Esiteks pidi universaalteenus olema odavam. Aga seda see ei ole. Juba jõuludest saati on börsihind odavam kui universaalteenus. Enne seda oli aga hinnavahe nii väike, et neile, kellel oli võimalik tarbimist juhtida, oli börsihind lõppkokkuvõttes ikkagi soodsam.

Teiseks pidi universaalteenus andma tarbijatele kindluse, aga tulenevalt esimesest probleemist (kallidusest), ei ole täna sellest teenusest küll mingit kindluse pakkujat. Vastupidi, tarbijad on veel suuremas segaduses. Eriti need, kes otsustasid universaalteenuse kasuks. Ilma trahvita sai universaalteenusele üle minna vaid ühe korra, aga mida teha nüüd, kui börsihind on pikalt palju odavam, kui valitsuse poolt soovitatud universaalteenus?

Kas minna tagasi börsipaketile? Aga mis siis, kui börsihind taas tõusma hakkab? Paraku oleme jõudnud olukorda, kus universaalteenus tekitab oma kõrge hinnaga tarbijatele vaid probleeme. Ainsana on juba pea kuu aega kehtinud universaalteenusest võitnud Eesti Energia, sest universaalteenus sisaldab ka garanteeritud kasumit. Elektrit börsil müües poleks Eesti Energia aga selliselt kasumit teeninud.

Kolmandaks pole universaalteenusest abi ka ettevõtetele. Suuremad seda kasutada ei saa, aga mikro- ja väikeettevõtetele on probleemid samad, mis kodutarbijatele. Sama lugu on kohalike omavalitsustega. Tulenevalt riigihangete reeglitest ei saa omavalitsused universaalteenusele üle minna. Kannatavad aga omavalitsuste teenuste tarbijad ehk siis inimesed.

Mida oleks siis pidanud tegema? Pakkusime juba möödunud aasta kevadel, et riigieelarves tuleb ette näha vahendid elektri hinnalae kehtestamiseks. Hinnalagi oleks aidanud ohjeldada inflatsiooni ning seeläbi hindasid kontrolli all hoida. Vahepeal langenud börsihind tähendanuks sedagi, et see meede poleks olnud liiga koormav riigieelarvele. Aga kindlus nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele oleks olnud tagatud.

Tegelikult on vajakajäämised universaalteenuse osas vaid üks mosaiigitükike suures pusles. Valitsuse passiivsus ettevõtete toetamisel on meid viinud olukorda, kus registreeritud töötute hulk on 15. jaanuari seisuga tõusnud peaaegu 53 500 inimeseni (detsembris oli arv 51 178). Ettevõtlusminister on öelnud, et valitsusel ei ole kavas uusi meetmeid välja töötada enne, kui töötute arv on tõusnud 70 000 inimeseni. Ühesõnaga, tuleb oodata.

Hea võrdlusbaasi annavad ka riikide ettevõtetele suunatavad summad. Kui Saksamaa toetusmeetmete maht küünib 7,4 protsendini SKP-st, siis Eesti panus jääb alla ühe protsendi. Lätis on sama näitaja 3,2 ja Leedus 6,6 protsenti.

Valitsus peaks tarbijate sunnismaiseks muutmise eest (sest universaalteenusest loobumine võib olla sama kulukas, kui sellega jätkamine) ja täiendava hinnatõusu ning seeläbi tarbijate ostuvõime, aga ka ettevõtete konkurentsivõime vähendamise eest vastutuse võtma.