Sa vaatasid meie palvel ära dokumentaalfilmi karikaturist Gorist. Kas ajalootundides saab õppematerjalina kasutada tema karikatuure?

Hetkel ei ole programm või ainekava selle koha peal, aga kui sõjaeelset Eesti Vabariiki õpetada, siis kindlasti oleks tema piltide abil ju võimalik mitte ainult terve meie rahvuslik poliitika panteon selgeks teha Tõnissoni sokuhabemest kuni Pätsi kivipeani, vaid ka palju muud. Et tänapäeva laps saaks tolleaegsest naljast aru, pead talle tausta selgeks õpetama.

Kas Gori saatuses on ka midagi õpetlikku? Tema kui populaarne ja terav karikaturist rakendati propagandavankri ette, kord Vene, kord Saksa okupatsiooni poolt ja kõik see lõpuks lõppes ikkagi erakordselt traagiliselt.

Üks asi on anne, sest mitte igaüks, kes pliiatsi kätte võtab, ei taba joonega olemuslikku ja Gori puhul oli kindlasti tegemist inimesega, kellel see anne oli. Poliitika ja ühiskonna kõverpeeglisse paigutamine viib paratamatult võimu ja vaimu vastuollu ja totalitaarses režiimis, olgu Stalini või Hitleri oma.

Miks nalja ja satiiri nii tõsiselt võetakse, sest tegelikult iseenda üle naermist peetakse üheks intelligentsuse tunnuseks?

Peetakse küll, aga iseasi, kes selle tões ja vaimus välja kannab. Neid on vähe, sest teiste üle on alati parem irvitada, kui näha teisi enda üle irvitamas. Aga miks nalja just totalitaarses ühiskonnas tõsiselt võetakse, ongi see, et totalitarism esiteks annab tohutult naljale ainest. Teiseks võim käsitleb ennast nii tõsiselt, et tema üle ei tohi mingit pilget ega muiet olla. Nõukogude võimu puhul see läks absurdini välja, Leninit tohtis joonistada ainult teatud väike valik usaldusväärseid joonistajaid.

Sa oled ju ise ka sattunud karikatuuride kangelaseks. Kas solvusid?

Enamasti ajavad naerma, aga ma olen ühe korra vihastanud, võib-olla õiglaselt, võib-olla mitte. Kunagi oli ERR-il selline meelelahutusportaal nagu Menu ja seal ilmus mingi följeton, et mina käisin kuskil lapse sünnipäeval ja sõin või varastasin pitsa ära. Võib-olla konteksti arvestades oligi naljakas, aga natuke punnitatud. Ma oleksin följetoni kirjutaja Oskar Lutsu juurde õpipoisiks saatnud. Kui sa valgusvihus või rambivalguses liigud ja tegutsed, siis paratamatult satud kas laulu või pilapilti.

Sa ise oled ka teinud üsnagi satiirilise valimisreklaami, kus teised tuntud poliitikud olid tehtud peibutuspartideks.

Jah, oli küll nii, nagu see žanr nõuab. Aga teiste tuntud poliitikute näod olid seal partide küljes ikkagi väga heatahtlikud, eriti Urmas Paeda oma. Ei ole mina kuulnud, et Ansip või Reiljan oleks pahaseks saanud.

Praegu algab valimiste periood ja see on viimane saade, kus me üldse võime poliitilistel teemadel rääkida. Kas sinu meelest on see õige lahendus?

Ei, see näitabki, kuidas parteiline elu pöörab kõik normaalse pahupidi, sest millal siis veel poliitikutest, nende mõtetest ja plaanidest rääkida, kui mitte enne valimisi. Aga kuna neile tundus, et teine saab rohkem kui mina ja ühtegi vormi ei leitud, kuidas seda õiglaselt jagada, siis leiti, et ärme üldse luba. Lõpuks on alati seaduses augud ja kandideerijad leiavad varuväljapääsu niikuinii. Minu meelest see on rumal reegel, aga kui nii on, siis mis seal parata, siis tuleb. Meil tuleb seadusi täitma.

President hoiatas riigikogu valimisi välja kuulutades kõmisevate ja tühje loosungite, lubaduste eest. Ka aastavahetuse kõnes soovitas olla nõudlik. Milline on sinu soovitus?

See on õige, mis ta ütles ja ega oma ametist tulenevalt ta midagi rohkemat öelda ei saagi, sest siis süüdistatakse teda sekkumises päevapoliitikasse ja erapoolik olemises. Aga see nõudlikus , tähendab seda, et me ei pea silmad kinni pimedas vihas valima, et sest meil on selles või teisest kopp ees. Nõudlikult vaatame, kes seal sundmenüüs on. Kes on see, kellele võiks hääle anda ja kes oma senise tegevusega ei ole näidanud, et ta on nagu tegelane Gori piltidelt - pankrotimeister, korruptant, muidu suli või vastik inimene.

Valimistel me peame olema väga nõudlikud ka iseenda vastu ja aru saama sellest, et nendel valimistel  võib see väike krõks, see udusulg, mis kaameli selgroo murdis, ära käia. Nii kurb kui see ka ei ole, põhimõtteliselt me võime vabalt minna diktatuuri, kui me teeme valesid valikuid. See on juba kõigis programmides ja seinalehtedes kirjas, kes viitsib süveneda, see näeb seda. Et seda vältida, tuleb hoolega oma häält anda.

Meil on traditsiooniliselt bolševistlik erakond ehk Keskerakond ja nüüd on neobolševistlik EKRE ja siis on olemas see, mida nimetatakse võimaldajaks. See on Helir-Valdor Seeder koos oma vahva pundiga. Ükski teine partei ei lähe selle kahe kooslusega valitsust tegema, aga nemad lähevad, mis tähendab, et demokraatia tagamiseks on paradoksaalsel kombel vaja jätta Isamaa riigikogust välja. Mis siis, et nemad ainsana vastutavad iibe plahvatuse eest.

Aga valijatele ju meeldivad sellised lihtsad ja selged lubadused, pealegi elu on praegu raske, ühest kriisist tuleme, teise läksime.

Seda tuleb vaadata pikemal ajaskaalal. Ma arvan, et kui Maljutas Skuratov Ivan Groznõi korraldusel siin märatses, oli elu palju raskem. Ka ei maksa unustada, et nõukogude ajal oli elu vägagi palju trööstitu, kuigi teistel põhjustel. Muidugi võib alati tunduda inimesele, et nüüd on see maailma kõige raskem aeg, kui mina pean nende küsimustega rinda pistma. Aga tegelikult meil ikkagi, natuke nagu narrilt kõlab, aga tegelikult pole kunagi nii hästi olnud jõukuse poolest, stabiilsuse poolest. Nii et viriseda oleks patt. Eesti vabariigil on tegelikult suhteliselt hästi arvestades olemasolevat inimkapitali ja ja huumorimeeletaset.

 Sind ei leia kandidaatide seast.

Ei leia jah, sest seal on selline piiraja, et sa pead olema parteilane, aga mina ei ole.

Kas sa tunned kuidagi, et sa oled kaotanud usalduse, mõeldes sellele, mis augustis juhtus välisministeeriumi parklas?

Loomulikult olen. See ei ole usaldust suurendav, vaid purustav.

Kuidas sa vaatad täna sellele kõigele tagasi?

Tänapäeval vaatan ma sellele nagu paljudele mineviku sündmustele, et aeg läheb edasi, saad targemaks. Ja kui Eesti vabariigi õiguskorrakaitsjad vaatavad seal läbi seaduse paragrahvi, siis nemad on ka rahul.

2002. aastal oli sul samasugune intsident ja sa ütlesid: "Olen juhtunu pärast väga kurb, enam kunagi ei juhtu". Aga eksisid.

Inimene on ekslik. Me teame, et usaldust on väga raske luua ja väga kerge kaotada. Kui ma peaksin ennast motiveerima sellises masendavas, enneolematult raskes olukorras, siis ma üritan tõestada, et usaldust on võimalik luua, kui põhiskelett on õige.

Kas sa täna võid öelda siin diivanil istudes, et kunagi enam midagi sellist ei juhtu?

Tuleb kõigepealt meelde "never say never". Aga see ei ole lubadus. Ei, minu eesmärk ei ole vigu teha ja nüüd võib-olla on vigade limiit täis. Nagu korvpallis öeldakse, et mängib veapiiriga.

Kas sa õpetajana pead kuidagi teisti käituma?

No õpetaja peab olema ju eeskujuks. Aga õppust on õpilasel võimalik võtta ka siis, kui talle halb eeskuju õigesti ära seletatakse.

Missuguse õpiku järgi sina Eesti lähiajalugu õpetad? Ma olen lugenud, et on õpikuid, kus mainitakse Edgar Savisaart ja neid, kus teda pole.

Tänapäeval on päris palju õpikuid ja valikut. Mina isiklikult ei poolda parteilist lähenemist, et Trotski pildi retušeerime ära, sest Stalin ise oli seal. Ma seda perioodi õpetades kindlasti selle võtmeisikuid käsitlen ühtlaselt ja võrdselt. Milliseid hinnanguid ma annan ühele või teisele, eks selle teadasaamiseks tuleb tundi tulla kuulama.

Tänases saates Aigar Vaigu ja Andres Juur rääkisid sellest, kuidas me peame olema mures sellepärast, et lapsed ei kaotaks võimet mõelda, et me ei kasvataks mitte tarbijaid, vaid kasvataks loojaid. Kas sa näed neid noori, kes mõtlevad oma peadega oma klassis või mõtlevad nad ainult telefoni abil?

Ma ütlen ilma igasuguse irooniata, et ma olen väga positiivselt üllatunud, kui toredad õpilased on selles koolis, kus mina õpetan ja sellest ma teen üldistused, et teistes koolides peab sama olukord olema. Nad tahavad teada, nad on väga hea saavutusvõimega, kui nad võtavad omaks selle, et nüüd me seda teeme.

Aga mis on neile raske ja meile ka, on see, et minu hinnangul inimkond oma mitmetuhande aastase ajaloo jooksul on esimest korda olukorras, kus muna õpetab kana. See tähendab seda, et kui vanasti ema õpetas, et kuidas kitselt piima saada või isa õpetas, kuidas vikatit luisata ehk ellujäämiseks vajalikke oskusi, siis praegu mina ei saa neile õpetada, mida mingi äpiga on kasulik teha, aga nemad mulle, oi kui palju ja kuidas veel saavad.

Kuidas õpetaja elu praegu välja näeb? On räägitud, et meil pole varsti õpetajaid.

See vastab tõele, sest millegipärast Eesti vabariigis ei ole seda kutset ja ühiskondlikku staatust hinnatud. Nüüd ei ole enam midagi teha, ma väga hindan sõber Tõnis Lukase püüdlusi õpetajate palka tõsta, aga see on väiksem isegi kui inflatsioon. Selles mõttes majanduslikult on see mõttetu. Eesti koolile antakse praegu sellega nagu palliatiivset ravi, mis on väga humanistlik, vähem valusam, aga surma sa sellega ära ei hoia. Nii kurb kui see ka ei ole - kool senisel kujul ja seniste õpetajatega vananeb nii kiiresti ja ilma noorte inimesteta... Lähme küsime, kui palju tahab saada õpetajaks. Vähemus, aga vanasti ei pruukinud nii olla.

Kas sul ei ole pakkuda lahendust?

2010. või 2011. aastal ma kirjutasin isegi artikli, et üks lahendus oleks võtta laenu ja maksta Eesti koolmeistrile Euroopa koolmeistri palka, mis oli toona umbes 3000 eurot. Kui see raha oleks tookord laenatud odava protsendiga ja õpetajatele kätte jagatud, siis oleks õpetaja staatus olnud teine, tema ostujõud ja see raha oleks kõiki jäänud meie majandussüsteemi. Aga kahjuks tollel ajal peeti seda peeneks huumoriks, isegi Andrus Ansip ütles, et see on täitsa ebaadekvaatne jutt.

Aga samas õpetajate palk ei ole ju tegelikult väiksem, kui paljud teised ametid saavad. Kes siin Eestis ikka nii väga rahas supleb.

Me võime öelda, et päästeametnik ja ja meditsiiniõde, kõik teevad veelgi vastutusrikkamat tööd, aga küsimus on selles, et kogu aeg inimestel on olnud vaja kooli selleks, et teadmisi ja oskusi, mis ei ole kaasa sündinud, vaid neid tuleb teatud viisil kasvavale inimhakatisele edasi anda. Me oleme kolmkümmend aastat leidnud, et nad teevad seda missioonitundest. Nii ongi tehtud. See ei ole mingi saladus, et mina ei ole koolis kõige vanem õpetaja, kuigi ma olen juba vana inimene.

Kuidas sina ära elad, kas sul on vähesed nõudmised või sa ikkagi teenid kõrvalt ka?

Esiteks tuleb kulud ja tulud hoida tasakaalus, nagu meid on õpetatud. Ma ütlen ausalt, et Tallinnas mina oma normkoormusega õpetajapalgaga ära ei elaks. Ma jääks iga kuu miinusesse.

Ja kui ma oleks noor inimene, tahaksin eluasemelaenu, siis panga turvasüsteemid hakkaks huilgama, kui kooliõpetaja läheneb pangale, sest esimene tehisintellekti reaktsioon on, et nüüd tuleb pangaröövel.

Koolis on olukord tõsine ja ma loodan, et targemad pead teadvustavad seda ja leiavad mingisuguseid lahendusi, et me päriselt ei katkesta Eesti hariduse traditsiooni.

Õpetaja Indrek Tarand igal juhul praegu õpetajaametil jätkab. Mida sulle soovida võiks?

Soovi, et oleks mõistlik riigikogu. Ma oleks sellega väga rahul.