Kaitseväel on kaks uudist, üks hea ja teine… mitte nii hea. Tõsi, see info on varem juba ajakirjandusest läbi käinud. Siiski, hea uudis on see, et õppekogunemistel osaleb 65-70 protsenti kutsututest.

Selle protsendi peale on mõnegi liitlasriigi kindrali kulmukaar tõusnud üllatusest. Tõesti, nii palju? Jah, saan väikse muigega tõdeda. Lisan aga kohe, et sestap kutsume alati teatud ülekattega. See on sisse programmeeritud lahend, millest oleks naiivne proovida täielikult lahti saada. Isegi feodaalsetes riikides ei militariseeritud sõdivatel ajastutel ühiskonda ning isikkoosseisu arvestuse ekstra täidetus on tavalahend.

Ent ülekattel on mõistlikkuse piir ja see on seotud ressurssidega. Eesti kaitsevägi ei ole pabervägi, mis kannab õhulosside pettust. Meie üksused on reaalselt varustatud ja relvastatud koos varudega. Lisaks pole meie vägi hall, näotu. Üksuse liikmed peavad üksteist teadma, olema koos harjutanud lahingudrille ning kasvanud kamraadideks. See on ülioluline faktor taktikale, koostöö efektiivsusele ja manöövrite edule.

Eesti riik on teinud valiku ja kindlameelselt usaldanud riigikaitse sõjalist lahendit, reservkoosseisul baseeruvat Eesti relvaväge koos liitlastega. Meie kaitseväe võimeid ja efektiivsust on arendatud süsteemselt, saadud ühiskonna tugev toetus ja rajatud kaitsejõud, millele ehitatakse nüüd ka valus löögirusikas, kaugmaa raketisüsteemid nende hulgas.

Reservväe tootmine käib läbi ajateenistuse, aga selle alalhoiu rakendus seisneb reservteenistusel. Ajateenistus on pelgalt lävepaku ületamine. Iga ajateenija on meie kamraad ja lahingukaaslane reservväes, meie kaitse põhijõus.

Siiski, nüüd ka halb uudis. Nimelt osaleb õppekogunemistel osaleb 65-70 protsenti kutsututest. Jah, üks-ühele lause. See protsent näitab, et iga kolmas kutsutu jääb mingil põhjusel õppusest kõrvale.

Kaitseväe eesmärk on tõsta kutsutute osalus 80. protsendile. Et mõista, mida parendada, tellisime eelmise aasta detsembris pilootuuringu (korraldaja: Initiative/Norstat) õppekogunemistelt puudumiste põhjuste kohta. Uuringusse kaasati nii õppustel osalenud kui ka sealt puudunud reservväelased, samuti nende tööandjad ja pereliikmed. Viimased kaks huvigruppi esindavad reservväelaste taustsüsteemi, edastades nende lähikonna ja laiemalt ühiskonna suhtumist ning selle võimalikku mõju õppekogunemistel osalemisele. Koorus välja nii mõndagi.

Ilmselgelt saab puudumise põhjused jagada kaheks, seaduse silmas aktsepteeritud, aga ka põhjuseta puudumised. Keskendudes viimasele kategooriale, teadsime varasematest uuringutest, et reservväelaste osalust õppekogunemistel raskendavad pere ja tööandja suhtumine. Nüüd selgus, et ajateenistuse läbinud inimesed ja ajateenistuskogemuseta inimesed mõistavad ning mõtestavad Eesti riigikaitset erinevalt.

Reservväelaste jaoks on õppekogunemine nende kohustus ja vastutus, aga riigikaitsesse mitte kaasatud inimeste jaoks võib see paista pigem sunnina, olles olemuselt negatiivse fooniga. Uuringus tõdeti, et siiski ei avaldu sidusrühma selline arusaam niivõrd reservväelaste õppustel osalemise takistamisega, küll aga passiivsusega. Ise tead, kas lähed!

Olgem ausad, kahevahel olijatele selline neutraalsus otsustamist kergemaks ei tee. 47 protsenti küsitletud tööandjatest julgustaks töötajaid õppustel osalema, pea sama hulk (45 protsenti) ent ei sekkuks otsuse tegemisse. Vastav dünaamika on reljeefsem reservväelaste elukaaslastega: kaheksa protsenti julgustaks osalema, 76 protsenti laseks ise otsustada.

Tööandja ja pere on reservväelaste tugi ja innustaja. Neutraalne suhtumine on oluliselt parem, kui võimalik takistamine, ometi… Mis saaks, kui elukaaslased ja tööandjad hoopis aitaksid reservväelasel otsustada? Kui nad ütleksid, et mõistavad osalemise vajadust ja reservväelase olulist rolli Eesti kaitsel?

Pole kahtlust, et ühiskondlik toetav suhtumine teeb õppekogunemistel osalemise otsustamise lihtsamaks. Riik algab igast inimesest endast, samuti riigikaitse ja lähedaste turvalisus vallutajate vastu. See ei ole emotsionaalne ega padupatriootlik loosung. Autosõidul paneme turvavöö kinni, nii on mõistlik. Me ei näita teise peale, kui see on purjus peaga roolis, et nõuda endale sama õigust. Seadus ka keelab, aga mitte kiusamiseks, vaid kaitseks. See on elementaarne, et tagada kaasreisijate turvalisus; et hoida oma lähedasi.

Õppekogunemistel osalemine on samuti seaduslik kohustus, aga ka n-ö ennetav hoolekanne oma lähedaste ja kaaskodanike ees. On eksitav, kui rahustame meeli mõttekäiguga, et rahuajal pole ju mõtet, aga eks sõjaolukorras kindlasti liitume ja võitleme vapralt oma riigi kaitsel.

Õppekogunemiste edukus, sh kõrge osalusprotsent demonstreerivad meie kaitsetahet ja valmisolekut kaitseks. See on tõene heidutus vaenlasele. See on kriitiline vajadus, mõistlik lahend, et ära hoida sissetungi.

Eesti sõjaline kaitse on arenemas nii tugevale lõimitusele liitlastega, et ei peaks eristama meid ja kriisis siia hiljem saabuvaid NATO üksuseid. Hiljem saabuvad täiendavad väed, seda muidugi, aga võitlus algab kohe üheskoos. Meie oleme NATO, me võitleme oma reservväega kohe ühiselt liitlastega. Nad on juba praegu Eestis, meie brigaadides ja kaitseväe juhtimisliinides. Õppekogunemised on teenistus reservis, et anda värskendus- ja täiendusõpet; et olla valmis ja usutav; et jääda reservväeks, mida pole vaja aktiveerida sõjaks. Sest vallutaja loobub eos.

Ukrainas toimuv sõda kinnitab kogu ühiskonna panuse vajalikkust. Sõjavägi võitleb, aga tänu toetusele, mille annavad ettevõtjad, talumehed, koolipoisid ja perenaised. Tuntav hulk ühiskonnast on leidnud oma rolli riigikaitses, olgu selleks kasvõi turvalisse kohta minemine ja oma elukaaslase toetavate sõnadega rindele saatmine. See julgustus on tõuge, mis annab sõdurile moraalse toe ja võitleja hinge, kuna nad teavad, mille ja kelle nimel nad võitlevad. Ukraina inimesed on leidnud oma rolli verise sõja tulemusel.

Meil Eestis on võimalik luua ja hoida alal kaitset rahuaja tingimustes. Eesti vabadus pole "teiste" ülesanne, pole ainult laigulises vormis ja relvadega inimeste mure. Vaid ühiselt suudame hoida oma riiki ja lähedasi. Reservväelaste pered, sõbrad ja töökaaslased, andke toetav sõna, andke innustav tõuge!