Mimtmikraketiheitjast Grad on võimalik korraga välja lasta 40 raketti, aga praegu on Ukraina sõdurid Donbassis sunnitud moona kokku hoidma. Moona vähesust proovivad nad kompenseerida täpsusega.

"Milleks lasta väikese sihtmärgi pihta 40 raketti? Kui ma tean, et mul lendavad välja kõige parempoolsem ja vasakpoolsem rakett, ma saan neid sihtida nii, et nad tabaksid sihtmärki väga täpselt. /.../ Kõrvalekalle on 80-100 meetrit, aga see ongi piisavalt täpne. Sihtmärk saab kannatada või hävib, sõltub sihtmärgist. Kui sihtmärk on soomustatud, saab ta kannatada, kui tegemist on tavalise auto või elavjõuga, siis kaasnevad vaenlase ridades kindlasti surnud ja haavatud," selgitas Ukraina sõjaväelane "Ronk".

Selleks, et täpselt lasta, on vaja täpseid koordinaate. Sellega tegeleb brigaadi õhuluure.

"Vaatamata sellele, et meil on piisavalt palju õhuluurevahendeid, on vaenlasel kahjuks kaasaegsed süsteemid nende tõrjumiseks. Meie droone lastakse tihti alla, häiritakse nende signaali jne. Droone on meil pidevalt juurde vaja. Neid ei ole kunagi liiga palju," sõnas Ukraina sõjaväelane Anton.

Igal pool rindel, kus ERR-i ajakirjanikud Anton Aleksejev ja Kristjan Svirgsden on praegu käinud, küsisid nad Ukraina sõduritelt, kuidas lääs saaks neid veel rohkem aidata.

"Raske on ilma suurtükkide ja moonata. Väga raske. Praegu võime hoida oma positsioone. Kui saaksime suurtükke, siis võiksime peale tungida," ütles Ukraina sõjaväelane "Khaan".

"Lääne relvastus on palju täpsem ning pikema tuleulatusega. Suurtükiduellis on tähtis see, et mida kaugemalt sa vaenlast tabad, seda kaitstum ise oled. Võrreldes nõukogude relvastusega on lääne relvastuse eelised täpsus ja kvaliteet, seega need ongi paremad," rääkis Ukraina sõjaväelane Marjan.

Ukraina sõduritel on peale rasketehnika puudus ka vastavast moonast.

"D-20 haubitsa jaoks on vaja 152mm mürske. Pakistanis valmistatud mürskudega on probleeme. Nad võivad kahjustada toru kompensaatorit. Suheldes kolleegidega tean, et neil on puudus ka 82mm ja 120mm miinidest. Põhimõtteliselt on nii, et ükskõik mis relvastusest räägime, moonast on meil puudus," ütles Ukraina sõjaväelane Volodõmõr "Spider".

Eelmisel sügisel Venemaal läbi viidud mobilisatsioon hakkas juba rindel mõju avaldama. Bahmuti linnas, kõige kuumemas kohas praegu Donbassis, edenevad Vene väed just tänu ülekaalule elavjõus.

"Neid on palju nagu sipelgaid. Ei tea, kust nad neid võtavad: mobiliseerituid, vange, wagnerlasi. Aga neid on väga palju. Tapad ja tapad neid, aga nad ei lõppe otsa," ütles "Ronk".

Ukraina brigaadides moodustavad ka enamiku elavjõust just mobiliseeritud.

"On küll lepingulised sõdurid, aga neid ei ole palju alles jäänud. Kes sai haavata, kes langes, mõni on aga siiamaani rivis. Peamiselt on meie sõdurid tavaelus õpetajad, müüjad, autojuhid ja teiste erialade esindajad. Nad võitlevad ja hoiavad positsioone siin tänu motiveeritusele. Nad saavad aru, et kui me selle hordi siit peaksime läbi laskma, siis nad tuleksid meile koju, meie perekondade juurde. Siis korduks kõik see, mida nägime Butšas, Irpinis ja äsja Hersoni oblastis," rääkis Ukraina sõjaväelane Bogdan.

Tõesti, sõja esimestel päevadel läksid paljud ukrainlased vabatahtlikult sõjaväekomissariaati, ootamata ametliku kutset. Nad on nüüdseks juba kogenud sõdurid.

"Ma sõdisin Lõuna-Ukrainas, Mõkolajivi oblastis, siis Hersoni all, Suhõi Stavoki külas – see oli väga kuum koht – ja seejärel jälle Mõkolajivis. Aga alustasin ma üldse Popasnast ja nüüd olen jälle siin, Donbassis," kirjeldas Vasõl.

"Ma sõdin juba sõja esimesest päevast ehk 24. veebruarist. Kui nad tulid Kiievi alla, pidin ma sõna otseses mõttes oma kodu kaitsma. Kui Kiievi oblast sai vabastatud, saadeti mind siia sõdima, kaitsma Ukrainat," rääkis "Elektrik".

Iga sõdurit ootavad kodus lähedased. "Pisaraid oli palju, aga nad said minust aru. Olen oma perele väga tänulik selle eest, et keegi ei öelnud mulle "ära mine". Pereliikmed saavad aru, et keegi peab ju Ukrainat kaitsma," ütles "Kibuvits".