Kevadtormi nimetusega õppus sai alguse 2003. aastal. Tollal oli kaitseväe taasloomise raske algus selja taga, kuid pikk tee veel minna püstitatud eesmärkideni. Enne lahinglaskmise algust tollasel õppusel ilusal päeval Aegviidu polügonil istusid-seisid vaatlejad ühel künkanõlval ning nende ees asus värskelt ettevalmistatud laskeväli.

Enne tulemöllu algust võttis sõna tollane kolonelleitnant Peeter Hoppe, kaitsejõudude peastaap (KJPS) operatiivosakonnast võrsunud värske maaväe staabi ülem, ning muuhulgas ütles ta, et kohe näeme suurimat laskemoona hulka, mida õppustel on ühekorraga kasutatud: tervelt 1300 kg! Hävituspommitaja piloodina olen ühe nupuvajutusega kukutanud korraga kümme 250 kg kaaluvat lennukipommi, nii et võrdlusmoment oli mul selgesti olemas.

Üheks paljudest ohvitseridest, kes panustasid väljaõppe loomisesse, oli kunagine KJPS ülema kohusetäitja kolonel Arvo Sirel, kelle põhjalik sisu ja vormi käsitlemine pani aluse praegusele toimivale süsteemile. Väljaõppe edasiarendamise jaoks oli vaja jõuda suuremate õppusteni.

Kuperjanovi pataljon oli oma arengult ja ka arvukuselt teistest ees, nii sai see ka kolonel Sirelilt ülesande alustada pataljoni tasemel õppustega ning seda koostöös teiste jõustruktuuridega ja lätlastest naabritega. 1996. aastal "Karu vahetas koobast", järgnevalt võeti käsile "Näiliselt tühi ruum". Vaatamata kõikidele raskustele, seda enam talvistes oludes, suutsid kuperjanovlased alustada rasket teed reaalsete sõjaliste oskuste ja võimete omandamiseks.

Nagu ikka, mõte jooksis tegelikest võimalustest kaugel ees. 2002. aasta augustis, kui kaitsevägi ja riik tervikuna tegutsesid palehigis kutse saamise nimel NATO-sse, toetas KJPS operatiivosakonna ülem Leo Kunnas maaväe staabi algatust korraldada pataljon pluss õppus. Eesmärgiks oli hinnata kohustusliku teenistuse lõpetavaid kaitseväelasi ning panna alus süsteemsele reservüksuste loomisele.

Tollasel maikuu õppusel ilm polnud nii soodne kui tänavu. Vihma ja kevadist jahedust said tunda lisaks ajateenijatele kaitseliitlased ja vastutegevust mänginud Scoutspataljoni võitlejad. Kahtluse all oli isegi õppuse plaanikohane jätkamine.

Tulles tagasi mainitud külalistepäeva juurde, ettekande õppuse tutvustusega esitas pataljoniülem Kristjan Moora ning lahinglaskmise demonstratsioon ei võtnud kaua aega. Õppuse lõpetamise puhul toimus pidulik rivistus ning hilisemad arutelud staapides ja allüksustes. Oli selge, et õppida tuleb kõigest ja kõige najal, leides vajaliku iva ootamatutes kohtades.

Väljaõppest ja õppustest üldistavalt

Kaitseväelaste väljaõpe ja seda enam õppused peavad neid ette valmistama just selleks, mida teame, ja ka selleks, mida me veel ei tea. Rääkimata sõjast, kus vastaspool teeb kõik selleks, et me vähem teaksime. Taktikalise tasandi väekoondiste ja üksuste väljaõpe ja õppused on NATO liikmesriikide endi ülesanne.

Sageli nimetatakse tavalist väljaõpet õppuseks, ehkki tegemist on muude toimingutega, nagu näiteks harjutus või drill. Väljaõppe käigus tuleb korrata vajalikke võtteid oma relva või tehnika käsitlemiseks. Ilma sellise rutiinse tegevuseta edu ei saavuta. Et aga rutiin ei tapaks vaimu, peavad juba ohvitserid ning allohvitserid oma tööd tegema nii loovuse kui ka isikliku eeskujuga.

Õppusel pannakse üksused mingisse taktikalisse olukorda ja hea, kui seda kõike saab korraldada neile uudses olukorras. Sõltuvalt üksuse suurusest on neile vaja ka vastavat ruumi. Taktikaline liikumine või manöövrid saavad olla suhteliselt säästvad nii kohalikele elanikele ja keskkonnale. Lennuvahendite ja laevade liikumine nõuab vastavat planeerimist ja kooskõlastamist tsiviilpoolega.

Õppus võib olla mitmetasandiline, ühepoolne või kahepoolne, kõik sõltub kaasatavast väekontingendist ning sellest, mida soovitakse saavutada. Õppuse enda tagamiseks tuleb luua staap koos vajaliku hulga personaliga. Õppuse käigus harjutatakse, kontrollitakse või hinnatakse üksuse tegutsemist taktikalises olukorras. Võidakse katsetada midagi uut või arendada välja uusi taktikalisi võtteid.

Mida suurem väekontingent, seda rohkem võidakse kasutada operatiivpause, et väekoondise puhul oleks sõjalisel operatsioonil või operatsioonidel loogiline algus ja lõpp.

Õppuse juhtstaap peab hoolikalt planeerima kõiki episoode ja olema valmis juhuks, kui tekivad ootamatused. Ohutuse tagamine on samuti prioriteet ning vastavad piirangud on siin esmaseks abinõuks. Kuid nagu ikka, ka kaitseväelaste endi mõistus ja ettevalmistus peavad olema selle tagatiseks.

Muljed seekordsest Kevadtormist

Päris alguses oli tunne, et kõike püütakse kohe ja suuremahuliselt ära teha. Nii oli 2003. aastal ja ka hiljem. Külalistele näidatakse ja tutvustatakse just seda, mida soovivad võõrustajad. Märkimisväärselt on arenenud ülemate tase ja esinemisoskus, võrreldes esimese Kevadtormi õppusega.

Lahinglaskmise ajal olid sõdurid keskendunud relvade kasutamisele sihtmärkide tabamiseks. Õnneks polnud üleval näha ei luuredroone ega muud varitsevat ohtu. Loodetavasti vastase droonid olid selleks ajaks hävitatud. Nii planeerimisel kui ka läbiviimisel tuleb arvestada inimlike eksimustega ja küllap leitakse nende põhjused, mis järgnevatel õppustel saavad välditud.

Vaatamata meedias laineid löönud juhtumile õppusel surmasaanuid polnud. Kuid stsenaariumi kohaselt olid ka kaotused. Tõsi, need episoodid polnud ulatuslikud, kuid tsiviilsektor sai tegutseda haavatutega ning vaimulikud ka viimase au osutamisega "hukkunutele", sest nii need asjad käivad. Kaitseväelased, kes langesid mõneks ajaks rivist välja, said järgmise võimalusena mängida täiendust kaotuste korvamiseks teistele allüksustele. Iseenesest hea mõte, mis kõige muu puhul aitab leida paremaid suundi väljaõppe ühtlustamiseks.

Mitmes episoodis lõid kaasa liitlased ning nende lahingutehnika oli muidugi tõhusaks komponendiks kogu õppuse vältel. Ühest küljest oli kahju, et ei näinud rohkearvulist lennutehnikat, kuid tegelikult tuleb rõõmustada, sest lennuväe üks parimaid omadusi ongi anda raketilööke, jäädes ise nähtamatuks. Nagu ikka, "vaenlase lennuvägi" sääskede näol oli aga nuhtluseks kõigile.

Mul ei õnnestunud küll näha sooritatud tulelöökide tulemusi maa peal, kuid väideti, et ka selline praktika on olemas. Nimelt, meie sõdurite ettevalmistatud kaitsepositsioonid olid korralikud, aga sõduril on vaja näha ka seda, mis juhtub nendega peale vaenlase tulelööke. Igal juhul, ohutust kaugusest vaadeldud raskerelvade tabamused paistsid ilusasti sihtmärkide piirkonnas.

Polügooni liivane pind oli veidi niiske, vihma tuli enne meie külastust just nii palju, et tolm kinni lüüa. Kaitseväelaste ja tehnika liikumine oli mõõdukas ning kohati parasjagu nobe, nii et kaks-kolm korda noorematega polnud kerge sammu pidada. Selline oli see suur "liivakast" ning juhtivate ohvitseride "liivakastimängud" – tõsi küll väiksemates – sõjamängude ettevalmistamisel läksid asja ette.

Mõttekohad

Kuuldud brigaadiülemate ja diviisistaabi ülema reipad ettekanded ei jätnud kahtlust kaitseväelaste vaimu tugevusest. Kuidas aga kogu õppuse kehandi tugevus end näitas, jääb asjaosaliste siseasjaks.

KVPS ülem andis külalistele ülevaate kogu õppuse kohta, kuid õppuse juhtimise osas jäid kripeldama mitmed küsimused. Paneb mõtlema kaitseväe juhataja ja KVPS roll oludes, kus kogu sõjaline juhtimine on libisenud sõjaliste operatsioonide juhile, kes samal ajal on veel kaitseväe juhataja asetäitja ning diviisiülema kohustes.

Staabiohvitsere vajalikul tasemel napib nii KVPS-i kui ka diviisistaabi jaoks. Nii et õppusel tuli diviisi staabil täita erinevaid funktsioone, milles võib näha n-ö huvide konflikti ja ka ülisuurt koormust. Kui vaadata Eesti kaarti, siis mitte mingil kombel ei kata meie riigi kaitset üheainsa maaväe diviisiga, olgu ta üleni mehaniseeritud või soomustatud.

Üheks näiteks: kas poleks loogiline ka merejalaväe brigaadi või vähemalt pataljoni loomine meie mereväe koosseisu? Nii kaitseväe struktuur kui ka selle juhtimine võivad olla järgmiseks väljakutseks tulevatel aastatel. Arvestades ka Soome ja Rootsi muutunud positsiooni ning võimalikke muudatusi NATO juhtimisstruktuuris.

Õppusel saab kontrollida ja hinnata seda, mida oled õpetanud. Kui see aeg on käes, tuleb usaldada alluvaid. Väejuhataja või ülem peab vahetevahel peeglisse vaatama, kui midagi näib tema arvates valesti kulgevat. Stress ja sellega toimetulemine on olulised, kuid täiendavaid pingeid luua alluvatele negatiivsete emotsioonidega pole ülemale kohane.

Kõike ja korraga võib harjutada, kuid Kevadtorm pole ju ainus õppus. Nii et rõhuasetused peaksid aastate kaupa erinema. Kuhugi pole pääsu tinglikkusest ja piirangutest. Kuid suurel õppusel nagu Kevadtorm tuleb valida vajalikud episoodid just prioriteetsusest lähtuvalt. Kui püüad kõike harjutada ja kontrollida, tuleb teha ka hindamisel mööndusi, mis pole kõige parem lahendus.

Vahel korrutatakse, et "raske õppusel, kerge lahingus". Lahingus pole kunagi kerge ja originaalis kõlas see lause nii: raske õppusel, kerge lahinguretkel. See tähendab, et kaitseväelased annavad endast kõik, et saavutada parim tulemus. Aga see tulemus saavutatakse üksuste ja staapide meeskonnatööna ning mitte sõdurite traumade või tervisekahjustuste arvelt.

Õppus on väljaõppe protsessi tipus. Kuid õppus on samuti üheks personali valikusõelaks.

Mitte ainult sõjas, vaid ka õppusel on kaotusi. Mitte selles mõttes, et saadakse surma või haavata. Lihtsalt kaitseväelaste karjääri tee võib muutuda. Nii on olnud see ka esimesest Kevadtormist saati. Halvem lugu, kui lahkutakse teenistusest, ehkki ohvitseril või allohvitseril on potentsiaali, mida saab kaitseväe jaoks realiseerida tema jaoks sobivamal ametikohal.

Tahumata robustsest toorikust saab oskusliku tegevuse tulemusel voolida ja seejärel lihvida mingi korraliku asja. Selleks, et hinnata praegust tulemust, pole liiast tutvuda Kevadtormi õppuse algusega ning ka selle eellooga, unustamata tollaseid tegijaid. Nende töö ja tee saavutusteni polnud kergem. Väljaõpe on lõpmatu protsess. Esimese õppuse Kevadtorm osalejad teadsid kindlalt, et järgnevad tulevad paremad. Loodetavasti ka seekord.