Igasugune korruptsioon muudab riigi ja selle elanikud vaesemaks. Ühiskonnas, kus ringkäendust ja mõjuvõimuga seotud toitumisahelaid soositakse, kaotavad absoluutselt kõik. Langeb usaldus, välisinvesteeringud kuivavad kokku, majandus nõrgeneb, lahkuvad talendid, suureneb kuritegevus ning kasvavad kulud nii riigile, maksumaksjale kui ka ühiskonnale tervikuna.

Kui talume JOKK-skeeme ja korruptiivset käitumist poliitikas või lepime riigivalitsemise korporatiivse suletusega, seame löögi alla isikuvabadused, õigusriigi ja demokraatia. Eesti majanduse areng ja innovatsioon pidurduvad. Just sellepärast ei tohi me rahulduda 13. kohaga maailma riikide korruptsiooni tajumise indeksis, vaid Eestist peab saama kõige korruptsioonivabam riik maailmas.

Esimese sammuna tuleb selleks välja juurida poliitiline korruptsioon ning juhtida Eesti eemale ohtlikult teelt, kus poliitikaid ja poliitikuid võib osta. Peame oluliselt suurendama järelevalvet erakondade rahastamise üle, seahulgas erakondadega seotud ühenduste ja varjatud rahastamise osas.

Kindlasti tuleb lõpetada riigikogu katuserahade maksmine ning hiljuti avalikuks tulnud valitsuse poliitiline ühiskassa. Tõde on lihtne: igasugune rahaliste tehingutega seotud poliitiline ringkäendus on ohuks demokraatiale ja väärtustele, millele Eesti riik on rajatud.

Korruptsioon on nagu kivi all pimedas elav vähk, kes kardab päevavalgust. Seepärast on kõige parem relv korruptsiooni vastu on ennetamine ja läbipaistvus. Et suureneks inimeste usaldus riigi vastu ja väheneksid riived õiglustundele, peab seadusandlus olema lihtne ja tõhus, et meil oleks võimalikult vähe hämarala, kus kõikvõimalikud skeemid ja ettekäänded võiksid toimida.

Selleks vajame vähem bürokraatiat, oluliselt õhemat ja läbipaistvamat õigusruumi, kus seadused on võimalikult lihtsad, arusaadavad ja üheselt tõlgendatavad. 

Samuti vajame andme- ja vajaduspõhist lähenemist, et kallutatud otsustele oleks vähem ruumi. Infoajastul saab ja peab riik pakkuma inimestele avalikku teenust, mis on kiire, kättesaadav ja läbipaistev. See tähendab, et igaüks peaks saama oma detailplaneeringu või ükskõik millise muu taotluse menetlust jälgida reaalajas, nagu saame jälgida postipaki teekonda. Lisaks tuleb luubi alla võtta tippametnike rotatsioon, kaasajastada konkursside korraldamist ning takistada korruptsiooni valdkondades, kus seda sageli näha ei osata, nagu näiteks IT-s ja tervishoius.

Teiseks on paratamatu, et kõik taandub poliitilisele kultuurile. Korruptsiooni vastu saavad võidelda vaid need, kes pole ise korrumpeerunud. Süsteemi puhastamine ebaausast käitumisest nõuab tugevat poliitilist tahet. Sageli sedagi, et riiki asuksid juhtima uued poliitikud, kes lähtuksid oma töös asjatundlikkusest ja eetilisusest. Vana kaardivägi, mis on aastakümneid rakendanud iganenud praktikaid ning ehk ei oskagi teistmoodi mõelda või tegutseda kui "kaup kauba vastu" põhimõttel, tuleb välja vahetada.

Riigi juhtimise juures ei saa enam olla kohta poliitikutele, kes ei mõista, et ajad on muutunud ning see, mis tõi meid siia, enam edasi ei vii. See eeldab tugevat ühiskondlikku kokkulepet, et probleemiga tegeletakse. Kui Eesti ühiskond jagab samu hoiakuid ja väärtusruumi, peab poliitiline kultuur varem või hiljem sellega kaasa tulema.

Kolmas tööriist korruptsiooni vastu on motiveeritud võitleja, iga aus inimene, kes näeb või kuuleb rikkumisest ning tunneb tahet ja julgust sekkuda. Mitte pelgalt üksikisikud, vaid ka meie jõustruktuurid, vaba ajakirjandus, poliitikud ja ametkondade töötajad. Jõustruktuuridel ja ajakirjandusel olgu kasutada kõik tööriistad, mis aitavad korruptsiooni päevavalgele tuua. See annab igale inimesele võimaluse võtta selge positsioon korruptsiooni vastu, öelda oma arvamus välja ja selle eest seista. Nii on võitlejatel ühiskondlik toetus. 

Ühiskond, kus talutakse korruptsiooni, ei saa olla vaba ja jõukas. Seega pole korruptsiooni ja ebaausate praktikate vastu võitlemine mitte ainult põhimõtteline küsimus, vaid vahetult seotud eesmärgiga muuta Eesti jõukaks ja konkurentsivõimeliseks riigiks. Paigaks, mille elanikud võiksid oma kodupaiga üle uhkust tunda.