Katuseraha ideel pole ju iseenesest väga vigagi, see võiks lahendada mikrotaseme probleeme, mis muidu fookusest välja jääksid. Maailm on ideaalsest üpris kaugel ning väärtuslikele asjadele leitakse kohe mitmeid ootamatuid kasutusvõimalusi. Kui rollikonflikti mõistest arusaamine käib üle jõu, selgub, et oma nahk on ihule kõige lähemal.

Põhimõtteliselt jagunevad asjaosalised kolmeks tüübiks: need, kes püüavad oma väärtushinnangutest lähtudes mingit kitsaskohta lahendada, need, kes ajavad segi oma ja ühise ja need, kes ei tee, aga annavad mõista. Nende vahel ja ümber veel 50 varianti, halle ja kirjusid.

Selle kirjatöö vahetuks ajendiks sai haridusminister Tõnis Lukase katuserahaga otseselt mitteseotud kommentaar "Riigi ja ülikoolide kokkulepped on Eesti ja Tartu huvides".

Tegelikult paikneb Eesti kõrgharidusest üliõpilaste arvude abil mõõdetult 53,4 protsenti Tallinnas, 37,3 protsenti Tartus ning ülejäänud 9,3 protsenti mujal. Kõrgharidust arendades tuleb silmas pidada kaht piirkonda, Tartut ja Tallinna ning ülejäänu osas peab lisanduma selge regionaalne komponent.

Sõltumata sellest, kui suureks enese lähiümbrus mõeldakse, on üpris võimatu, et ainult kõrghariduse üht osa arendades ja ülejäänut ignoreerides oleks võimalik optimaalse lahenduseni jõuda. Siin on katuseraha moondunud mainerahaks. Mõttega nii edasi minnes kipub iga rahajagamine kahtlaseks muutuma ning jõuame nagu ikka fundamentaalse küsimuseni.

Kui suur peab ikkagi riigi osakaal olema? Viimaste eelarveprotsessidega kaasnenud üha kõvemahäälne madin kipub viitama, et võimalused jagada ongi juba meie jagamisoskusest mööda läinud. Jagamisprobleemi asemel on meie ees hoopis kultuuri- ja koordinatsiooniprobleem.

Sotsiaalsete valikute teoorias on teoreem, mida kutsutakse ka Arrow paradoksiks. Osutub, et kuigi omaette oskame alternatiive loogiliselt järjestada, ei saa me seda sageli teha grupina otsustades.

Kui peame valima Väätsa lasteaia katuse, Tartu Ülikooli garaažikatuse või Tallinna tudengite stippide rahastamise vahel, on meist enam-vähem igaüks võimeline neid enese jaoks järjestama. Kui Väätsa variant tundub Tartu omast mõistlikum ja Tartu katus tudengitest, siis on Väätsa parem ka tudengitest, kui me just päris sassis ei ole.

Inimeste eelistused erinevad ja selgub, et kui erinevate eelistustega inimestest koosnev grupp hääletades samu valikud tegema hakkab, siis võib tulemuseks olla – ja sageli ongi – et Väätsat eelistatakse Tartule, Tartut tudengitele ning üllatusena eelistab sama grupp tudengite stippe Väätsa katusele. Ja parata pole midagi, poliitikud peavad sellega elama.

Lihtsaks "lahenduseks" on diktaatori valimine, kes ütleb, kuidas kõik ülejäänud hääletama peavad. Vastuolud kaovad, kuid õnne see õue peale ei too. Teine võimalus on asendada osa valikute puhul grupiotsus üksikisikute või väiksemate homogeensemate gruppide poolt tehtud otsustega.

Seda katuserahade mehhanism ideena võiks tehagi. Ilmselgelt saab selliselt ainult mõningaid probleeme kohendada, kuid piisava reeglipõhise paindlikkuse korral võib sellise võimaluse olemasolu võtta maha suure hulga pingeid.

Kui lisame parlamentaarsete katuserahade probleemile ka hiljem ilmnenud ministeriaalsete katuserahade oma, oleme tõsise koordinatsiooniprobleemi ees. Jättes kõrvale lihtsalt rumalused ja alasti saamahimu, ei saa selline mehhanism tugineda ainult "pakkumispoolele", jagajate nägemusele maailmast ja selle muutmisvajadusest. Olemas peab olema ka "nõudluspool", reaalsed - sageli küll kõvasti võimendatud - probleemid, mida on vaja lahendada, kuid mida ei saa lahendada ainult üht otsustusmehhanismi kasutades.

Probleem ei ole mitte katuseraha mehhanismis, vaid mõnedes seda rakendavates inimestes ning selles, et neil on võimalik seda rakendada nii, nagu nad seda teevad. Abiks võiks olla selge põhjendus, läbipaistvus ning eraldisega kaasnev huvide avaldamine. Tegelikult oleks ka kasulik pärast vähemalt pisteliselt vaadata, mida siis ikkagi tehti selle rahaga.

Praegu ei ole katuseraha katuste parandamiseks vaja eraldada, sest see tuleb tavapärast rada pidi. Kuid on hulganisti kohti, kus selle mõistlik kasutamine lahendaks reaalselt olemasolevaid kitsaskohti. Seesama tudengite stipp näiteks.

Katuseraha ei sobi kasutada isikliku omakasu huvides. See on imelihtne reegel, mille järgimisel ei pea üksikud riigikogu liikmed enese ja teised nende pärast häbenema.