin on risk raiskamiseks ja ebaefektiivsuseks Euroopas ja kasvanud kaitse-eelarvete rumalaks raiskamiseks. Need investeeringud tuleb teha tõhusateks ja teatud määral tähendab see võimekuste jagamist piirideüleselt, aga ma näen et impulss tagada riiklikult ise mõningaid materjale on väga-väga tugev. Tihedam Euroopa Liidu ja NATO integratsioon kaitsesektori tootmises aitab kokku hoida raha, mille kohta maksumaksjad poliitikutelt küsima hakkavad.