"Nii kurb kui see ka pole, kiiret lõppu sellele sõjale ei paista," tõdes kolonel Grosberg reedel kaitseministeeriumi briifingul, kui ta tegi kokkuvõtte Venemaa varudest. "Pikemat perspektiivi ja numbreid vaadates saab tõdeda, et vaatamata Venemaa kohutavatele kaotustele ei ole tema sõjaline võimekus kuhugi kadunud," lisas ta.

Grosberg tõi välja, et kuigi Venemaa on alates 24. veebruarist kuni tänaseni kaotanud umbes 1400 tanki, mis on numbriliselt "üüratu kogus", pole see Venemaa varusid arvestades protsendiliselt nii palju. "Venemaal on tänase päeva seisuga remondi- ja hoiubaasides umbes 9000 tanki, küll mitte kõige modernsemat ja uuemat, aga siiski tanki," rõhutas kolonel. "Võttes aluseks, et umbes kolmest tankist annab kokku teha ühe [kasutuskõlbulikku], siis lihtne matemaatika ütleb, et Venemaal on varustuse võtmise võimalus veel vähemalt 3000 tanki juures, mis ilmselgelt on väga-väga suur arv ja kujutab endast ohtu mitte ainult Ukrainale kui ka kõigile teistele naaberriikidele," märkis ta.

Sarnane seis on ka Venemaa soomukite osas, lisas kolonel.

"Välja on toodud ka, et Vene relvajõudude isikkoosseisu kaotus umbes 100 000 isikut – nii hukkunute, kadunute kui ka sellises seisundis haavatutena, kes tõenäoliselt rindele enam ei lähe," jätkas Grosberg. Aga arvestades, et mobilisatsiooniga suudeti koguda täiendavalt 300 000 sõjaväelast, kelle väljaõpe pole küll nii hea kui nendel, kes seda kampaaniat 24. veebruaril alustasid, tähendab see ikkagi täiendavat inimjõudu. "Lihtne matemaatika näitab, et 100 000-lise kaotuse juures on neil võimalik suurusjärgus 200 000 sõdurit [täiendavalt] välja panna Ukraina rindele," tõdes Grosberg.

Samuti on Venemaa kaotanud umbes 500 erinevat suurtükisüsteemi, mis on samuti suur arv, aga protsentuaalselt siiski ainult 10 protsenti nendest relvasüsteemidest, mis olid Venemaal kasutuses sõja alguses. "Siin ma ei räägi nendest relvasüsteemidest, mis on jätkuvalt täiendavalt võimalik võtta relvastus- ja hoiubaasidest. Need pole jällegi mitte kõige modernsemad, aga neid on siiski väga-väga suur hulk," märkis Grosberg.

Sama on olukord ka laskemoonaga, mida Venemaa on üritanud osta Põhja-Koreast ja Iraanist ning võtnud kasutusele Valgevene laskemoona, tõdes ta.

"Me hindame, et enne sõja algust oli Venemaal umbes 17 miljonit ühikut moona, millest 10 miljonit on ära kasutatud," rääkis ta. "Suve lõpul oli laskemoona kasutuskulu väga suur – oli päevi, kus tehti 20 000 ja 60 000 [suurtüki] lasu vahel, mis on metsik kogus."

Aga kui enne sõda oli Venemaa suurtükimoona taastamisvõime umbes 1,7 miljonit ühikut aastas, siis nüüd on mobilisatsiooni käigus ka relvatööstuse suutlikkust suurendatud, pannes tehased mitme vahetusega tööle, märkis Grosberg. "Ükskõik kui palju nad ei ole ka suutelised moona tootmise kogust tõstma, siis lihtne matemaatika ütleb, et umbes 10 miljonit on neil veel varus, aastaga võiks umbes 3,4 mln juurde teha ja sellest tulenevalt on seda moona vähemalt aastaks sõdimiseks veel kui mitte kauemaks," tõdes kolonel.

Samuti on Venemaal jätkuvalt kõvasti kulunud täppismoona, millega praegu Ukraina tsiviiltaristut rünnatakse, aga eri rakettide juures jätkub ka seda vähemalt järgnevaks üheksaks kuuks, lisas Grosberg.

Lennuväljade ründamine oli hoop moraali pihta

Grosberg tõi lõppevast nädalast esile plahvatused kolmes piirist suhteliselt kaugel asuval Venemaa sõjalennuväljal, milles sai kahjustada mitu strateegilist pommitajat.

Tema sõnul ei ole kindlalt teada, mis need plahvatused põhjustas. "Aga olulisem on distants, kui kaugel piirist need asjad toimusid. Ilmselgelt rohkem kui sõjaline kahju sellest rünnakust on see väga suur löök Venemaa moraalile – nii sügaval, nii tähtsates baasides sellised intsidendid mõjutavad selgelt enesekindlust ja võitlusmoraali," rõhutas kolonel.

Rinnetel nädalaga suuri muutusi polnud. Lõunas Hersoni ja Zaporižžja oblastites tegeleb Venemaa oma positsioonide kindlustamise ja kaitserajatiste ehitamisega. Seal ei soosi ilm hetkel ründamist, kuna temperatuur on plussis, väga palju sademeid ja maapind endiselt mudane.

Rünnakuaktiivsus on jätkuvalt peamiselt Bahmuti suunal, kus Venemaal õnnestus vallutada Kurdumivka asula. Sellega avanes võimalus kasutada lõunasuunalist teed Bahmutini, mille kontrolli ülle on juba kuid lahingud käinud, lisas Grosberg.