Harri Tiido: kas korruptsioonivaba Venemaa on võimalik?
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Venemaa ja korruptsioon. Venemaal on seadused selleks, et võimule võimalusi anda, mitte vastutuse kandmiseks, märgib Tiido.
Korruptsiooni levikust Venemaal on räägitud palju ja üldiselt kipub levima arusaam, et selleta ei ole Venemaal elu vist üldse võimalik.
Kunagi 1990. aastatel ehk Jeltsini ajal rääkis üks lääne ärimees mulle oma kogemustest. Tema sõnul oli vähemalt Peterburis ilma altkäemaksu andmata võimatu midagi saavutada. Nende firmal olnud eelarves eraldi rida, millega teatav protsent kuludest oli ette nähtud altkäemaksudeks. Kirjas olnud see vist kui "täiendavad halduskulud", kuid põhimõte oli selles, et seda raha võis kulutada kuludokumente esitamata. Selline oli reaalsus.
Venemaa ajalugu uurinud asjatundjad kalduvad kinnitama, et korruptsioon on ajalooline nähtus. See on olnud, on ja võimalik, et jääb olema ka tulevikus. Soomes ilmuv ajakiri Idäntutkimus ehk Idauuringud üllitas sel teemal kirjutise pealkirjaga "Tuhandeaastane korruptsioon ja Venemaa".
Pealkirja osas võib norida, et kas Venemaa kui riik ikka on tuhandeaastane. Pigem palju noorem, kui Moskooviat silmas pidada, kuid see on antud kontekstis kõrvaline seik. Kirjutise mõte on selles, et kuna läänest erinevad põhistruktuurid Vene elukorralduses valiti juba väga kauges minevikus, siis uue käitumisviisi rajamine selle peale on väga keeruline. Põhjuseks tõik, et traditsiooniline süsteem on oma kultuuri silmis legitiimne ja toimiv.
Sellest tulenevalt ei tasu mõõta Venemaad lääne kultuuri põhimõtete alusel. Venemaale jõudis läänelik riigimõiste 18. sajandil, kuid see juurdus vaid ülakihis, mitte aga rahvamassides.
Kui läänes kujunes majandus ühiskonna selgrooks, siis oli riigi huvides selle toimimist kaitsta. Investeeringud kujunesid majanduses tasuvaiks ja kunagine basaaritüüpi kauplemine tõrjuti kõrvale.
Idas seda arenguteed mööda ei mindud. Püsis klannidele tuginev võim ja suhtumine võimu oli parasiitlik. Õigussüsteemi ei tekkinud. Tähtsaim oli sugulaste ja tuttavate soosimine. Ka riigivõim ei toiminud seaduste alusel, vaid järgis oma huve ning seetõttu olid altkäemaksud osa asjaajamisest. Need asendasid ka läänes kasutusele võetud makse, tolle ja muud sellist. Ühiskonnas kujunenud mõtteviis muutis selliselt toimiva võimu aga rahva silmis legitiimseks.
Tsaari ja riigi omandil ei olnud vahet. Tsaarivõimu esindajad pealinnast kaugemal jätkasid keskajal kasutusele tulnud kormlenije süsteemi kasutamist. Kormlenije ehk toitmine tähendas seda, et tsaar nimetas oma esindaja kohapeale ilma palgata, teda pidid ülal pidama ehk toitma kohalikud.
Inimese omand oli sõltuvuses tema suhetest võimuga, mitte aga edust äritegevuses nagu läänes. Nii ei kujunenud Venemaal ka arusaama eraomandist ja selle kaitsmisest. Iseenesest ju väga tuttav olukord, kui tänapäeva Venemaad vaadata. Ametnikele pistise andmine oli rahva seas täiesti aktsepteeritav ja praeguseni vaata et normaalseks peetav tava asju ajada.
Oli ka katseid korrumpeerunud süsteemi muuta. Kasvõi Peeter Esimese aegsed reformid, mis tema surma järel vaikselt ununesid. Majandus jäi ikka tuginema võimu poolt antud eri- ja ainuõigustele.
Nõukogude ajal mitteametlike kontaktide ehk "blati" kasutamine jätkus. Ja endiselt sõltus inimese majanduslik seis paljuski võimudest. Kui ikka õnnestus end nomenklatuuri hulka sokutada, tähendas see ühiskondlikus staatuses kohe hüpet ülespoole. Kuid ka väljaspool nomenklatuuri jätkus asjade ajamine meelehea abil. See pädes nii korrakaitses, ametnike juures asjaajamises ja tegelikult kõiges muuski.
Eks see kõik olnud ju seadusevastane nii tsaaririigis kui ka nõukariigis, kuid seaduserikkumine ei olnud kuritegevus, see oli pigem ajaloolis-kultuuriline reaalsus. Venemaal toimis nähtus, mida vene keeles nimetati "sistema" – "süsteem", milles elu toimis mitteametlike võrgustike toel. Neis võrgustikes osalejad tundsid sisemisi kirjutamata reegleid, mida ei tohtinud rikkuda.
Suur erinevus Venemaa ja lääne vahel tuleneb ka kollektiivsuse tähendusest. Läänes kujunes ühiskond üksikisikutest, nende õigustest ja vastutusest koosnevaks koosluseks juba hilisel keskajal. Venemaal aga jätkus kollektiivsus ehk kogukondlikkus. Venemaal ei ole olnud reformatsiooni ega valgustusajastut. Kollektiivne maailmapilt ilmneb näiteks ringkäenduses ja võimu isikustamises. Keskvõim kontrollib vaid oma lähiümbrust, kohalik võim antakse seevastu kohalikele valitsejatele koos teatava liikumisruumi ja reeglitega.
Venemaal on seadused selleks, et võimule võimalusi anda, mitte vastutuse kandmiseks. Võimukeskme lähiümbrus võib toimida vabalt tingimustel, et ei ületata teatud piire. Näide piiriületajatest on Mihhail Hodorkovski, kes selle eest ka pikalt kinni istus.
Kuid korruptsioon on tavanähtus kogu ühiskonnas. Lisaks on Venemaal riigi varad ja liidrite varad endiselt omavahel segunenud. Putin on maksuandmete põhjal üpris tagasihoidlik tegelane, kuid samal ajal tohutute varanduste valdaja.
Vene kriminaalne reaalsus on tinginud ka kogu ühiskonda läbiva trendi peita vähemalt osa oma varast turvalisse paika. Nüüdisajal valdavalt lääneriikidesse. Ei ole ju kunagi teada, millal sa võid usalduse kaotada või millal võimu teostaja võib vahetuda. Selline peitmismaania on omane mitte ainult oligarhidele, vaid ka palju madalamal tasemel askeldajatele reakodanikuni välja.
Selline ajalooliselt ja psühholoogiliselt toestatud korruptiivse mõtlemise levik tekitab küsimuse, kuidas sellest lahti saada, kui praegune režiim peaks langema. Kardetakse, et kui senine süsteem kokku kukub, siis muude harjumuste puudumisel võib uue ja seadustele tugineva süsteemi rajamine osutuda väga raskeks. Ühiskonnalt kukuks justkui põhi alt ära…
Loodetavasti saame seda murrangut aga üsna pea näha, eks siis selgub ka parema ühiskonnakorralduse võimalikkus või võimatus idanaabri juures.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel