Hans Väre: kui meil on selge sõnum, miks me seda sosistame?

Foto: Olev Kenk/ERR

Avalikku sõnumit ei saa saata salaja. Nii, nagu oleks jabur salastada oma riigi sümbolite püstitamine, on arusaamatu ka vaenulike varjatult maha võtmine, sedastab Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Küll on hea, et Amandus Adamson on ammu surnud. Ühest küljest oleks Eesti rahva suurvaimu ja ühe tunnustatuma skulptori meie hulgas viibimine just praegu eriti tervitatav, sest Viljandis taastatakse tema loodud vabadussõjas langenute mälestussammast. Aga kas poleks kurb vaadata, kuidas legendaarne skulptor oma kunagist taiest üles ehitab, ilma, et saaksime tema autorlust selle juures tunnustada?

Mõni venemeelne jõud võiks monumenti ju pahaks panna, sest Venemaa vastu võidelnute mälestuse jäädvustamine on kahtlemata vaenulik akt. Ei, igati mõistlik on kasutada sellistel puhkudel surnud autorite töid, kelleni Kremli karvane käsi enam ei ulatu.

Eks ma olen muidugi parajalt sarkastiline, sest nagu paljud teisedki eestlased ei saa ma aru, miks me peame omal maal varjama, et meile on oluline meie riik ja rahvas, et meie sõbrad on meie sõbrad ja meie vaenlased on meie vaenlased.

Muidugi ei salgaks me maha Amandus Adamsoni, kui ta veel elus oleks. Nii, nagu me ei tee saladust ka sellest, et tema skulptuurid lõid fotode järgi uuesti kujurid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubka. Enamik meist tegutseb avalikult ja räägib avatult.

Ilmar Raag arutles hiljuti sõjavastasuse kasvu üle Venemaal ning Kaarel Tarand ironiseeris sõda toetava Vene kinokunsti üle. Sajad ajakirjanikud, poliitikud, sõjaväelased ja ametnikud kritiseerivad igapäevaselt Venemaa agressiooni ja sõjakuritegusid. Tuhanded kaasmaalased teevad avalikult Ukrainale annetusi või punuvad varjevõrke. Meie positsioon on selge nii riigi kui ka indiviididena. Mida meil varjata on?

Ometi on Eesti riik salastanud nende inimeste nimed, kes kuulusid punamonumentide hindamise töörühma. Ja see ei ole erandlik detail, vaid osa teadlikult võetud suunast. Nagu justiitsminister Lea Danilson-Järg novembri lõpus Sakalale tunnistas, on kommunismisümboolika eemaldamise sordiini all hoidmine mõnevõrra taotluslik.

Justiitsministri sõnul pole selle põhjuseks hirm Venemaa ees, vaid soov võtta konfliktide tekitamise võimalus nii monumentide võimalikelt kaitsjatelt kui ka vastupidiselt meelestatud inimestelt.

Punamonumentide eemaldamise komisjoni esimees Asko Kivinuk on aga öelnud, et komisjoni liikmete nimesid hoitakse salajas just nimelt seepärast, et võib-olla Venemaa hakkaks neile hiljem kätte maksma. Nii et mine võta kinni, mis see õige vabandus on. Aga päris hull lugu, kui me pelgame korraga nii võõraid kui ka omasid.

Sümbol on sõnum avalikkusele. Avalikku sõnumit ei saa saata salaja. Nii, nagu oleks jabur salastada oma riigi sümbolite püstitamine, on arusaamatu ka vaenulike varjatult maha võtmine. Nõukogude okupandid ja kaasajooksikud lasid Viljandi vabadussõja monumendi õhku 1941. aasta 19. juuni öösel, et keegi ei näeks.

Meie, vabad inimesed vabal maal, ei tohi endale sarnast käitumist lubada. Ometi asuti Viljandis Järveotsa obeliski maha võtma kell 6 hommikul pilkases pimeduses, nagu oleks ühes kõige eestikeelsemas ja -meelsemas maakonnas oodata uut pronksiööd ja kui Uueveskil hakati lahti kaevama sõjahauda, palus linnavalitsus Sakalat seda mitte enne tööde lõppu kajastada, sest võiks tekkida kära ja rahutusi.

Kui välja arvata üksikud suured ja tähendusrikkad monumendid, eeskätt Ida-Virumaal ja Tallinnas, ei ole mingi kära tekkimine niikuinii realistlik. Neid viisnurkadega kive on lihtsalt nii palju, et tähelepanu devalveerub juba iseenesest ja enamik ei lähe nii või naa kellelegi korda.

Mõni monument tekitab kindlasti rohkem kirgi. Ent Narva tanki äraviimisega sai Eesti riik väga kenasti sirge seljaga hakkama, ega läinud sellele järele keset ööd. Loomulikult ei ole vaja kutsuda rahvast trompetihelidega ühe või teise mälestusmärgi eemaldamisele kaasa elama, ja neil juhtudel, kui on alust karta konflikte, tuleb võtta kasutusele ennetavad meetmed, nagu Narva tanki puhul ka tehti, ent praegu, nagu ungarlased ütlevad, oleme hüpanud teisele poole hobust. Selline salatsev käitumine ei ole põhjendatud ega saada head sõnumit ei oma inimestele ega võõrastele.

Seda, et kuritegeliku režiimi hõllandused pole siin teretulnud, me ju öelda tahamegi. Miks me seda siis endamisi sosistame?


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: