Kas Rootsi kogeb praegu lihtsalt kerget turbulentsi või võime näha NATO laienemisel krahhi?

Kui see on kokkupõrge, siis kulgeb see veniva raginaga. Aga ma oletan, et see on pelgalt turbulents, mis teenib Türgi presidendi Erdogani huvisid maikuus toimuvate valimiste eel. On muidugi valus vaadata, kuidas mitteliberaalne vägilane kuritarvitab Rootsi NATO-ga liitumise protsessi sisepoliitilistes huvides. Mõned Türgi nõudmised on sellised, mida Rootsil on võimatu täita. Olgu kasvõi Rootsi kodanike väljaandmine, isegi kui neil on ka teine kodakondsus. Aga mais toimuvate valimiste ja juulis toimuva NATO Vilniuse tippkohtumise vahel võib olla väike ajaaken, kus Erdogan on mõjutatav. Aga see sõltub muidugi valimistulemustest.

Ja USA, kes võiks seda draamat aidata pehmendada, on nüüd hõivatud Hiina õhupalliga. Kuidas te seda draamat tajute? Veider provokatsioon või on selle taga midagi enamat?

Ma peaksin rõhutama, et ma ei ole õhupalliekspert, aga selles olukorras on Jules Verne´i loo või Hollywoodi mõõdet – kõrgtehnoloogiliste sõdade ajajärgul on riikide kahepoolsed suhted häiritud õhupallist. Aga asi on tõsine.  Hiina rahvaarmee katsetused 2018. aastast näitavad, et sellistelt õhupallidelt on võimalik tulistada hüperhelirakette. Sellise õhupalli lennutamine üle USA õhuruumi, arvestades ka selle teekonda üle õhuväebaaside, kus ameeriklased hoiavad ballistilisi rakette, näitab, et tegemist on kõrgema klassi spioneerimisega.

Miks Peking sellise käigu praegu tegi? Vahetult enne olulist (USA välisministri Antony) Blinkeni visiiti, millele eelnes jutt Washingtoni ja Pekingi suhete taaskäivitamisest.

Bali G20 tippkohtumise ajal leppisid president Biden ja Xi Jinping kokku, et proovivad alustada protsessi, kus nad siluvad suhteid, mis on viimastel aastatel järsult halvenenud. Blinken pidigi minema Pekingisse, et selle protsessiga alustada. Seega on selle õhupalliintsidendi ajastus pehmelt öeldes kummaline. See on kogu sellest protsessist õhu välja lasknud.

Kas näete ohtu, et Washingtoni fookus nihkub Ukrainalt Pekingile? Kui tõsiseks seda ohtu hindate?

Eeskätt vabariiklaste partei kasutab võimalust, et suunata tähelepanu eemale Ukraina sõjast väljakutsele, mida nad tajuvad suuremana – globaalse domineerimise küsimus. Mitte üksnes tundlike tehnoloogiate osas, aga ka selles, kes loob reeglid hallil alal. See on vabariiklastelt tõsine katse, aga kas see õnnestub, näitab aeg. Selge on aga see, et USA-Hiina vastasseis süveneb selle intsidendi tõttu ja seab teised riigid valiku ette, kuidas kahe suurvõimu jõukatsumises oma sihte seada.

Sellega seoses meenub loogiline küsimus: milline on Euroopa Liidu positsioon, sest euroliit on püüdnud meeldida mõlemale suurvõimule?

Euroopa Liit on püüdnud aastaid leida keskteed, mis on keeruline, sest ühelt poolt jagatakse USA-ga põhiseaduslikku DNA-d, teisalt on meeletud investeeringud ja kaubandussuhted Hiinaga. Viimaste kuude ja aastatega on mõlemad rivaalid püüdnud ära noppida üksikuid riike selleks, et omaenda huve kaitsta. USA on edukalt ära tinistanud Hollandi kiipide küsimuses, koos Jaapaniga ja Euroopa Liit jäeti kõrvale. Euroopa Liidul on kaubanduspiirangud, mida liikmesriigid on valmis kasutama vahetu kriisi korral. Näiteks Venemaa kallaletungi korral Ukrainale olid liikmesriigid valmis neid piiranguid seadma. Aga Hiina aeglaselt podiseva kriisi puhul on asi keerulisem, sest liikmesriigid, näiteks Holland oma kiibitööstuse ja Saksamaa oma autotööstusega, seisavad oma riiklike huvide eest ja valivad oma tee, selle asemel, et koordineerida Brüsseliga.

Kas Euroopa Liit on Balkani ära unustanud või võime juba rääkida kõrvaleheitmisest?

Balkanimaad on takerdunud stagneeruvas laienemisprotsessis. Piirkonna riikidele anti 2003. aastal lubadus, et nad lõimitakse Euroopa Liiduga. 20 aastat hiljem ootab see lubadus endiselt täitmist. Kas see on kõrvaleheitmine? Ma ei usu. Euroopa Liit on olnud hõivatud oma kriisidega, alates 2008. aastast – juba 15 aastat on tegeldud enda muredega. Mõeldes, et stabiilsuse ja julgeoleku küsimusi saab edasi lükata või vähemalt külmutada, kuniks kodus on asjad korda tehtud.

Millised hoovad on Euroopa Liidul Balkani vähikäigu ümber pööramiseks?

Balkani riike on mõjutanud kõikvõimalikud välised jõud, olgu selleks siis Venemaa Bosnia ja Hertsegoviinas või Serblaste vabariigis ja Serbias, kus tegutseb ka Hiina. Ometi on nende suurimad kaubandusmahud Euroopa Liiduga ja see on ka parim hoob Euroopa Liidule. Nagu ka rahva toetus, mis on enamikus Balkanimaades kõikumisest hoolimata Euroopa Liidu poolt. On oluline, et Euroopa Liit Lääne-Balkanile uuesti pühenduks, eriti selles valguses, et Ukrainale ja Moldovale lubati kandidaatriigi staatust.

Eelmisel nädalal nägime Ursula von der Leyeni ja Euroopa Komisjoni volinike visiiti Kiievisse. Ääretult sümboolne, aga kas selle visiidi taga paistab ka see, millele loodab Ukraina? Või võib Ukraina sattuda sarnasesse vaakumisse nagu Balkanimaad?

See on tõsine oht, kui Euroopa Liit ei revideeri või kaasajasta metodoloogiat, millega koheldakse Euroopa Liidu kandidaatriike. Poliitilised signaalid on üks asi, aga praktilised sammud, kuidas liitumiseelseid samme koordineerida, on midagi muud ja siin tulevad mängu majandusharude detailid. Euroopa Komisjoni volinikud, kes Kiievis oma Ukraina ametivendadega kohtusid, sõelusid välja 15 Ukraina majandusvaldkonna lõimumise teekonna Euroopa Liiduga. Nii peaks tegema kõigi kandidaatriikidega, sest nähtavate ja käegakatsutavate edusammude saavutamine võib suurendada ka reformimeelsete juhtide poliitilist toetust valimistel. Need valdkonnad võivad puudutada mobiilside rändlust, mis on käegakatsutav teema Ukraina põgenike jaoks Euroopa Liidus. Kuni teemadeni nagu maksuvaba eksport Euroopa Liidu ühtsele turule, Euroopa Liidu rohe- ja digipöördele järelejõudmine…

Aga võrreldes selle lõimumisega, mida soovib Ukraina, on need väikesed asjad. Kas näeme paratamatult pettumust?

See oli selle tippkohtumise poliitiline eesmärk – pisendada ootusi, mida Ukraina poliitikud on oma kodanikele väljendanud – et Ukraina võib Euroopa Liiduga liituda kahe aasta jooksul. See on muidugi ulme. Et nende ootustega toime tulla, peab Ukrainale midagi muud andma.

Selline lõimumine on muidugi keeruline. Eriti riigil, mis on mõnes valdkonnas vähem arenenud, võtame kas või digitaalse majanduse. Eriti Ukraina puhul, mille taristut iga päev hävitatakse.