Diplomat ehk Dmõtro Andrjušenka ja Walter ehk Serhi Judin külastasid Eestit koos Leedu režissööri Rimas Bružasega, kes on teinud Azovstali võitlejatest filmi "Sõdur", mida näeb ETV-s esmaspäeva õhtul pärast saadet "Välisilm" algusega kell 22.10. Täispikka intervjuud näeb veebikanalis Jupiter.

Eestis on väga palju Ukraina põgenikke. Mida teie arvate, kas nad kõik on ka Ukraina patrioodid?

Diplomat, Dmõtro Andrjušenka: Naiste ja laste kohta arvan, et nende saabumine on normaalne. Samuti nende kohta, kes on lahkunud reaalselt ja füüsiliselt okupeeritud territooriumidelt ja kelle kodud on täielikult hävitatud või purustatud, näiteks sellistest linnadest nagu Butša, Irpin, Izjum, Harkiv, Mariupol, Bahmut, Soledar, kus inimestel pole kuskil elada. Kõigile ei õnnestu toetusi anda, annetada jne.

Näiteks pärast hiljutist terroriakti Dnipros anti inimestele kiiresti abi, leiti elamispinnad. Aga leida elamispind kõigile Mariupoli elanikele, kust arvestuste kohaselt lahkus mujale Ukrainasse vähemalt 300 000 inimest – see on ju hullumeelne number! On suur vahe, kas sada peret või 300 000 inimest, igaühele elamispinda ei leia.

Seega sõidab suurem osa inimesi ära selleks, et päästa oma lapsed. Nad on näinud pommitamist, seda, kuidas inimesed surevad, kuidas nende kodud purunevad. Nad sõidavad Euroopasse, et päästa oma lapsed kasvõi psühholoogiliselt.

Miks aga sõidavad pered ära Kesk- ja Lääne-Ukrainast, on mulle arusaamatu. Kes karjuvad kõige kõvemini, et neil on vaja varjupaika, abi, sotsiaaltoetusi, Euroopa garantiisid? Minu statistika tuttavatega suhtlemise põhjal on selline, et miskipärast on need inimesed Ukraina kõige läänepoolsemast osast. Inimesed, kes pole sõda näinudki. Nad näevad seda fotodelt, telerist, uudistest.

Meie naisi ja lapsi tuleb hoida, eriti lapsi. Neil pole vaja kogu seda häda näha.  Aga mis puudutab mehi, ja see üllatas mind väga, kõigis riikides - Leedus, Lätis, Eestis on väga palju... Poolas! Poolas, eriti Varssavis, räägib iga viies "turist" ukraina keeles, olen seda ise kuulnud... Keskmine vanus on vahemikus 20–40 aastat, see on kutsealuse iga. Ma ei saa aru, miks nad on ära sõitnud, miks nad on välismaal, miks nad ei täida Ukrainas oma kohust? Ma ei räägi isegi sõjaväest ja sõjaväekohustusest.

Ukrainas on praegu vaja kõiki: ehitajaid, remondimehi, arste, autojuhte, keda iganes! Kasu toomiseks ei pea tingimata automaadiga kaevikus võitlema, sest igaüks ei saa sõdida. Igaüks ei taha sõdida, mõni kardab kohutavalt, ma saan kõigest aru.

Aga sa võid ju teistmoodi kasu tuua, andes oma panuse riigi majanduse arengusse, töötades mingil töökohal, pluss meil töötavad igasugused investeerimisprogrammid väike- ja keskmise suurusega ettevõtluse arendamiseks. Selleks eraldatakse raha nii riigis kui ka lääne välisinvesteeringutena. Ukraina püüab mitte haliseda, et meil on sõda, kõik on halvasti, vaid elada normaalset elu ja areneda rasketest sõjatingimustest hoolimata. Meil töötavad ärid, töötab tööstus, ettevõtted... Riik ja inimesed püüavad elada täisväärtuslikku elu.

Neist meestest, kes ära sõidavad, ei saa ma üldse aru. Praktika näitab, et meestest sõidavad ära just venemeelselt häälestatud inimesed, kes karjusid kõige kõvemini, ootasid Putinit ja Venemaad. Aga kui Putin kohale jõudis, hakkasid nad äkki kiiresti tahtma Poolasse, Leetu, Suurbritanniasse, Prantsusmaale, Saksamaale, kuhu iganes. Putinit nad miskipärast enam ei taha. Minu jaoks on see väga veider.

Mina arvan nii, nagu ütleb sõber Walter, et neile inimestele tuleb vastuvõtmisel esitada kolm küsimust, nagu ankeedi täitmiseks. Et kohe Eestisse tulles tuleks kutsuda isik Ukraina saatkonda ja küsida, kellele kuulub Krimm, kes on Putin, ja mis see kolmas oli, unustasin?

Walter, Serhi Judin: Et mis Ukrainas toimub? Kas see on kodusõda või Venemaa ja Ukraina vaheline sõda?

Diplomat: Kolm küsimust, las vastavad neile ja panevad allkirja alla. Ja las panevad sõrmejälje ka, et pärast ei vinguks, et mina seda ei öelnud, mina nii ei mõtle.

Milliste tunnetega te loete pärast Azovstali kogemust uudiseid korruptsioonist Ukrainas? Et kõrged ametiisikud varastavad raha, mis on mõeldud rinde toetamiseks?

Walter: On olemas hea väljend "hispaania häbi". See tähendab, et sul pole häbi oma tegude pärast, vaid tegude pärast, mida teevad teised, kellega sind seob kodakondsus ja riik. See, mis Ukrainas praegu iga päev toimub, toimus ja jääb toimuma ka edaspidi, on see, et ametnikud ei tule tööle, et teenida oma rahvast, et teenida oma riiki, vaid et teenida oma taskut.

Kahjuks juhtus Zaporižžja oblastis, Dnipropetrovski oblastis ja teistes oblastites see, et kõrged ametnikud lihtsalt varastasid humanitaarabi. Seepärast tahaksime öelda, et kui te osutate Ukrainale abi, siis ärge lihtsalt andke abi, vaid jälgige, kuidas seda jagatakse, kellele see läheb, kas see läheb õigetele inimestele.

Kahjuks on meie riigis 15–20 protsenti elanikke, kes, hoolimata üheteistkümnest sõjakuust usuvad Venemaad ja ootavad Putinit. Ja need 20 protsenti ei ole pensionärid, kes istuvad kodus, vaid inimesed, kes teenivad sõjaväes, politseis, kohtutes, prokuratuuris, maksuametis... Kõigis eluvaldkondades.

Nad võivad teie saadetud abi lihtsalt kinni hoida, mitte saata õigeaegselt rindele või abivajajatele. Väga tähtis on mitte lihtsalt aidata, vaid jälgida, kuhu abi läheb, millistele inimestele. Miks just neile, aga mitte rindele?

Selliseid momente on palju, millest rääkis ka mu sõber Dima. Rindel on kolm kaitseliini. Esimene kaitseliin, teine kaitseliin ja kolmas kaitseliin. Kui sul on esimesel liinil hirmus, ole teisel kaitseliinil, vea padruneid ja mürske, aita meedikutel arstiabi anda.

Olen nõus, et igaüks pole sõduriks sündinud. Näiteks mina olin enne sõda Odessas ettevõtja, ärimees. Diplomat oli enne sõda Mariupolis jurist. Aga me mõistsime, et meid rünnatakse, et see sõda ei tule ainult Mariupolisse, vaid võib tulla ka Odessasse, kuhu on Mariupolist 650 kilomeetrit. Seepärast pakkisin asjad ja läksin rindele. Ei oodanud, et mulle saadetaks kutse. Pakkisin asjad ja läksin. Jätsin maha firma ja perekonna. Mul on kaks last, kuue- ja kaheteistaastane, siis nad olid viis ja üksteist. Panin asjad kokku ja läksin rindele. Sest kui mina ei lähe ja tema ei lähe, tulevad nad meile koju.

Minu kodu pole mitte ainult Odessa ega Lõuna-Ukraina, vaid kogu Ukraina. Ka Mariupol on minu kodu. Ja Dima (Diplomat) on mulle samasugune sugulane nagu mu lihane vend või õde. Meile on pikka aega õpetatud fraasi "Mina olen ukrainlane, minu hütt on äärmine". Nagu oleksin ma reetur. Aga lause jätkub nii: "...seepärast võtan mina vaenlase esimesena vastu." Ja Dima kodu oli just Mariupolis. Tema võttis vaenlase vastu esimesena, koos minuga. Ja mina võtsin vaenlase vastu koos temaga, sest Ukraina on meie kodu.

Käisin vahetult enne sõda Kiievis. Analüütikud rääkisid, et sõda ei tule. Millal teie aru saite, et tuleb?

Walter: 2014. aastal tundsime, et sõda tuleb, et see, mis toimus, oli külmutatud konflikt, et vastane saaks ennast koguda. Kahjuks ei valmistunud meie riik selleks sõjaks vajalikul määral. Enne sõja algust toetas 30 protsenti elanikest Venemaad. Need olid inimesed, kelle juured olid Venemaal. Nad toodi pärast holodomori ja Teist maailmasõda sunniviisiliselt Ukrainasse ja jäeti Ukrainasse, aga nende juured jäid Venemaale. Seepärast nad ootasid Putinit, ootasid Venemaad. Kahjuks ei valmistunud meie riik selleks nii nagu vaja.

Diplomat: Ma täiendaksin... Oleme sõpradega arutanud viimastel päevadel korruptsioonijuhtumeid Ukrainas. Sõjaaja seaduste järgi on oma riigilt varastamine sama, mis maksumaksjalt varastamine. Maksumaksjalt varastada on sama, mis varastada inimestelt, kes on sind valinud, üles seadnud.

Riigiteenistujad teenivad riiki, riik teenib rahvast. Põhiseaduses on öeldud, et võimu allikas on rahvas. Nii on see Ukrainas ja igas teises normaalses arenenud riigis. Seega on see meie jaoks reetmine ja selle toimepanija on vaenlane, samasugune nagu venemaalane, kes on tulnud meid tapma. Ta tapab meid samamoodi, varastades eelarvest raha, mis võiks minna relvastusele, toidukraamile, droonidele, generaatoritele. Aga tema paneb selle oma taskusse. Selle eest peaks saama eluaegse vangistuse. Mitte viis või kümme aastat, vaid eluaegse.

Nüüd sõjast. Saime aru, et sõda on alanud, kui meilt Krimm ära võeti. See on sõda, kui sinult võetakse ära tükk sinu territooriumist. Sinna on sisse viidud väed, arendatakse taristut jne. See on häirekell, millest kõvemat olla ei saa.

Tulles tagasi täiemahulise sõja juurde: Krimmi ja 24. veebruaril alanud täiemahulise sõja vahelisel ajal oli meil Donbassis kaheksa aastat idarinne, kus igas kuus teatati meie poiste hukkumisest. Neid polnud kümneid või tuhandeid, vaid üks, kaks või kolm, aga meie inimesed hukkusid iga kuu. See oli sõda. Sõda oli pikaajaline, see oli nii-öelda statsionaarne positsioonisõda. Mis puudutab täiemahulist sõda – ma ei tea, kuidas said "targad" analüütikud öelda, et täiemahulist sõda ei tule, kui oli näha, et detsembri ja jaanuari jooksul koondas Venemaa üle 150 000 sõjaväelase piki kogu Ukraina piiri, viis sinna üle 74 PTG -pataljoni taktikalise grupi, rajas uued maandumisplatsid lennukitele, kopteritele jne.

Inimesed, kes tulevad lihtsalt õppustele, ei ehita lennuvälju, ei too kaasa õhuväge. Arutasime seda ka Walteriga – nad hakkasid kohale vedama statsionaarseid välihospidale, vereülekanneteks vajalikku verd... Seda ei tehta lihtsalt niisama. Need olid selged märgid, mida meie oma Azovi polgus, oma pataljonis analüüsisime ja saime aru, et tuleb sõda. Meie teadsime, aga kindralid ja riigi kõrgem juhtkond ei teadnud? See oli rumalus! Pole vaja isegi sõjaväelane olla, vaid lihtsalt uudiseid lugeda, veidi mõelda ja analüüsida.

16. veebruaril tõkestati nii-öelda õppuste jaoks ligipääs Musta mere akvatooriumile ja suleti täielikult Aasovi meri. Kõik! Oli täiesti selge, miks seda tehakse. Ma ei suuda mõista, kellele jäi arusaamatuks, et tuleb täiemahuline sõda. Kõik faktorid olid selgelt näha. Pealegi kirjutati, et Briti ja Ameerika luure hoiatasid sõja tulekust. Mulle oli seegi häirekell. Ma loen kõike – Vene uudiseid ja kanaleid, Telegrammi, lääne ja Ukraina uudiseid, võrdlen neid... Ma ei ütle, kellel on õigus. Loen kõike, analüüsin, teen märkmeid ja panen pildi kokku.

Ja see, et veidi enne täiemahulise sõja algust, täpset kuupäeva ma ei mäleta, sõitis kohale Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja pidas läbirääkimisi, näitas selgelt, et see on viimane liider Euroopa suurriigist, mis on Euroopa geopoliitika hegemoon, kes püüab Putinile mõistust pähe panna ja veenda mitte alustama sõda. See oli ilmselge. Vaatasin Macroni pressikonverentsi, mille ta pärast naasmist andis, sain selle kokkuvõtet lugedes kohe aru, et ta ei jõudnud kokkuleppele, sest Putin on hulluks läinud, kõik! See oli selge.

Ütlesin poistele, et hakkame valmistuma. Kes sellest aru ei saanud, ei tea.

Arvati, et sõda võib suurelt tulla idas, kuid mitte Kiievis.

Walter: Meie Dimaga mõtlesime täpselt samuti. Et juhtub midagi idas, et nad ütlevad, et need polnud nemad, need on DNR ja LNR, klaarige nendega. Aga olen kindel, et meie riik, tähendab, meie president, teadis sellest. Ameeriklased ja inglased ütlesid talle, et pealetungi suundi on neli-viis. Need on Krimm, kust pääseb Mariupolisse ja Odessasse, siis Kiievi suund läbi Valgevene, ning Sumõ ja Harkiv. Nemad teadsid seda. Meie ei teadnud, aga nemad ju teadsid. Ja nad ei teinud midagi.

Saatkonnad lahkusid, neil oli paanika, aga meie justkui teadsime, et kõik on hästi. Zelenski rääkis, et maipühade ajal grillime šašlõkki nagu tavaliselt. Vähemalt sada tuhat inimest ei grillinud, sest nad said surma. Inimesed, kes pidasid sõja algul Kiievit ohtlikuks ja otsustasid sõita varjule Butšasse või Irpini, jäid piiramisrõngasse ja istusid kuu aega keldris. Mõni jäi ellu, mõni tapeti.

Kes selles süüdi on? Kes ei hoiatanud inimesi ohu eest? Kellel ei jätkunud julgust öelda, et sõbrad, olukord on ohtlik, tuleme kokku, valmistume? Major siin minu kõrval praegu sai oma poistele öelda, et hakkame valmistuma kuu aega, kaks nädalat enne sõja algust, aga ülemjuhataja ei suutnud oma alluvatele öelda, et hakkame valmistuma.

Te varjusite Azovstali tehases mitme tuhande inimesega. Kuidas sealne elu ja tegevus korraldatud oli?

Diplomat: Ukrainas võib mõnikord leida ajakirjanike postitusi, kus meid nimetatakse Azovstali kaitsjateks. Me ei olnud Azovstali kaitsjad. Me olime Mariupoli linna kaitsjad. Või Ukraina kaitsjad. Azovstal oli lihtsalt kaitsepunkt, viimane piir, kus me saime kanda kinnitada, et linna kaitsta. Me ei kaitsnud tehast. Sama hästi võib öelda, et oleme Ehitajate tänava kaitsjad, mingisuguse tänava maja nr 186 kaitsjad, Rahu prospekti kahe kioski ja toidupoe kaitsjad... Me võtame koha sisse seal, kust õnnestub ennast kindlustada.

Meid kutsutakse Azovstali kaitsjateks, aga täpselt samuti võitlesime Iljitši- nimelises kombinaadis, Azovmaši tehases... Me ju pole Iljitši või Azovmaši tehase kaitsjad! Me kindlustame end seal, kus võimalik ja asume seal kaitsele. Lihtsalt Azovstali tehas sai sümboliks ja pealegi see kõlas hästi: Aasov ja stal (teras), see oli lihtsalt sümbolism. Aga me pole tehase kaitsjad, me oleme linna kaitsjad.

Kuidas seal oli... Meie elasime jämedalt öeldes maa all, kommunikatsioonides ja punkrites. Meil oli seal sisuliselt terve suur maa-alune linn. Elasime seal nagu filmis "13. rajoon". Igaühel oli oma kvartal, kõik oli ära jaotatud. See oli suur maa-alune linn. Panime sinna üles oma telgid, meil olid seal oma väliköögid, õigemini allmaaköögid, haigla ja toidulaod.

Walter: Seal meiega samal ajal viibinud tsiviilisikud olid need, kes olid tehases töötanud, tehase töölised ja endised töölised, Mariupoli kaitsjate pereliikmed. Need olid inimesed, kes uskusid Ukrainasse, kuid ei saanud Mariupolist lahkuda, sest see oli ümber piiratud. Nende kodud olid purustatud ja neil polnud kuskil elada. Kui nende kodud purustati, tulid nad Azovstali tehasesse varjule. Neile anti eraldi punkrid.

Kas te nägite neid seal?

Walter: Ma teadsin, et nad seal on, isiklikult ei näinud. Teadsin, et nad on teatud punkrites, et neile eraldatakse toiduaineid ja ravimeid. Kui avanes võimalus tsiviilisikud välja viia, tahtsime teha seda võimalikult kiiresti. See vabastas meile punkreid, andis lisatoitu, vett ja ravimeid, neid oli meile vaja. Jagasime ju seda kõike tsiviilisikutega. Seepärast võttis Aasovi polgu juhtkond vastu otsuse anda nad võimalikult kiiresti üle, et saata nad turvaliselt Ukraina territooriumile.

Mäletan, et seal olid väikesed lapsed, üks laps oli väga pisike. Võib-olla teate, kus nad praegu on ja kuidas neil läheb?

Diplomat: Nii palju, kui ma ühismeediast leidnud olen, on enamik neist välismaal. Nad on põgenikena erinevates riikides: Poolas, Tšehhis ja Saksamaal. Nende saatus on täpselt samasugune nagu inimestel teistest linnadest, mis jäid sõjategevuse piirkonda.

Kui palju te Azovstali tehases sissepiiratutena magada saite?

Walter: Magasime kõik erinevalt, aga mitte üle nelja-viie tunni. Inimesi ei jagunud, pidime üksteist välja vahetama. Ja kaua ei saanud magada, sest kõrval olid kogu aeg plahvatused.

Need punkrid, kus mina olin, ei olnud spetsiaalsed pommivarjendid. Need olid tsiviilkaitsepunkrid varjumiseks tulekahju, mingi tsisterni või tööpingi plahvatuse korral. Kui meie kõrvale langesid lennukipommid ja raketid, siis meie punker kõikus ja oli tunne, et oled võrkkiiges.

Teid pommitati kogu aeg. Kuidas te ennast aitasite, kui tekkis surmahirm?

Walter: Mina isiklikult püüdsin sellele mitte mõelda. Võin tuua sellise näite. Olin juba haavata saanud, aga meie punkris oli veidi õhtusöögist üle jäänud toitu. Järelejäänud toit toodi eelkõige haavatutele.

Sõber küsis: "Mis sa arvad, kas jätame toidu hommikuks või sööme kohe ära?" Mina küsisin: "Oled sa kindel, et elad hommikuni?" Me ei teadnud, mis saab minuti pärast. Minu punkrisse kukkus kaks korda pomm. Oli ime, et ma pääsesin. Ma ei tohiks enam elus olla, oleksin võinud Mariupolis mitu korda surma saada. Aga läks nii, et ma jäin ellu.

Ja mu sõber... Magasime magamiskottides, sest oli külm. Ta võttis püstoli magamiskotti kaasa, et saaks ennast maha lasta, kui vaja. Näiteks, kui punker kokku variseb ja teda ei saa päästa, siis laseb ennast maha. Mina ütlen, et tore – võtsid püstoli ja tõmbasid magamiskoti kinni, sulle kukub laepaneel peale, aga käed on sul magamiskotis vastu külgi – kuidas sa tulistad?

Ühesõnaga, oleks pidanud niimoodi magama, et olla kindel, et kui punker kokku variseb, saad midagi teha. Sealt poleks välja pääsenud, sest betoonplaadid kaalusid mitu tonni, kraanasid nende tõstmiseks polnud. Ja isegi kui kraanad oleksid olnud, käis kogu aeg pommitamine. Varemete alla jäänud inimesi polnud võimalik kätte saada. Dnipros sai seda teha, sest objekt oli väike, pommitamine oli lõppenud, oli palju inimesi ja tehnikat, kõik lammutati kiiresti laiali.

Meil sellist võimalust polnud. Meil võis tavaline kerge haav tuua mõne nädala pärast surma, sest antibiootikumid olid otsas. Haavu polnud enam millegagi ravida. Seepärast otsustas meie juhtkond relvad maha panna.

Mida te mõtlesite ja tundsite, kui sai selgeks, et keegi teid päästma ei tule?

Walter: Me uskusime lõpuni. Mina uskusin, et midagi peab juhtuma. Algul arvasime, et tuleb sõjaline läbimurre. Et luuakse koridor ja me lipsame läbi. Siis saime aru, et piiramisrõnga sügavus on üle 125 kilomeetri. Saime aru, et sõjaliste meetoditega pole see reaalne, jäävad ainult poliitilised.

Lootsime, et Erdogan räägib Putiniga ja meid viiakse laevaga Türki. See plaan nurjus samuti. Siis arvasime, et kuidagi jõutakse kokkuleppele. Me lihtsalt võitlesime viimse hetkeni. Lootus oli, et see õudus varsti lõpeb. Meil olid mürsud otsas, ainult padrunid olid järel. Oli veidi toitu ja vett. Arvutasime, et võiksime veel kuu aega vastu pidada. Ja kõik.

Mis oli hullem – olla tehases lõksus või Venemaal vangis?

Walter: Kui rääkida minust ja siin minu kõrval istuvast sõbrast, siis meil vedas. Olime vangis ainult neli kuud. Aga poisid, kes on vangis juba kaheksa-üheksa kuud, arvan, et oleks nad seda teadnud, poleks nad relvi maha pannud, vaid võidelnud lõpuni.

Mulle tikkus ka endale vanglas mõte pähe, et asjata täitsin käsku. Oleks pidanud lõpuni võitlema. Kui sured lahingus, on see pauh ja kõik. See on parem, kui taluda iga päev vangis viibimise õudust.

Kas te saate praegu juba avalikult rääkida, mis Venemaal vanglas toimus? Või miks te ei saa rääkida?

Diplomat: Esiteks, sest seda loevad ka Venemaa eriteenistused. Teiseks seepärast, et iga meie sõna võidakse kasutada meie poiste vastu. Neil on seal halvem kui meil siin. Meie saame autosse istuda ja sõita croissant'e sööma, aga nemad ei saa, see on selge.

Kui nad kõik on välja saanud, siis usun, et igaüks neist kirjutab hiljem memuaarid, annab intervjuusid ja räägib kõigest. Meil on, millest rääkida, aga neil on seda veel rohkem. Nad räägivad siis, kui viimane meie võitleja on vabaks saanud. Mitte tingimata Azovstali võitleja, vangis on poisse teistestki kohtadest: Zaporižžjast, Hersonist, Tšornobõlist... Vangis on palju poisse erinevatest üksustest.

Kui viimane meie võitleja on vanglast väljas, räägib igaüks seda, mida peab vajalikuks rääkida. Lihtsalt te peate mõistma, et meie praegune käitumine, ka meie vaikimine räägib sellest, kuidas meisse suhtuti ja miks me ei taha sellest rääkida. Arvan, et kui vanglas oleks olnud sellised tingimused nagu Rootsis, räägiksime teile, kuidas me seal tennist ja arvutimänge mängisime, pooletunniseid väljasõite tegime...

Walter: Solaariumis käisime... 

Diplomat: Aga kahjuks oli kõik kardinaalselt teisiti.

Walter: Azovstali meestest on vabastatud ainult kümme protsenti. Üheksakümmend protsenti Mariupoli kaitsjatest, kelle viimane kaitsepunkt oli Azovstal, ehk siis 1800 inimest on veel vangis. Väga keerulistes, rasketes ja piinarikastes tingimustes.

Teie juhid, Denõss Prokopenko ja Svjatoslav Palamar on praegu Türgis. Mida me neist teame?

Diplomat: Usun, et neil on kõik korras. Teame ainult seda, mida kuskilt kuulnud oleme. Nad ju ei tohi välismaailmaga suhelda. Neil on selline kokkulepe. Sisuliselt on nad endiselt vangistuses, ainult Türgis, normaalsetes tingimustes. Tean, et neile antakse hästi süüa, seal on soe vesi, saab pesta, ja seal ei ole sellist stressi ning psühholoogilist ja füüsilist survet nagu Venemaal. Juba see on hea, ja rõõmustame, et see nii on.

Meie komandöri tundes tean, et ta tahab väga Ukrainasse naasta. Tean, et ta tuleks rõõmuga tagasi ja juhiks jälle üksusi sõtta, see on miljon protsenti kindel, ja see teeb talle muret, et ta ei saa tulla, poisse kokku korjata ja viia oma allüksust jälle võitlusse vaenlase vastu. See närib teda, me teame. Aga tingimused on sellised.

Ja teie kavatsete rindele tagasi minna?

Walter: Konkreetselt meie – jah. 80 protsenti meie poistest jäi sinna. Ainus võimalus nad vabastada on see sõda võita.

Me räägime praegu vene keeles.  See on meie ühise vaenlase keel. Milline on teie arvates vene keele tulevik Ukrainas?

Diplomat: Tulevikku pole.

Walter: Ukrainas pole vene keelele kohta.

Diplomat: See on kindlasti nii. See, et praegu räägib 40 protsenti Ukraina elanikest vene keeles, eriti lõuna- ja idapoolsetel aladel, pole tingitud sellest, et see meile hirmsasti meeldiks. Selle põhjuseks on sajanditepikkune okupatsioon, oma kultuuri ja keele pideva pealesurumise imperialistlik programm.

See on olnud sajanditepikkune hübriidsõda, mis tugevnes juba punase terrori ja Nõukogude Liidu aegadel niinimetatud bolševismi ja kommunismi sildi all. Seda on kümneid aastaid peale surutud, ja juhtus nii, et ukrainlased olid sunnitud Harkivis, Luhanskis, Donetskis ja Mariupolis käima lapsest saati venekeelses koolis, kus ukraina keel ja kirjandus olid kõrvalised õppeained, mida õpetati paar tundi nädalas. Vene keelt ja kirjandust oli seevastu palju.

Walter: Kogu õppetöö oli vene keeles.

Diplomat: Me olime okupeeritud. Praegu on vene keel mulle ainult rahvusvahelise suhtlemise keel. On nii välja kujunenud, et postsovetlike riikide territooriumil on meil mugavam suhelda vene keeles, sest inglise keelt ei oska me veel piisavalt, et oma mõtteid vabalt väljendada, ehkki juba liigume sinnapoole, ja kõige rohkem tajusin seda Leedus. Noored räägivad seal inglise keelt. Ja Gruusias samuti. Need on inimesed, kes teavad, mis on Vene terror. Gruusia ja Leedu noored räägivad inglise keelt vabalt, see on väga meeldiv.

Tulles tagasi Ukraina juurde – paljud on lihvinud oma inglise keelt, et lahti saada vene keelest rahvusvahelise suhtluskeelena, et suhelda näiteks puhkusel inglise keeles. Samuti käib meil väga kiiresti täielik ukrainiseerimine, see algas juba 2015.–2016. aastal. Koolid, lasteaiad on ukraina keeles. Vene keel ja kirjandus pole enam eraldi õppeained, vaid üks osa suurest peatükist "Väliskirjandus".  Lihtsalt üks tükike väliskirjandusest, mitte rohkem.

Ukraina ühiskond läheb praegu üle ukraina keelele, ehkki mõni võib rääkida seda kehvasti või räägib suržikut.  See on raske, kui oled eluaeg vene keelt rääkinud.

Kas suržik on ukraina või vene keel?

Diplomat: Meie jaoks on suržik vene keel. (Suržik on vene-ukraina segakeel, kus vene keele sõnu kasutatakse koos ukraina grammatika ja ukrainapärase hääldusega - toim.)

Meie arvates kujutab vene keel endast paljude keelte segu, neil on kõik lääne ja ida kultuurist varastatud ja kokku segatud. Võrdlemiseks ei pea olema filoloog. Meie oleme paljuski väga sarnased poolakate, tšehhide, horvaatide, sloveenide, slovakkidega. Kui rääkida aeglaselt ja selgelt, saame üksteisest aru. Sama lugu on valgevenelastega. Kui valgevenelane räägib valgevene keeles, sarnaneb see väga ukraina keelega ja me mõistame teineteist. Aga venelane ei saa aru ei meist ega valgevenelastest. Mis vendlusest siin rääkida saab? Nad surusid ennast ise peale, suruvad oma keelt peale valgevenelastele, ukrainlastele, leedukatele, omal ajal ka eestlastele, pean silmas Nõukogu Liidu aega.

Olen ise näinud Ukrainas puhtalt venekeelseid patrioote.

Walter: No vaadake kasvõi meid...

Kui rindel on koos venekeelsed ja ukrainakeelsed inimesed, siis mis keeles seal räägitakse?

Walter: Millises on mugavam rääkida, selles räägitakse. Rindel olles oled pidevas stressis. Stressis olles räägid keeles, mis kiiremine pähe tuleb. Võib tulla ukraina sõna või vene sõna. Seal pole võimalik ümber häälestuda. Tsiviilelus on sul võimalik ümber häälestuda.

Mina olen pärit Odessast. Et te aru saaksite: 1920. aastal rääkis 80 protsenti Odessa elanikest ukraina keeles, aga 1990. aastal rääkis juba 90 protsenti vene keeles. Kui 1950. aastal oli Odessas 50 ukraina kooli, siis 1990. aastal oli neid kõigest kaks või kolm. Mina pean ennast okupatsiooni ohvriks, sest pidin nelikümmend kaheksa aastat viiekümnest rääkima vene keeles.

Diplomat: Meile, venekeelsetele, sai vene keel emakeeleks ainult seetõttu, et seda suruti meile peale lapsest saati, ja selles polnud süüdi ainult meie vanemad. Näiteks riik kui oma kodanike kaitse peamine garant ei teinud midagi, et seda muuta. Viimasel paarikümnel aastal, isegi sõltumata iseseisvumisest, ei tehtud midagi, ka 90-ndatel ja 2000-ndatel. Alles nüüd, pärast 2014. aastat, kui kõik sai ilmselgeks, hakkasime täielikult ukrainiseeruma. Siis algas viimaks inimeste rahvuslik enesemääramine.

Praegu peavad Ukrainas tegelikult paljud, isegi venekeelsed inimesed, vene keeles rääkimist halvaks tooniks. Mina olen hakanud oma tekste kirjutama ainult ukraina keeles, kirjakeel on mul ainult ukraina oma. Kui on mingid avalikud esinemised, videod, Instagrami-postitused või kirjutan midagi Telegrammi, teen seda ukraina keeles. Vene keelt räägin ainult samasuguste venekeelsetega, sest nii on mugavam, saame asjad kiiremini aetud. Muidu tuleb mingeid sõnu tõlkida, see pidurdab ja näeb naljakas välja.

Loodan, et lähima kümne aastaga kaob vene keel Ukrainast ja võib-olla kasutatakse seda ainult võõrkeelena nagu vaenlase keelt, mida tuleb osata, et mõista, millest vaenlane räägib.

Mis peaks juhtuma, et Ukraina Venemaale andestaks?

Diplomat: Mitte midagi ei saa enam teha. See pole enam võimalik. Reparatsioonid peavad nagunii olema. Nad peavad meie linnad üles ehitama, see on iseenesest mõistetav. Mitte euroliit, vaid nemad peavad!

Nemad jah, aga mitte füüsiliselt. Ma ei taha, et nad meie linnu füüsiliselt ehitama tuleks, sest nemad ehitaks viltused puuhütid, mille kemps oleks hoovis. Pean silmas raha, finantse, võimalusi ja nii.

Aga andeks anda... on võimatu andeks anda üheainsa lähedase inimese elu kaotust, aga tuhandeid elusid? Ja nende tuhandete elude hulgas on sadade ukraina laste elud! Seda ei saa kunagi andeks anda.

Võime vaadata Bütsantsi, Rooma impeeriumi või Kolmanda Reichi ajalugu – ka seal olid sõjad. Sa vaatad seda lihtsalt nagu ajalugu, eemalt, need on lihtsalt read raamatus. Kui oled ise osa ajaloost ja sõjast, muretsed siin ja praegu, ja seda tsiviliseeritud 21. sajandil, kus on tehnoloogiamaailm, inimesed mõtlevad kosmoselendudest, maantee kohal lendavatest autodest, aga samal ajal loobivad vennad sinu pihta rakette ja pommitavad rahulikke elukvartaleid, hävitavad taristut jne.

Minu meelest ei saa seda põhimõtteliselt andestada. Pealegi pole võimalik andestada midagi inimestele – ma ei räägi valitsusest ja riigist, vaid Venemaa inimestest – nad on ju täiesti hullud! Vaadake kasvõi intervjuusid Youtube'is – nad usuvad siiralt seda jama, mida neile räägitakse. Sa vaatad seda jama ja naerad. 

Mulle on kõik nende saated – "Rossija 24", "60 minutit", vaatan neid spetsiaalselt, sest on huvitav, mida nad räägivad, või Skabejeva, Kisseljovi või Solovjovi esinemised – need on nagu stand-up'id. Minu jaoks on need naljasõud, need on lahedad, saab naerda. Milline idioot neid usub?  "Teeme Ameerika pihuks ja põrmuks, viskame neile tuumapommi!" Kujutan ette, et kui neid ettekandeid ja videoid näidataks C. D. Payne'ile või Kim Jong-unile, siis nad mõtleksid – issake millised idioodid! Usun, et Kim Jong-unile ütleksid inimesed: "Te olete tõeline demokraat!" Ja tema ütleks: "Jah, olen demokraat!" Ma räägin tõsiselt!

Walter: Mul on kuue ja kaheteistaastased pojad. Kui ma haiglas olin, ütles mu kuuene poeg emale: "Kui suureks saan, hakkan nagu isa kaitsma Ukrainat katsapite eest!" Katsapid on need, keda teie kutsute moskoviitideks. Arvan, et see põlvkond, kes kasvab praegu pommivarjendites... minu kuueaastane poeg on oma nahal tundnud, mida tähendab istuda tundide kaupa varjendis, või kui sul on elektrit ainult kaks-kolm tundi päevas, mil sa saad süüa teha ja süüa. Muul ajal sööd külma toitu, sest ei saa seda soojendada, süüa teha ei saa.

Odessa on rindest 650 kilomeetri kaugusel, nüüd juba lähemal – 400 kilomeetri kaugusel. Praegu neid ei pommitata, tänu taevale, aga nad istuvad iga päev keldris, sest iga päev on õhuhäired. Mu kuuene poeg ei andesta neile. Ta elab vähemalt 78–80 aasta vanuseks, ta ei andesta seda vähemalt 70 aastat. Pärast hakkab see ununema, mingi aja pärast tekivad mingid politoloogid, kes räägivad, et tuleb andestada, unustada... Meie isiklikult ei unusta.

Diplomat: Teate, mulle meenus huvitav hetk. Ülekuulamisel ütles vene eriteenistuse esindaja mulle nii: "Teie, hohollid..." Kõigepealt ta püüab sind juba pöördumisega alandada, siis ütleb: "Ma ju küsin sinult normaalselt!" Alustab solvamisega ja ise arvab, et räägib normaalselt. Ja küsib: "Ütle, mille eest te meid niimoodi vihkate? Mida me teile teinud oleme?" Küsin: "Tõsiselt mõtlete või?Võtsite ära osa meie territooriumist, annekteerisite Krimmi, okupeerisite Donbassi, sõdite meiega kaheksa aastat, peate täiemahulist sõda, purustasite ja pühkisite maa pealt mitu meie linna, hävitasite mu kodulinna Mariupoli, tegite selle maatasa..."

Kas te kujutate ette, et kuu ajaga tehakse maatasa näiteks Tallinn? Mariupoli pindala oli 250 ruutkilomeetrit, elanikke oli 600 000, see oli suur tööstuslinn. See pühiti maamunalt. Ja teie küsite, miks me teid vihkame? Tõsiselt mõtlete?  Kujutage ette, et ma tulen teile külla. Te elate kolmetoalises korteris. Tulen sisse, viskan su välja, käratan, et kasige minema, muidu lõikan kõigil kõri läbi, lasen teie pihta haavlipüssist, ja kui olete verest tühjaks jooksmas, siis tulen ja küsin: "Sõber, miks sa mind vihkad? Mida ma sulle teinud olen?" See on täpselt sama! Tõsiselt räägite? See pole üldse adekvaatne! Te ründate inimeste selja tagant, lööte talle noa kaela, peksate teda, tema koriseb, aga sina küsid: "Miks sa mind vihkad, koer?"

Kui ma temalt niimoodi küsisin, siis ta ütles umbes nii, et teie ju hakkasite Donbassis esimesena tulistama. Siis sain kõigest aru. Küsin, mis mõttes esimesena? Teie tungisite sisse, teil oli Strelkov-Girkini grupp. Ta ise rääkis, kui vinge ta oli, kuidas ta käis Slovjanskis, Donetskis, kuidas ta kõik selle korraldas. Et ta oli FSB töötaja, kuidas ta korraldas Krimmis selle erioperatsiooni...

Aasta pärast Krimmi esines Putin avalikult ja ütles, et seal polnud enesekaitset ega rohelisi mehikesi, meie olime! Te ju tunnistasite seda avalikult.

Või kui Mariupolit lennukitelt pommitati, nägin Youtube'ist, et Lavrov ise ütles, et jah, me pommitasime Mariupoli sünnitusmaja, sest arvasime, et seal varjavad ennast natsid. Loomulikult ei varjanud seal ennast keegi.

Küsisin vastu, et kas see teid sugugi ei häiriks, kui Ukraina sõjavägi, kellega te teoreetiliselt ei sõdi, lennutaks raketi näiteks Belgorodi sünnitusmajja, ja siis ütleb Ukraina välisminister, et jah, me pommitasime sünnitusmaja, sest arvasime, et seal on natsid. Kuidas te reageeriksite? Kas te vihkaksite meid? Meie ju ei tulnud teie juurde, ei Belgorodi ega Krasnodari. Me ei nõua teie maid, oleme oma kodus. Aga seal on inimestel silmaklapid. Sa koputad, aga sulle ei avata. Selliste inimestega pole võimalik kokkuleppele jõuda.

Ja selliseid on Venemaa elanikkonnast 90 protsenti. Jah, seal on mõtlevaid noori, on mingisuguseid opositsioonijõud, liberaalsed, mõtlevad läänelikult, mõistavad, et sõda on halb. Olen kuulnud mõne Vene näitleja ja kuulsuse väljaütlemisi, aga neid on tõesti vähe.

Walter: Seesama Navalnõi ütles Krimmi kohta, et me ei anna seda tagasi, sest see pole võileib, mida edasi-tagasi anda. Navalnõi istub kinni ja las istub.

Diplomat: Meie sellele vastu pole, istugu pealegi.

Walter: Tahame teid tänada, et elate Ukrainale kaasa. Suur tänu Eestile nende Ukraina lippude eest, mida me Tallinnas pidevalt näeme. Jalutasime eile õhtul, see tegi südame soojaks, et meil on nii palju toetust.

Siin selles kohas näeme, kuidas Ukrainale abi kogutakse (Intervjuu toimus MTÜ Slava Ukraini laos - toim). Hiiglasuur aitäh teile! Ilma selle toetuseta oleks meil seal raske. Iga teie abisaadetis tähendab meile üht päästetud elu. Inimene oleks ära külmunud, aga jäi ellu, sest te tõite talle sooja magamiskoti. Te kogusite raha ja ostsite drooni,  mis märkas meie poole suunduvat vaenlast, ja päästsite terve allüksuse. Te kogusite raha, ostsite termokaamera ja päästsite tervelt kümme inimest. Termokaamera päästab iga päev vähemalt kümme inimest. Iga droon päästab päevas vähemalt kümme inimest.

Diplomat: Ja hävitab vaenlasi, mis on kõige tähtsam. See on nii oluline, et meil on sellised liitlased ja sõbrad nagu Balti riigid. On väga rõõmustav, et geograafiliselt ja elanike arvult nii väikestel riikidel on palju rohkem südant ja vaimujõudu kui sellistel geopoliitilistel hiiglastel nagu Prantsusmaa ja Saksamaa. See on lihtsalt võimas! Te ju peate viima selle oma inimesteni, noorteni, ja eriti vene noorteni. Olen kindel, et siingi on vene noori, kelle vanemad on Venemaalt ja töötlevad neid kõvasti.

Aga nemad elavad siin... ja vaatavad Vene televisiooni! On väga lahe, kui sa elad vinges Euroopa linnas, kus on arhitektuur, tuled säravad, kõik on ilus ja äge, sa istud siin ja räägid: "Vot Putin on tubli mees, siin võiks kah Venemaa olla!"  Sõida lihtsalt Saratovisse, Voroneži ja ela seal.

Kui te selle teemaga täna ei tegele, olete 5–10 aasta pärast samasuguses hädas nagu meie. Venemaa ei rahune, ei loobu oma imperialistlikest plaanidest.