Maailm ja kuritegevus arenevad kiiremini kui kohtupraktika ja seadusandlus ning prokuratuur on esimeste seas, kes oma töös neid arenguid märkab. Selleks, et võidelda kuritegevusega, on prokuratuuri kohus pakkuda ühiskonnale lahendusi ka õiguslikult keerukates ja seni läbi vaidlemata olukordades.

Mis on viimasel ajal muutunud? Küllap on paljud märganud, et meie tänavad on hoopis turvalisemad kui paarkümmend aastat tagasi.

Kuritegevus siiski kadunud ei ole ning peaasjalikult on trendide kontekstis põhjust rääkida erinevatest valgekraekuritegudest selle kõige laiemas tähenduses: need on kuriteod, mille puhul jääb kannatanu oma varast ilma nii, et ta toimepanijat ei kohtagi. Nagu näiteks erinevad internetikelmused. Samuti teod, kus konkreetne kannatanu sootuks puudub, kuid vaesemaks jääme me kõik – need on suuremastaabilised maksupettused, soodustuskelmused, korruptsioonikuriteod, keskkonda kahjustavad kuriteod ja rahapesu, sageli aga ka kombinatsioon eelloetletutest.

Ühiskonnale põhjustatav kahju sellistest kuritegudest, ehkki sageli varjatult, on võrreldamatult suurem kui eales suudaks põhjustada "tavalised" röövlid ja vargad.

See on trend, mis ühendab nii "uusi" kurjategijaid kui ka neid, kes õiguskaitseasutustele tuttavad juba aastakümneid, kuivõrd organiseeritud kuritegevus on end samuti ümber profileerimas ning keskendumas "traditsioonilistelt" tegevustelt nagu väljapressimine, kupeldamine või erineva ebaseadusliku kaubaga äritsemine, erinevat sorti majanduskuritegevuse valdkonda.

Nii üksi kui ka mitmekesi organiseeritakse erinevaid kelmusi, pestakse raha, petetakse inimesi ja ühiskonda ning tihti üritatakse selleks otsida halle alasid seadusest. Iseloomulik on kuriteoskeemide suur läbimõeldus, põimumine seadusliku äritegevusega.

Prokuratuuril peab olema julgust ja eneseteadlikkust minna kohtusse kriminaalasjadega, milles on vähe kohtupraktikat või ei ole seda üldse, selliste kriminaalasjadega, kus seisukohti pole detailideni läbi vaieldud, aga selgust on tarvis kohe. Samal ajal välistades selle, et kriminaalmenetluse abil hakatakse tooma vereohvreid, klattimaks ära puudulikust õigusruumist või halvast töökorraldusest tingitud süsteemseid probleeme.

Prokurörid lähtuvad faktidest, neid kinnitavatest tõenditest ja enda siseveendumusest – seda ka neis olukordades, kus esmapilgul ei ole kõik mustvalge ning erinevad huvigrupid seda veendumust igakülgselt murendada püüavad.

Mõistagi ei tohi niisama rusikatega vehkida, aga kui prokuröri siseveendumuse kohaselt võib vastata mõni seni läbi vaidlemata või ebatüüpiline skeem kuriteokoosseisule ning olulised õigushüved võivad olla kahjustatud, siis tuleb minna kohtust õigust nõudma.

Selle üle, kas keegi on või ei ole kuriteo toime pannud, saab otsustada ainult kohus. Prokuratuur on jällegi ainus asutus, millele on seadusandja andnud voli esitada inimesele süüdistus kuriteo toimepanemises, et kohus saaks isiku üle tema toime pandud teo eest õigust mõista. Just teo eest.

Kohati tundub, et unustatakse, et süüdistust ei esitata mitte isikule selle eest, milline ta on, vaid üksnes konkreetses ajavahemikus toime pandud konkreetse teo eest. Prokuratuur ei lase end kammitseda hirmust võimaliku õigeksmõistva kohtuotsuse ees. Kaitsja kohuseks on süüdistusaktist ja kogutud tõenditest üles leida just need nüansid, mis süüdistuse vääravad. Samuti ei pruugi kohus prokuröri tõlgendusega nõustuda.

Siiski on prokuratuuri ülesandeks täita oma rolli kuritegevusevastases võitluses ning see tähendab ka sekkumist siis, kui lihtsam oleks apelleerida õiguslüngale.

Õigeksmõistvad kohtuotsused on õigusriigi osa ja nendegi kaudu saabuvad nii õigusrahu, õigusselgus kui ka õiguskindlus. Asjaolu, et kohus mõistab kellegi õigeks, ei tähenda tingimata prokuratuuri halba tööd, veel vähem seda, et prokurör on süüdistuse esitanud alusetult.

Enne iga kohtumenetluse algust on kohtu ülesanne esmalt hinnata, kas esitatud süüdistust üldse arutama hakata. Kui kohus kellegi kohtu alla annab, siis on juba sellega antud ka hinnang, et süüdistus pole esitatud alusetult – vaidluse objekt on olemas. Tõde aga ei saagi selguda enne, kui vaidluse pooled on oma argumendid esitanud ning neid on erapooletult vaetud.

Õigeksmõistvate kohtuotsuste osakaal kriminaalmenetluses on Eestis juba pikka aega olnud madal. Üldmenetluses – need on need avalikkusele tuntud ja palju kajastamist leidvad kriminaalasjad, mis kohtu ees üksipulgi läbi vaieldakse – on õigeksmõistvaid otsuseid läbi aastate umbes kümme protsenti.

On igati loomulik, et osa kohtu alla antud inimesi või juriidilisi isikuid mõistetakse õigeks. Kui õigeksmõistvaid otsuseid poleks, siis satuks kahtluse alla kas õigussüsteemi suutlikkus üldse vähegi keerulisemais teemades sõna võtta või siis süsteemi usaldusväärsus ses mõttes, kas kohus pole mitte vaid kummitempel ning kõik on otsustatud juba enne – väidetav toimepanija ilma kohtuta ette süüdi mõistetud. Just seetõttu kuuluvad õigeksmõistvad kohtuotsused usaldusväärsusele pretendeeriva õigussüsteemi juurde olemuslikult.

Eesti õigusriik on tugev ja rahvusvahelistes indeksites kuulub Eesti kriminaaljustiitssüsteem oma usaldusväärsuse poolest maailma absoluutsesse tippu. Näiteks World Justice Project, milles hinnatakse õigusriigi väärtuste kehtimist, paigutub Eesti mõõdetud 140 riigi seas kümnendale kohale.

Eestis tehtud ühiskonnauuringud kinnitavad, et usaldus prokuratuuri vastu püsib heal tasemel. Sellegi taga võib näha läbi aastate kestnud tööd: prokuratuur on põhimõttekindel ja julgeb vajadusel minna kohtusse õigust nõudma. Kui kohus ei nõustu prokuratuuriga, mõistab ta süüdistatava õigeks.

Õigeksmõistvad kohtuotsused on prokuratuuri jaoks võimalus õppida ja need annavad ka seadusandjale võimaluse arutada selle üle, kas ühiskonnaliikmed on ühes või teises olukorras kuritegevuse eest piisavalt kaitstud.

Kuigi öeldakse, et tark õpib teiste vigadest, ei ole prokuratuuril enamasti kedagi teist, kellelt õppida. Kohtute tagasiside ja kolleegide õppetunnid on prokuratuuri jaoks stardipakuks, millelt tugevama edasi minna. Teistmoodi lihtsalt ei saa.