Eleringi värskest varustuskindluse analüüsist on positiivne lugeda, et lõpuks tunnistab Elering mitmete varustuskindluse riskide realiseerumist ning tõdeb, et ka meie naabritel on elektritootmises juhitava võimsuse puudujääk.

Juhtimaks elektrisüsteemi toimepidevuse riske on Elering süsteemihaldurina sõnastanud vajaduse luua elektritootmise juhtivate võimsuste strateegiline reserv. Veel on ebaselge, mis ajaks ja kuidas Elering sellise reservi turupõhiselt hangib, palju see maksab ja kas selleks raha on.

Lisaks süsteemi toimepidevusele on varustuskindluse osa ka elektrienergia hind. Elektri saadavusel ei ole sisulist tähendust, kui selle eest ei olda suutelised maksma. Elering elektrienergia lõplikku hinda ei kujunda, kuid Eleringil on põhivõrgu ettevõtjana vastutus luua tingimused, et põhivõrk ei osutuks turu toimimisel kitsaskohaks. Ka siin on veel ebaselge, kas põhivõrk ja selle korraldus on piisav, et tagada riskide kuhjumisel piisav läbilaskevõime ja elektrituru toimimine.

Kas Elering on süsteemihalduri ja põhivõrgu ettevõtja rollis teinud piisavalt varustustuskindluse riskide juhtimise ülesande täitmisel, see jäägu vastata Eleringi nõukogule ja Eleringi üle järelevalvet tegevatele asutustele. Kes täpselt Eleringi üle järelevalvet teostavad ja kas see kontroll on maksumaksja raha kasutamisel piisav, jäägu riigikontrolli ja ajakirjanike uurida.

Ettevõtjate jaoks on oluline saada kinnitus, et riik ei korda vigu elektrienergiaga varustamise riskide juhtimisel ja vajadusel hoitakse elektri hind ajutiste meetmetega Eesti ettevõtjatele teiste riikide tarbijatega võrreldes konkurentsivõimelisel tasemel.

Kahjuks on riik otsustanud ettevõtjad kõrge elektrihinna osas asetada ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Seda ilmestab ka Eleringi varustuskindluse analüüsis selle talve kohta toodu: "Pingelise olukorra tõenäoliseks tulemuseks on kõrge hind elektriturul. Elering jälgib hoolikalt talve jooksul kujunevat olukorda ning võtab kasutusele vajalikud abinõud, et Eesti elektritarbijatele varustuskindlus tagada."

Kahjuks ei ole Eleringi võimuses oma ülesannetes aastaid tegemata tööd (tutvuge Eleringi investeerimiskavaga, detailne põhivõrgu arengukava puudub täielikult) lahendada päevadega ning ka siis on vaja riigi sekkumist, et elektrienergia turul kujunevat hinda ajutiste meetmetega ohjata.

Universaalteenus ei ole eraldiseisvalt hea pikaajaline lahendus, sest see ei anna tarbimisest hoidumiseks vajalikku signaali, kuid see on kodutarbijatele vähemalt midagi, et ostujõu vähenemist pidurdada ja vähendada Eesti majanduses inflatsioonisurvet.

Universaalteenuse ehk suurim väärtus on võimalus selle kaudu näidata, et elektrihinna suurema osa moodustab Atmosfääriõhu kaitse seaduse kohane CO2 riiklik maksukoormus, mis on eriti kriisiolukorras kulu, mille osas on võimalik tarbijatele kriisis leevendust tuua. Kahjuks ei ole riik võtnud vastu strateegilist otsust kaotada selline administratiivne koormis või vähemalt minimaalselt võtta sellise kulu juhtimine Brüsselilt endale.

Isegi kui universaalteenus oleks kättesaadav ka ettevõtjatele, siis ei saaks 200 eurot/MWh pidada hinnaks, millega Eesti tööstusettevõtetel oleks võimalik konkureerida naaberriikide tööstusettevõtetega, kelle abistamiseks, sh inflatsioonisurve vähendamise eesmärgil, on riigid jõuliselt sekkunud.

Veel hullem sellest, et Eesti ettevõtete konkurentsivõime säilitamisel on riik võtnud elektrienergia kõrge hinna probleemi ignoreeriva hoiaku, on Elering isegi väga kõrgete elektrihindade olukorras rõhutanud vajadust tõsta elektrienergia kulu tarbijatele taastuvenergiatasu näol veelgi. Mis lisaks sellise ettepaneku absurdsusele vähendab niigi kriitilises olukorras elektritarbijatest ettevõtjate toimetulekut veelgi.

Kui riik jätkuvalt ignoreerib ettevõtjate abipalvet reageerida konkurentsivõime hoidmiseks seoses kõrge elektrienergia hinnaga, et hoida Eesti ettevõtete elektrienergia kulu samal tasemel vähemalt lähi piirkonna riikidega, kes toetavad rahaliselt oma ettevõtteid, siis peab riik mitte väga kaua ootama, et üllatuda jälle, et Eesti ettevõtted massiliselt koondavad, investeeringuid tootmise käigushoidmisesse ei tehta ning meie naaberriikide ettevõtjad võtavad meie turu.

Riik ei peaks pidevalt üllatuma, vaid juhtima Eesti ettevõtetele avalduva kõrge elektrihinna riske. Elektri varustuskindluse ja sh elektrienergia hinna riske ei tohi jätta ettevõtetele ning selliste riskide juhtimist ei ole aega lükata järgmisele riigikogu koosseisule.