Meelis Oidsalu hinnangul justkui ei saaks julgeolekut pidada tänavuste riigikogu valimiste peateemaks, sest paljud otsused on selles valdkonnas juba tehtud. Ta selgitas, et kuigi erakonnad on oma valimisprogrammides peaaegu üksmeelselt lubanud, et suurendavad kaitsekulutusi vähemalt kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), siis tegelikult tekkis selles erakondade konsensus juba sügisel. Ta lisas, et juba eelmisel suvel on mitme aasta jagu võimearenduse otsuseid tehtud.

Oidsaluga nõustus Rainer Saks. Ta märkis, et kõige olulisemates kaitsevaldkonna küsimustes on erakondadel konsensus juba olemas, kuid erinevusi võib leida neis detailides, millele keegi sellest kolmest protsendist raha täpsemalt kulutab.

Saatekülaliste hinnangul ei peaks olema kriitiline selle suhtes, et erakonnad praegu lubavad kaitsekulutuste suurendamist, mitte ei ole teinud seda varem.

"Sõda annab täiendava motivatsiooni sellega tegeleda hästi kiiresti. Eesti kaitseväge on ehitatud üles samm-sammult ja kuskilt maalt pole võimalik teha suuri hüppeid. Küsimused on valikutes, mida sa teed varem ja mida hiljem. Võib-olla oleks saanud teha teistpidi, aga see on rohkem targutamine. Ma arvan, et liigutakse õiges suunas ja see on kõige olulisem," kommenteeris Saks.

Erkki Koort sõnas, et Eestil on lihtsalt liiga väike riigieelarve kõigi vajalike kulutuste tegemiseks ning senine kaitsekulutuste kaks protsenti SKT-st on olnud teatud julgeolekuolukorras optimaalne. Ta lisas, et samas on Eesti riik erinevates kriisides olles õppetundide käigus vajalikesse kohtadesse raha juurde suunanud. "Oleme liikunud kriise leevendades, kui kriisid on ilmnenud. Me teeme seda ka nüüd," ütles ta.

Koort märkis samas, et näiteks elanikkonnakaitsesse lubavad erakonnad peaaegu üksmeelselt panustada 0,5 protsenti SKT-st, aga probleem on selles, et see raha on lubatud tänavuseks aastaks riigieelarvesse, kuid 2024. aastaks seda raha enam pole. "Ehk tegelikkuses need planeeritud tegevused, mis on varjumiskohad, muud võimekused ja valmisolekud, lõpevad sisuliselt ära 2024. aastal."

Oidsalu lisas, et kaitsekulutuste osas tuleb arvestada sellega, millised ajad on olnud pärast külma sõja lõppu.

"Pärast külma sõja lõppu toimus Euroopas ulatuslik maharelvastumine, NATO orienteerus regioonivälistele operatsioonidele ja usutava sõjalise ohu puudumisel Euroopas oligi olukord, kus mingit osa väge konserveeriti, laod, laskemoonalaod olid suhteliselt tühjad. Ja nüüd on see vaja kõik tasa teha. Valmiduse puudus ka – lisaks, et on liiga väikesed sõjaväed, on ka vähe lahingumoona laos lihtsalt ja moon on hästi kallis. Eelmisel aastal Eesti riik tellis kaks korda rohkem moona kui on viimase 30 aasta jooksul tellinud," rääkis ta.

"Usutava ohu taastekkimisel Euroopasse on avastatud, et äkki tuleks oma territooriumi kaitseks ka rohkem kaitsta Euroopat. See ärkamine on alles toimumas, arvan, et näeme veel järgmisel kümnendil, kuidas suured ka ärkavad," lisas ta.

Saks rõhutas, et lihtsalt kaitsekulutuste kolme protsendini tõstmine ei aita, vaid raha tuleb suunata õigesse kohta. "Asju tuleb ka teha õigel ajal. Kollektiivkaitse jääb meie julgeolekupoliitika põhialuseks. Aga enda jaoks peab kava olema paigas, mis on õiged asjad, mida peame hakkama tegema ja siis vastavalt sellele kulutamist hoidma efektiivsena."

Sellega nõustus Liis Mure. "See on õige, et millele kulutatakse, on sama tähtis kui see kolm protsenti."

Koorti hinnangul ei ole valimisprogrammides märgata olulist läbimurret siseturvalisuse küsimuses.

"Turvalisusprogrammid on kohati suhteliselt igavad, sest osade parteide puhul on selge tonaalsus: pätile malka, politseile palka, et kui Keskerakond tuleb võimule, siis kullatakse politsei üle. Varsematel kordadel seda millegipärast juhtunud ei ole. Lubatakse ka väga palju uusi inimesi, samas täna on politsei- ja piirivalveametis (PPA) 4500 ametikohta, millest 400 on täitmata. Kümne aastaga on PPA vähenenud 3000 inimese võrra. Justkui öeldakse, et me peaks midagi tegema, aga mina ei näinud seda, mida peaks tegema," rääkis ta.

"Keskerakonna programmis oli, et kindlustame, et politsei teeb jätkuvalt rahvusvahelist koostööd. Kogu austuse juures – see on PPA peadirektori ja siseministeeriumi ülesanne ja see kindlasti valimisdebati osa ei ole. Mis mulle torkas veel silma, et näiteks Eesti 200, mis on rääkinud pikast plaanist, siis siseturvalisust ei ole nende programmis absoluutselt sees," lisas Koort.

Tema sõnul on valimisprogrammides ka Eesti piiri väljaehitamine, kuid seda on aastaid lubatud.

Palju räägitakse rauast ja rahast, aga tähtis on ka inimvara

Saatekülalised analüüsisid ka seda, mida erakondade lubaduste järgi kaitsekulutuste tõstmise eest saab. Näiteks lubavad parteid lennukeid, õhutõrjet, tankitõrjet, rannakaitset, kaudtuld, soomukeid, tanke. Osad neist lubadustest on samas juba varasemast täidetud.

Koorti hinnangul on paljud neist lubadustest tähtsad. "Mis mulle silma torkas – eestlased kogu aeg räägivad sellest, kes lubab kõige rohkem tanke. Tasub vaadata, mida eelmine kord lubati. Eelmine kord lubas EKRE kaht suurt tankidiviisi, nüüd on sellest saanud kaks tankikompaniid – tegelikult on ambitsioon vähenenud. Osa sellest on otsustega tegelikult ära tehtud, keskmaa õhutõrjed või muud sellised võimed on tegelikult juba otsustatud," rääkis ta.

"Pigem on see küsimus, et kui ma vaatan seda üldist tonaalsust ja kokkulepet selle kolme protsendi osas, siis see tekitab minus pigem küsimuse, et mis hetkel me kõige selle ära tegemiseks hakkame rääkima neljast protsendist. Minu meelest üks parteidest lubas 3,5 protsenti – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Isamaa lubas, et nii palju kui vaja, ka Keskerakonnal polnud numbrit kirjas," lisas ta.

Oidsalu tõi välja, et Reformierakond on pannud valimisprogrammi kirja asju, mis on tegelikult juba tehtud.

"Kõigepealt tasub tähele panna ka valijal, et Reformierakond on lähenenud asjale selliselt, et nad on sisuliselt eelmise aasta võimearendusotsused pannud oma programmi kirja ja löönud templi peale, et jah, teeme need ära – ühtegi uut võimearendust seal ei ole. See iseensest on ka ausus mõnes mõttes, et ärme midagi uut alusta, iseasi, kas seda võiks serveerida kui valimislubadust. Aga tänane poliitiline keskkond on nii volatiilne, et kõik asjad muutuvad, võib-olla peabki mingeid asju üle kinnitama," kommenteeris Oidsalu.

"Aga kui vaadata, mida näiteks EKRE kõige sisulisemalt, suurema ambitsiooniga lubab, siis sisuliselt nelja brigaadi jagu kaitseväe suurendamist. Täna meil on kolm brigaadi ekvivalenti koos maakaaitsega. Praegu on kogu asi – reserv ja elukutseline osa kaitseväest, sealhulgas Kaitseliidu maakaitse – 37 000, EKRE tahab kasvatada selle 55 000 peale. Seal on ressursiprobleem selles pigem, et kui rahaliselt võib-olla mängiks isegi välja – ühe brigaadi loomine, ülalpidamine maksab umbes 100 miljonit, mis rahaliselt mahub justkui selle kolme protsendi sisse ja kolme protsendi lubaduse täitmiseks tuleb järgmisel neljal aastal 800 miljonit eurot juurde leida, siis selle eest saaks brigaade, aga muid asju kõrvale, näiteks tanke jne, nendega on juba probleeme," lisas ta.

Oidsalu tõdes samas, et EKRE näiteks lubab kaitsekulutusi tõsta miinimum kolme protsendini.

Saksa hinnangul ei peaks näiteks tankipataljonide või -kompaniide või õhutõrje loomine olema valimistel debati osa.

"Minu arvates need asjad peaksid olema kaitseväe arengukavas, need peaks olema riigikogus leitud konsensus ja minu arvates on seda alati Eestis leitud, seal pole probleemi olnud. Minu arvates on see debati osa üldse natuke nõder," rääkis ta ja lisas, et see küsimus on kaitseväe juhataja nõuande ja valitsuse otsuse teema.

"Ma ei usu, et selles mõttes tulla valimistel sisustama kolme protsenti SKT-st, oleks väga mõtekas."

Saksa hinnangul aga on debati koht näiteks see, kuidas kaasata rohkem inimesi riigikaitsesse. "Neis programmides on üks asi, mis vääriks minu arvates debatti rohkem – kas riigikaitseõpetus peaks olema koolis kohustuslik," tõi ta näite.

"Rohkem peaks vaatama ühiskonda tervikuna. On ka teised valdkonnad, mis on olnud varasemates kriisides, näiteks energeetikaga on probleeme, varustuskindlusega on probleeme, meil on ühendustega muu maailmaga probleeme – need on asjad, mis võib-olla mõjutavad isegi rohkem meie kaitsevõimekust hetkel," lisas ta.

Oidsalu nõustus Saksaga. "Jah, me kipume hästi palju rauast ja rahast rääkima, aga Ukrainas käiva sõja teine peamine õppetund lisaks sellele, et laskemoonalaod võiks olla täis, on inimvara – kuidas motiveeritud ja väljaõppinud kvaliteetseid võitlejaid saada mõistliku ajaga ja palju," sõnas ta.

EKRE näiteks soovib suurendada ajateenijate arvu. Oidsalu ütles, et kaitsevägi on siiani liialt keskendunud ajateenistusele, aga reservväelased on olnud suhteliselt nähtamatud.

"Meil võib-olla kolm kuni neli protsenti tööealisest elanikkonnast kuulub aktiivsesse kaitsereservi ja neid tuleb ka kuidagi tunnustada maksusoodustuste, hüvedega. Sellele on valimisprogrammides ka tähelepanu juhitud ja see on iseenesest hea. Me oleme tulnud inimesele lähemale riigikaitses," rääkis ta.

Koorti sõnul tuleks rohkem rääkida ka asendusteenistusest. "Kui ka kaitseväe juhataja Martin Herem rääkis ajateenistuse pikendamisest, et ka uute relvasüsteemidega oleksid võitlejad paremini tuttavad, siis tegelikult see tähendab, et need, kes panustavad riigikaitsesse, panustavad ehk neilt võetakse veel rohkem, neilt nõutakse veel rohkem, ja need, kes ei panusta, ei tee midagi," rääkis ta.

"Rootsi teatas jaanuari keskel, et taastavad tsiviilajateenistuse – meil sotsiaaldemokraadid lubavad seda, Reformierakond lubab riigiteenistust, ja Rohelised lubavad ka asendusteenistust. Tegelikult see on minu arvates väga suur kasutamata võimalus," lisas Koort.

Mure hinnangul võiks rääkida ka sellest, kuidas tuua rohkem naisi ajateenistusse, samuti ühiskondlikust kriisivalmidusest.

"Kui räägime kogu ühiskonna kaitsest, siis see mõte kajas ka palju programmides, näiteks läbi ühiskondliku kriisivalmiduse, et kui inimene ei panusta otseselt riigikaitsesse mingi ülesande täitmisel, siis ta oskaks ise hakkama saada indiviidina või kogukonna tasemel. Siin me jõuame elanikkonnakaitse küsimusse, kuidas me need oskused inimestele anname," rääkis Mure.

Tema hinnangul on Eestis läbi mõtlemata, mis on riigi ambitsioon laiemalt mittesõjalises riigikaitses ja täpsemalt elanikkonnakaitses. "Kuhu me tahame jõuda, keda tahame koolitada. Räägitud on riigikaitseõpetuse kohustuslikuks tegemisest ja elanikkonnakaitse integreerimisest sinna õppekavasse. /.../ Aga oluline on suhtumise muutus ühiskonnas."

Välispoliitikat puudutavad erakonnad oma valimisprogrammides üsna vähe. Mure märkis aga, et välispoliitikast räägitakse pigem julgeolekupoliitika võtmes. "Kindlasti on julgeolekuolukord mõjutanud palju, millele välispoliitika osas mõeldakse. See ongi julgeolekuga seotud. Pea kõik tunnistavad, et sõja tõttu on julgeolekuolukord muutunud, ohutase tõusnud, me elame agressiivse Venemaa kõrval ja sellel on järelmid meie julgeoleku- ja välispoliitika joaks."

"UV faktor" oli sissejuhatus kolmapäevase ETV "Valimisstuudio" julgeolekudebatile.