Sõjamuuseumi külastas sel aastal rekordiline hulk inimesi

Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill.
Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Autor/allikas: Siim Lõvi

Viimsis asuv Eesti Sõjamuuseum oli tänavu avalikkuse tähelepanu all nii Narva tanki kui ka sõjasäilmete ümbermatmistega. Kõrgendatud huvi tõi muuseumile ka tuhandete võrra tavapärasest suurema külastajate arvu, sõnas muuseumi direktor Hellar Lill.

Sõjamuuseumil on tänavu olnud igasuguseid kõrvaltegevusi, nagu näiteks sõjahaudade ümbermatmised. Kui palju olete selle kõrvalt jõudnud üldse tegeleda tavapärase muuseumitööga?

Tõepoolest, meil on võtnud päris suure mahu tänavu tegevused, mida võib nimetada kõrvaltegevusteks, mis aga tegelikult on sõjahaudade kaitse seadusest tulenevate ülesannete täitmine, mis on meil olnud kogu aeg. Viimasel ajal oli nende maht muidugi oluliselt suurem, kui me oleksime osanud oodata. Aga loomulikult me oleme jätkanud ka kõigi oma põhitegevustega: näituseloomega, meil sai valmis uus püsinäitus, korrastasime jätkuvalt oma kogusid, näiteks kaitseliidu muuseumikogu sai tänavu dokumenteeritud. Ja samuti tegime teaduskonverentsi relvastatud vastupanuvõitlusest nii Eestis kui ka mujal. Ehk siis jõudsime teha muid asju ka ikka, kuigi tõesti olime pildis sõjahaudade kaevamisega, monumentidega ja Narva tankiga.

Kui tavaline on Lääne-Euroopa vaates, et üks sõjamuuseum tegeleb säilmete ümbermatmisega?

Ma ei tea tõepoolest, et kellelgi oleks veel selliseid ülesandeid, aga samamoodi ei ole tõenäoliselt ühelgi muuseumil ka orkestrit.

Ühe uue eksponaadiga te ilmselt veel aasta tagasi ei osanud arvestada, see oli augustis Narvast teile tulnud tank. Kas nn Narva tank oli selle aasta kõige populaarsem eksponaat?

Jah, kõige kuulsam eksponaat kindlasti, sest selle ümber oli palju kära. Tanki siiatulekut kajastati päris tugevalt meedias ja võib öelda, et see tank andis meile päris hea turunduskampaania ja tõi meile päris palju külalisi. Kuigi, nagu ma ka varem olen rõhutanud, selles tankis ei ole midagi nii erakordset, sest täpselt samasugune tank T34/85 oli meie kogus ja eksponaadina kõigile vaatamiseks juba varem väljas, aga selle tanki tõepoolest teeb eriliseks tema lugu ja eelnev elu.

Mida on teada selle tanki elust enne, kui temast sai monument?

T-34 olevat küll osalenud 1944. aastal Narvas forsseerimisel, aga need olid natukene vanemad mudelid, T34/85 seal väidetavalt ei kasutatudki. Selle tanki eelnev lugu väga hästi teada ei ole, kuskilt Leningradi oblastist ta Narva toodi 1970. aastal. Toona arvati T34 relvastusest välja ja siis jäi neid nii palju üle, et kellelgi tekkis idee panna need monumendiks. Selliseid monumenttanke ei olnud ju mitte ainult Narvas, vaid kogu endise Nõukogude Liidu aladel ja ka Eestis mujal.

Kes Narva tanki sõjamuuseumis vaatamas käisid? Lugesin ühest varasemast uudisest, et isegi soomlased sõitsid turismibusside kaupa tanki vaatama. Miks nad seda näha tahtsid?

Sellest tankist oli lihtsalt nii palju juttu - see oligi nii-öelda see kuulus tank. Ta sai väga hea kajastuse meedias ja on ikka nii, et kui millestki räägitakse, siis tekib peale vaatamist tunne, et olen ka käinud ja näinud. Käis ka päris palju inimesi Ida-Virumaalt ja Narvast, kes tulidki vaatama tanki, mida nemad olid näinud seal Narva jõe kaldal, ja tahtsid teada, mis temast on saanud siin muuseumis ja kuidas seda eksponeeritakse. Samas kõik need inimesed tutvusid ka muuseumi ülejäänud ekspositsiooniga ja ma arvan, et see oli hea, et inimesed Ida-Virumaalt tulid Tallinna lähedale Viimsisse ja tutvusid Eesti sõjalooga laiemas kontekstis, eriti siis Teise maailmasõja ajalooga. See andis neile ehk ka teise vaate, kui see, mida nad on saanud Venemaa kaudu.

Kuidas narvakad kommenteerisid tanki eksponeerimist?

Inimesed käitusid muuseumis nii, nagu muuseumis üldiselt käitutakse - mõistlikult. Mõned tahtsidki veenduda, kas tankiga on ikka kõik kenasti korras.

Mida te järgmisest aastast ootate? Kas on ka tulemas mõni selline eksponaat, millest saab uus hitt?

Ei julge öelda, sest kui samal ajal eelmisel aastal oleks küsitud, et mida toob uus aasta, ega ei oleks ju ennustanud, et tuleb Narva tank või et me nii suures mahus hakkame sõjahaudu ümber matma. Nüüd on selge see, et sõjahaudade komisjon on juba praeguseks teinud nii palju otsuseid, et ümbermatmistega jätkame veel paaril-kolmel järgmisel aastal. Meie enda muuseumitöö jätkub samamoodi.

Sel aastal on meil olnud rohkem külastajaid kui kunagi varem - meie tänavuaastane külastajate arv on 33 000 inimese kandis. Koroonaeelsetel aastatel jõudsime 23-24 000 külastajani.

Kes on inimesed, kes sõjamuuseumi korraldatud ümbermatmistega tegelevad - kaevavad lahti haudu ja korrastavad skelette? Ja veel - see on selline emotsionaalselt kurnav töö, kas keegi on suurt mahtu arvestades öelnud ka, et ta ei taha seda tööd enam teha?

Sellega tegelevad meie lepingulised töötajad, kes on ka varem olnud meil abiks sõjahaudade ümbermatmisel, sest neid tuleb välja kogu aeg erinevate ehitustööde käigus, kus ka maapinda kaevatakse. Selles mõttes ei ole midagi erakordset, ajaline distants on selline, et see ei tekita enam nii suuri emotsioone. Tegelikult ei ole enamasti teada ka nimeliselt, kes need maetud isikud olid. Meie töötajate käitumine või suhtumine sellesse töösse on professionaalne.

Mis elualade inimesed on siis teie lepingulised kaastöötajad?
Seal on täiesti erineva taustaga inimesi. Tavatöös nad sarnase tegevusega pigem ei tegele, nad on inimesed, kellel põhitöö võimaldab sellist kõrvaltööd ka. Järgmisel aastal aga on meil plaanis võtta täiskohaga tööle mõned inimesed selle töö jaoks. Loome juurde konkreetselt mõned ametikohad, sest on selge, et see töö jätkub.

Kui palju olete riigilt sõjahaudadega ja -monumentidega tegelemiseks lisaraha saanud?

Mõistagi, kuna oleme saanud väga suures mahus lisaülesanded ja lisatööd, mida me ei ole plaaninud eelarvesse, siis oleme saanud selleks ka täiendava rahastuse, ja saame ka järgmisteks aastateks. Lisarahastus, mis puudutab ümbermatmisi, ulatub 300 000 euro piiresse. Sel aastal oleme ka omatulu teeninud rohkem, see koosneb piletimüügist ja ruumide väljarentimisest.

Kas külastajate suur huvi lubab teil ka piletihinda tõsta järgmisel aastal?

Mitte niivõrd selle huvi tõttu, ja me ei ole veel seda otsust teinud, et aga eks me iga aasta alguses vaatame oma hinnakirjad üle. Tegelikult meie pilet ei ole väga kallis ka võrdluses teiste muuseumitega.

Toimetaja: Mari Peegel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: