Tallinna kesklinna kortermaja magamistuppa improviseeritud stuudiost astub Artur Rehi igal nädalal mitu korda sadade tuhandete jälgijate ette maailmas, et anda ülevaade Ukrainas sõjas toimuva kohta. Saadete ühine nimetaja on, et alati on seal info viimaste päevakajaliste sündmuste kohta ja alati on ekraanil ka 26-aastane eestlane oma näoga.

Jõgeval sündinud ja neljalapselisest perest pärit Artur Rehi kuulub Eesti esimesse juutuuberite põlvkonda, sest alustas sel platvormil videote tegemisega juba üle kümne aasta tagasi põhikoolis. 

"Võtsin kätte kaamera, kutsusin mõned sõbrad kokku ja tegime naljakaid videoid, humoorikaid videoid, tollal teismeliste jaoks humoorikaid videoid. Kui praegu vaataks, siis kriitikat ei kannata väga," rääkis Rehi.

Praeguseks on Rehi erinevatel kanalitel ja platvormidel jaganud tuhandeid klippe alates paroodiatest ja musitseerimisest kuni Minecrafti nimelise arvutimängu mängimiseni, mis on siiani noorte seas populaarne.

Juba esimesed videod pälvisid tuhandeid vaatamisi, aga selle kõrvale tekkis Rehil veel auahnem eesmärk – Hollywood.

"Idee hakkas kasvama, et seal on nii palju parem kui Eestis ja seal on kõik, mida ma tahan ja päike ja saan staariks ja hõikasingi välja selle ja hakkasin liikuma sinna poole," selgitas Rehi.

Kui alguses tegi ambitsioon mõnele ehk nalja, siis Rehi tegi asja ära. Ta läbis 2015. aastal veel 12. klassis käies katsed American Academy of Dramatic Artsi nimelisse mainekasse kooli ja osutuski valituks. Suur proovikivi oli aga raha: aasta kooli ja elamist USA-s maksis umbes 50 000 dollarit. Raha sai ta kokku ta kunstnike abil, kes oksjoni jaoks talle oma loomingut andsid.

Rehi tõdes, et USA-sse jõudmine ei olnudki niisugune unistus nagu ta arvanud oli.

"Nii palju kui mina Ameerikast aru sain, on see, et kui sul on raha, kui sa oled rikas või jõukas või kas või keskklassi jõukas, siis see on okei riik, kus elada. Kui sul ei ole raha nagu mina – ma sain selle raha kokku, et maksta ära õüüemaksu ülikoolis ja et maksta ära oma elamiskulud –, see igapäevane kulu, just sellest ma räägingi, just selleks sul peab raha olema. Ja kui sul seda ei ole, kui sa ei saa kasutada neid Ameerika hüvesid ja sa oled siis "vaene" selles riigis, loed oma sente, siis see ei ole meeldiv koht, kus elada. Ja Hollywood niigi on suhteliselt räpane koht, kus elada, ma ütlen ausalt. Oioioi, see narkomaania, kodutus ja see, mis seal lokkas. Ma ei soovita isegi turistidel minna sinna, päriselt. Hollywood oli pettumus, päriselt," kirjeldas Rehi.

Ehkki unistuste linna glamuur oli mõnevõrra sära kaotanud, lõpetas Rehi teadaolevalt esimese eestlasena selle näitlemiskooli, sai USA aastase tööviisa, leidis agendi ning oli valmis käima töökatsetel. Kuid järsku koputas õlale Eesti kaitsevägi. 

"Külma veega kraesse saamine. Palmide vahelt otse sinna Kuperjanovi mändide vahele. Kindlasti oli õhk puhtam ja vaade ilusam, aga see on nagu nii järsk muutus ja ma olin väga kurb sellel hetkel," ütles Rehi. 

Tõmme laia publiku ette ei andnud aga järele. USA-s elades oli Rehi loonud inglisekeelse Youtube'i kanali ning värske kuperjanovlane jätkas sellega. 

"Seal tegelikult ei või filmida, keelatud, sa ei või kaitseväes filmida. Ega ma kellelegi ei öelnud, ma olen selline natukene pahandusetekitaja," ütles Rehi, kes hiilis Kuperjanovis ajateenistuses olles väikesesse tööriistakuuri videoid salvestama.

"Võtsin oma kaamera, sülearvuti, tõmbasin sinna tööriistakuuri, kellelegi ei öelnud – väga keelatud asi, ärge tehke – ja panin kaamera käima. Ma olin vormis ja video pealkiri oli "Estonian soldier reacts to military fails" ("Eesti sõjaväelane reageerib sõjaväeapsudele"). Ja siis selline vormis, kiilakas Eesti ajateenija vaatab Ameerika militaarläbikukkumiste naljakaid juhtumisi. Video sai kahe-kolme kuuga 1,5 miljonit vaatamist ja siis ma teadsin, et okei, see on minu järgmine samm. Hollywood läks, aga siin on minu järgmine asi, mida ma saan teha," rääkis Rehi.

"Eks elus on alati ju see, et sul juhtuvad asjad, mis sulle väga meeldivad, sul juhtuvad asjad, mis sulle ei pruugi nii väga meeldida, aga lõppude lõpuks, kui me oleme selle üle reflekteerinud nüüd praeguses ajas, siis Artur ütleb tegelikult väga õigesti selle kohta, et ta ei kahetse midagi, mis on juhtunud, kui see asi on juhtunud," sõnas Rehi sõber Robert Derevski.

Põhirõhk on läinud sõjablogile

Justkui radari all Kuperjanovi tööriistakuurist alanud militaarteemad said pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale mullu 24. veebruaril Artur Rehi Youtube'i kanali peamiseks sisuks.

"Kui sõda hakkas, siis ma tegin, ma arvan, seitse ööd järjest otseülekannet. See kõlab nii dramaatiliselt, aga kuna mu vaatajad on Ameerikas, siis nad on öösel üleval – Eesti öö – ja siis ma tegin otseülekannet kella kümnest õhtul kuueni hommikul seitse ööd järjest, kuni ma läbi põlesin. Aga kõiki sündmusi, mis toona väga kiirelt juhtusid. Aga otseülekande hetkel, kui 15 000 inimest sind vaatab /.../ ja oled üksi oma toas kell kolm öösel, räägid kaameraga, siis see on väga imelik tunne tõesti. Seda ei saa kirjeldada," kirjeldas Rehi.

"Ma mäletan, et tal oli see siht kohe ees, et ta tahab sellega tegeleda, ta läheb sellega kaugele välja. /.../ Ja pärast sõda Ukrainas tal oli täiesti ülesminek," rääkis jutuuber Andrei Zevakin, kellega koos Rehi kooliajal videopostitusi tegema hakkas.

Praeguseks on Artur Rehi nimelisel Youtube'i kanalil rohkem kui 500 000 tellijat kogu maailmast ja populaarsemad videod koguvad kuni 1,6 miljonit vaatamist, mis teeb temast üleüldse ühe edukama Eesti juutuuberi. Youtube'ist on saanud Rehi ainuke sissetulekuallikas ja töö. Ehkki üksjagu jälgijaid on Euroopast, siis ligi 40 protsenti publikust on ameeriklased.

"Nad tahavadki mingit sellist uudiste edastajat, kes on justkui lähemal, kohapeal või vahetu või isikuline või ma olen inimene, sa näed Youtube'ist, et ma olen inimene. Kui sa vaatad neid uudisteankurid seal ABC-s või mis iganes need meediad neil on seal, väga robotlik. Mina ei ole robotlik. Minul on kaastunne, rõõm, kurbus, kõik on mu videotes näha ja võib-olla inimene tahab näha neid tundeid. See teeb kõike seda asja natuke inimlikumaks," selgitas Rehi.

Aasta alguses valis Ukraina väljaanne Kyiv Post Arturi kümne kõige mõjukama sõjablogi pidava juutuuberi sekka. Kiitus teeb mehele rõõmu, aga praeguseks 336 päeva väldanud konflikti jälgimine kurnab. 

"Ma pean ise neid videoid vaatama, neid välja selekteerima ja elama selles maailmas kogu aeg, et ma näen surma iga päev läbi ekraani – reaalset, mitte Hollywoodi surma, vaid reaalset surma, kus keegi on oma telefoniga filminud midagi väga kohutavat. See on tõesti väsitav vaimselt ja see mõjub mulle. Sellega harjub ära kahjuks üllatavalt kiiresti, aga pikaajaliselt tegeledes sellega see mõjutab ja ma tunnen, et see mõjutab ka mind," tõdes Rehi.

Inimeste infonälg vajab rahuldamist ja videote kõrval hakkas Rehi tegema ka podcast'e (taskuhäälinguid), kuhu kutsub sõjas olulisi ja ka maailma publiku jaoks huvitavaid inimesi. Tõestus sellest, et tegu on olulise kanaliga, on kas või see, et läinud kolmapäeval salvestas Rehi episoodi Eesti välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vsevioviga.

"Muidugi on tähtis, et just siit, Eestist need mõtted tulevad ja võimalikult laiade rahvahulkadeni jõuaksid. Meie asi on oma sõnum saada võimalikult paljude ja inimesteni ja midagi pole teha, kurb seda isegi "Pealtnägijas" öelda, aga traditsiooniline meedia on küll endiselt oluline, aga uus meedia võtab vaikselt võimust," sõnas Vseviov.