Ukraina Euroopa Liidu liikmelisuse plaane arutavad reedel Kiievis Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja Charles Michel ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kellega on kaasas suur hulk komisjoni volinikke. Ukraina plaan saada liikmeks kahe aastaga on ebarealistlik. Saada liikmeks seitsme aasta pärast, aastal 2030, on võimalik, kui seda soovivad nii Ukraina kui ka EL-i riigid.

Liitumine 2030. aastaks on kahtlemata enneolematult kiire, eriti arvestades, et Venemaa alustatud sõda Ukrainas jätkub ega lõpe veel nähtavas tulevikus Ukraina võiduga. Kuigi me seda väga loodame ja tahame.

Eesti liitumisläbirääkimised kestsid viis aastat. Pea 20 aastat tagasi oli Euroopa Liit praegusest väga erinev, polnud eurot, Schengenit ega nüüdsega võrreldavaid regulatsioone keskkonna, rände, panganduse, rahapesu ja mitmetes teistes valdkondades. Ning polnud vanade liikmesriikide frustratsiooni mitmete uute liitujatega. Seni viimane uus liituja, Horvaatia, pidas liitumisläbirääkimisi seitse aastat.

Ukrainlased tahaksid konkreetset liitumiskuupäeva

Ukraina on Euroopa Liidu kandidaatriik, nagu ka Moldova, Serbia, Albaania, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Türgi. Erinevalt Lääne-Balkani riikidest ei ole Ukraina ja Moldova liitumisläbirääkimised veel alanud ning Ukraina jaoks on reedese Euroopa Liiduga tippkohtumise kõige olulisemaks eesmärgiks kiire liitumise saavutamine. Ukrainlased tahaksid lausa konkreetset liitumiskuupäeva.

Tipp-poliitikud on avalikult öelnud välja eesmärgi liituda kahe aastaga. See ei ole võimalik. Euroopa riigid ei ole valmis ette nähtud läbirääkimiste etappe vahele jätma või Ukrainale liitumistingimustes suuri järeleandmisi tegema. Välja ei lubata ka kindlat liitumiskuupäeva. Seda pole ühelgi kandidaatriigil. Liitutakse siis, kui kogu Euroopa Liidu seadusandlus on riiklikusse seadusandlusesse üle võetud ja seda ollakse valmis rakendama.

Küll annavad Euroopa Liidu juhid tippkohtumisel mitmeid sümboolse tähendusega sõnumeid. Neljapäeval toimunud komisjoni volinike ja Ukraina valitsuse kohtumine päädis ühispildiga, kus enda ees hoiti Ukraina ja Euroopa Liidu lippe ning kinnitati, et Ukrainast saab Euroopa Liidu liige. Oluline sõnum nii ukrainlastele kui ka Venemaale.

Kui kiiresti Ukraina liikmeks saab, sõltub Euroopa riigijuhtide julgusest otsustada, aga ennekõike Ukraina enda valmisolekust. Praegu ei ole Ukraina kindlasti valmis, isegi kui nad seda ise usuvad.

Volodõmõr Zelenski mitmete tippametnike vallandamisotsused on üks osa liitumisettevalmistustest. Liikmesriigid kiitsid Ukrainat kandidaatriigiks võttes heaks komisjoni välja pakutud eeltingimused läbirääkimiste alustamiseks. Nende hulgas ka korruptsiooni vähendamine ja kohtute sõltumatuse suurendamine. Komisjon hindab nende eeltingimuste täitmist aprillis. Kui arvamus on positiivne, käivitub läbirääkimiste esimene etapp, Euroopa Liidu ja Ukraina seadusandluse detailne võrdlus.

35 läbirääkimiste peatükki on jagatud kuude gruppi. Kõik õigusaktid käiakse detailselt läbi ja tehakse kindlaks, mida Ukrainal on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmiseks vaja teha. Ja alles siis algavad läbirääkimised. Need ei seisne eritingimuste väljakauplemises, vaid kokkulepetes selle üle, kui kiiresti ja kuidas täpselt Ukraina kogu EL-i õiguse üle võtab.

Sõdides ja väheste ressurssidega ei ole see Ukrainale lihtne ülesanne, kuid ukrainlased on arusaadavalt kannatamatud ja on siseriikliku seadusandluse Euroopa Liidu õiguse võrdlemist ise käivitamas enne, kui see ametlikult algab. Julgen arvata, et Ukraina läbirääkimiste valmidus saab komisjonilt positiivse hinnangu. Arvestades, et liitumislepingu ettevalmistamine ja selle ratifitseerimine kõigis EL-i liikmesriikides võtab aega vähemalt kaks aastat, peaksid läbirääkimised olema lõppenud aastal 2028. Viie aastaga nagu Eestil, vaja ei oleks isegi läbirääkimiste Euroopa rekordit püstitada.

Kuid paljude Euroopa tipp-poliitikute ja ametnike jaoks tundub selline ajakava ebareaalne. Sakslased ja prantslased on öelnud, et Ukrainal võib liitumine aega võtta aastakümneid. Hollandlased jälgivad kullipilguga läbirääkimiste alustamise eeltingimusi, mille komisjon on ette pannud, ja saevad nende täitmise kontrollimisel ka sendi pooleks kui vaja.

Rahvusvahelises meedias kommenteerisid tippkohtumist mitmed "anonüümseks jääda soovivad" komisjoni ametnikud, kes olid mures, et Euroopa Liidu juhid annavad ukrainlastele katteta lubadusi ja tekitavad ebareaalseid ootusi.

Ukraina ei liitu kindlasti ainsa riigina

See näitab, et Ukraina kiire liitumine ei saa olema poliitiliselt lihtne. Eriti arvestades, et liitumisega muutub Euroopa Liit päris palju ning Ukraina ei liitu päris kindlasti ainsa riigina. Liitumisprotsess on tehniline ja riikidel peab olema teatud valmisolek, aga läbirääkimiste kiire lõppmäng on alati poliitiline. Rumeenia ja Bulgaaria liitusid teistest Ida-Euroopa riikidest hiljem, sest nad polnud 2004. aastal valmis. Aga nad liitusid koos ja vaid paar aastat hiljem, kui siiski veel sisuliselt valmis ei olnud.

Moldova liitumist koos Ukrainaga võib juba praegu eeldada. Ei ole mõistlik jätta kahe suure Euroopa Liidu riigi (Rumeenia ja Ukraina) vahele Euroopa kõige vaesemat saarekest, see oleks keeruline mitte ainult poliitiliselt, vaid ka Euroopa Liidu poliitikate rakendamise osas. Raske on ka näha, et Ukrainaga koos ei liitu ükski Lääne-Balkani riik. Serbia liitumine ei tundu hetkel tõenäoline, küll aga võib võimalus avaneda Montenegrol ja Põhja-Makedoonial.

Suure ja võrdlemisi vaese Ukraina liitumine, millega koos liituvad paar väiksemat riiki, muudab kahtlemata Euroopa Liitu. Nii peaks Eesti arvestama, et oleme pärast Ukraina liitumist kindlasti eelarvesse netomaksja ehk riik, mis maksab eelarvesse rohkem, kui sealt toetustena tagasi saab.

Suurimad pinged tekivad põllumajanduses. Euroopa Liit kaotas sõja alguses tollid Ukraina toodetele ning pärast Türgi vahendusel sõlmitud kokkulepet on Ukraina vili ja teised põllumajandustooted hakanud taas meritsi liikuma. Suur osa neist on jõudnud arenguriikidesse, aga ka Euroopa Liitu, ennekõike Ida-Euroopasse. Ja Ida-Euroopa põllumehed on murelikud, sest ei suuda Ukraina odavama ja kvaliteetse viljaga konkureerida.

Kõik need probleemid võivad tunduvad suured, kuid on kindlasti lahendatavad. Ukraina liitumisstrateegia võiks olla näidata, et nad suudavad pakkuda Euroopa Liidule majanduslikult kõike seda, mida Venemaa enne sõda pakkus. Ja teha seda demokraatlikus euroopalikus riigis.

Koos Ukraina sõjaeelse põllumajandussektori mahuga toodaks Euroopa Liit ligi kolmandiku maailma teraviljast, rohkem kui Venemaa. Ukrainal oli enne sõda väga konkurentsivõimeline rasketööstus, energeetika ja ka kvaliteetne tööjõud. Kui õigusriigi põhimõtted saavad paika ning siseturu reeglid kehtivad, oleks Ukraina Euroopa ettevõtete investeeringutele väga atraktiivne.

Ukrainat aitab ka samm-sammuline Euroopa poliitikates kaasalöömine, mida EL hetkel pakub. Tippkohtumisel otsustatakse muuhulgas Ukraina kaasamine Euroopa Liidu teaduskoostöösse ja Horizoni programmi, taastuvenergia arendamisse, ettevõtlustoetuste osaline laiendamine Ukraina ettevõtetele. Kõik need sammud lähendavad lisaks sisulisele kasule EL-i riikide kodanikke ja ettevõtteid ukrainlastega.

Eestil tuleks teha kõik selleks, et komisjoni hinnang Ukraina valmisolekule läbirääkimiste alustamiseks oleks positiivne ja Ukraina suudaks vähemalt korrata Eesti saavutust lõpetada läbirääkimised viie aastaga.

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.