Et meiega suhelda, pidid Ukraina sõdurid oma ülemuse loal tulema rohkem kui kümne kilomeetri kaugusele oma positsioonidest. Rindele lähemal ei lubaks suutükiduellide müra rahulikult juttu ajada.

"Neil on kahjuks väga palju suurtükke ja elavjõudu. Me püüame tuvastada nende asukohti ning seejärel neid hävitada. Nende pealetungi survet on tunda. Neid on lihtsalt nii palju ja neil on väga palju tehnikat," rääkis Ukraina sõjaväelane Anton.

"Olukord on kogu aeg väga pingeline. Ei ole mingeid märke sellest, et vaenlase pealetung nõrgeneks või katkeks," ütles sõjaväelane Volodõmõr.

Lääs ei saa saata Ukrainasse oma sõdureid, kuid saab aidata relvastusega, mida Ukraina sõdurid väga ootavad ning kõrgelt hindavad.

"Lääne relvastus on palju täpsem ning pikema tuleulatusega. Suurtükiduellis on tähtis see, et mida kaugemalt sa vaenlast tabad, seda kaitstum ise oled. Võrreldes nõukogude relvastusega on Lääne relvastuse eelised täpsus ja kvaliteet, seega nad ongi paremad," kirjeldas sõjaväelane Marjan.

Pärast kohtumist sõjaväelastega läksime ühte külasse, kus käisime viimati aasta tagasi, veel enne sõda. Kohale jõudes ei tundnud me tuttavaid tänavaid enam ära. Netailove küla on nüüdseks varemetes, kust me proovisime leida kasvõi ühte elanikku.

Leida siin Donbassis, rindeäärses tsoonis tsiviilelanikke on omaette ülesanne.

Kuna ka naabermajades valitses sama olukord, ei olnud meil mõtet enam Netailovesse jääda.