Milline on viimane informatsioon teie abikaasa Vladimir Kara-Murza kohta?

Mu abikaasa seisab praegu silmitsi 24-aastase range režiimiga vangistusega.

Seni on esitatud kolm süüdistust. Esiteks, sõja vastu kõnelemise eest. Esimese kriminaalasja põhjenduseks toodi tema kõne USA Arizona osariigi parlamendisaadikutele, kus ta rääkis Venemaa armee sõjakuritegudest Ukrainas. Ta kutsus üles looma Nürnbergi stiilis tribunali, et mõista kohut nende inimeste üle, kes panevad toime agressioonikuritegusid Ukrainas.

Teine kriminaalasi algatati detsembris Moskvas Sahharovi keskuses poliitvangide toetuseks korraldatud ürituse eest, mis toimus 2021. aasta oktoobris. Üritus toimus kahasse keskusega Memorial. Mõlemad organisatsioonid on Venemaal suletud ja kuulutatud soovimatuks.

Kolmanda juhtumi põhjenduseks toodi kolm avalikku kõnet, mille ta tegi eri rahvusvahelistel platvormidel. Ta esines NATO-s, USA Kongressi ees ja Norras Helsingi komitees, kus ta rääkis totaalsest meediatsensuurist Venemaal ja vajadusest tagada Venemaa avalikkuses ligipääs objektiivsele ja sõltumatule informatsioonile. Ta rääkis massilisest poliitilisest repressioonist Venemaal ja nn põhiseaduse referendumi illegitiimsest sisust, mis andis Vladimir Putinile aluse tühistada varasemad presidendiametiajad ning tagada endale tsaari positsioon igaveseks.

Nende kolme kõne põhjal süüdistati mu abikaasat riigireetmises. Ametliku süüdistuse kohaselt ohustasid need kõned Venemaa Föderatsiooni riiklikku julgeolekut ja kahjustasid Venemaa Föderatsiooni rahvusvahelist mainet.

Olles hea huumorimeelega inimene, kirjutas mu abikaasa hiljem artikli ajalehele Washington Post, milles ütles end olevat meelitatud Vene võimude tähelepanust, kuid tema sõnul ei suudaks Venemaa Föderatsiooni rahvusvahelist mainet keegi paremini kahjustada kui Vladimir Putin.

Teda hoitakse endiselt Moskva 5. kinnipidamiskeskuses, selle kõige tugevamini valvatud mõrvaritele ja väljapressijatele mõeldud osas. Ta on kongis, mille uksel on kolm lukku, ka toiduluugi ees, ning okastraat akende ees.

Ei mina ega mu lapsed pole saanud temaga vestelda 2022. aasta aprillist. Alates kinnipidamisest aprillis on ta võidelnud õiguse eest vestelda telefonitsi oma lastega. Detsembris, ja olen kindel, et see oli mõeldud jõulukingitusena, sai ta lõpliku ametliku keeldumise. Ametlikus dokumendis öeldi, et vestlus lastega võib ohustada juurdluse käiku temavastases kriminaalkaasuses. Tavaline psühholoogiline piinamine, mida režiim kasutab oma vastaste kallal. 

Kuidas te omavahel räägite?

Suhtlen abikaasaga advokaadi kaudu.

Kas see näitab, et Venemaa keelab igasuguse teisitimõtlemise?

Absoluutselt nii. Režiim peab seda tegema, et jätkata sõja õhutamist.

Riigisisene survestamine ja välisriiklik agressioon on ühe mündi kaks poolt. Vladimir Putin on seda teinud kogu oma valitsemisaja. Ta on endine KGB agent. Ainukene asi, mida KGB agent teab, on Gulagi ehitamine. Ta tuli võimule ja alustas kohe selle eesmärgi täitmist. 2003. aastaks olid kõik peamised telekanalid suletud.

Enamik Venemaa rahvastikust, kelle peamine infoallikas on telekanal, pole saanud ligipääsu ühelegi sõltumatule telekanalile 2003. aastast. See tähendab 19 aastat propagandat, sama sõnumi korduvat ja pidevat kuulmist: "Venemaa on suur riik ja ümbritsetud vaenlastest. Kõik tahavad meid näha põlvili surutuna, kõik tahavad näha Venemaa lõppu." Seda sõnumit on rahvale ligi 20 aastat peale surutud.

Viimased vabad, kuid mitte õiglased valimised toimusid 2003. aastal – selle hinnangu andsid rahvusvahelised organisatsioonid. See tähendab 19 aastat varastatud valimisi. Režiim on järjepidevalt jätnud rahva ilma nende õigustest.

On tõsi, et Venemaa ühiskonna hetkeseisu on raske hinnata, ja ühiskond pole terve, kui pole sõnavabadust, vabu ja õiglasi valimisi, kogunemisvabadust, ühinemisvabadust. Kuidas hinnata, kui pole ühtki töötavat instrumenti ühiskonna tervise hindamiseks? Demokraatlikus riigis saavad inimesed hääletada, kui valitsus ei meeldi. Nad saavad protesteerida. Ajakirjandus saab valitsuse kuritegevust kajastada ja valitsus jääb võimust ilma ja uus valitsus valitakse ametisse. Demokraatlikus riigis on viise protestida millegi vastu ja seda muuta. Venemaal pole ühtki legaalset viisi näidata vastumeelsust ja protestida.

Kas Venemaa rahvas tahab protestida? See võiks toimuda Moskvas ja Peterburis ning mõnes suuremas linnas veel, aga mitte maa äärealadel.

Viimased protestid 2021. aastal toimusid enam kui 300 linnas. Lihtsalt polnud sõltumatut ajakirjandust, kes oleks seda kajastanud.

Eelmise aasta veebruaris suleti viimased sõltumatud väljaanded nagu telekanal Dožd, raadiojaam Ehho Moskva või ajaleht Novaja Gazeta. Enam kui tuhat online-meedia väljaannet blokeeriti, niisamuti sotsiaalmeedia, nagu Twitter, Facebook, Instagram. Alates eelmise aasta veebruarist on VPN-i allalaadimised kasvanud hüppeliselt.

Venemaa on maailmas teisel või kolmandal kohal, kui vaatame VPN-i rakenduste allalaadimist, mis tähendab, et inimesed otsivad sõltumatut informatsiooni. Nad tahavad teada, mis toimub.

Kui räägime protestidest, siis eelmise aasta veebruarist alates on vahistatud üle 20 000 inimese, kes protestisid sõja vastu. Kõige tunnustatuma valitsusvälise organisatsiooni Memorial, mille võimud on keelanud nagu muugi hingava ja elava, andmeil on poliitvangide arv 529. Memoriali hinnangul on see arv väga konservatiivne, sest Memorial kasutab väga karme kriteeriume poliitvangi määratlemiseks ning tegelik arv võib olla kaks korda suurem.

Kui räägite protestidest, siis peate ilmselt silmas massiproteste. Neid toimub väga harva totalitaarses või neototalitaarses riigis ning ei ole efektiivsed, kui need ka toimuvad.

Nõukogude ajal ei olnud massiproteste. Kas te mäletate, et oleks olnud? Ainsad, mis toimusid, olid 1990. aastate lõpul, kui oli perestroika ja glasnost ning kui režiimi tekkisid praod ja režiim muutus üha nõrgemaks. Inimesed tundsid lõpuks, et kui protestida, siis see võibki midagi muutuda.

Seega ühiskond ei ole veel sellises hetkes?

Usun, et miljonid inimesed Venemaal, kellele ei meeldi režiimi poliitika ja kes on vastu sõjale Ukrainas, kardavad, sest režiim on ehitatud hirmule ja põhineb hirmul.

Kui politsei vahistab protestijad, siis ta kasutab nende vastu äärmuslikku vägivalda, sealhulgas seksuaalset vägivalda. Nad kasutavad regulaarselt piinamist. Karistav psühholoogia on tagasi, mida kasutati eriti palju nõukogude dissidentide vastu.

Kui sellised asjad juhtuvad, siis politsei ja võim avalikustab need. See on mõeldud heidutuseks teistele, kes võiksid tahta protestida. Mõte seisneb selles, et kas sa tahad, et see sinuga juhtuks? Proovi ja protesti. Mõistan seda hirmu.

Üks nõukogude dissident, Vladimir Bukovski, kes oli psühhiaatrilises vanglas, mäletas, et nõukogude ajal oli palju inimesi, kes olid valmis kandma vanglakaristust nõukogude režiimi vastase protesti eest. Kuid neid, kes olid valmis selle eest minema psühhiaatriavanglasse, ei olnud palju. Ärgata igal hommikul ja küsida endalt, kas olen mõistuse juures, sest sinusse on süstitud teadmata ainet ja sind piinatakse iga päev... Režiim kasutab seda protestijate ja rahulolematuse vaigistamiseks.

Fakt on see, et inimesed lähevad vaatamata nendele meetmetele protestima, vaatamata Stalini-aegsetele vanglakaristustele, vaatamata 10–15-aastasele karistusele sõjavastase postituse ja tänaval plakatiga "Ei sõjale" seismise eest. Kas seda on võimalik ette kujutada?

Lähed tänavale hüüdlausega, millel on "Ei sõjale" ning lähed selle eest 15 aastaks vangi? Inimesed endiselt teevad seda. Neid vahistatakse selle eest. See näitab, et riigis on palju rahulolematust, sest kui kogu rahvas seisaks Putini ja tema sõja taga, siis ei vajaks režiim massilisi repressioone, karistuslikku psühhiaatriat ja teisitimõtlejate piinamist.

Mida tähendab praegu olla teisitimõtleja Venemaal? Kas see tähendab Putini ja Kremli vastu olemist või on seal midagi enamat?

Dissident on kogu süsteemi vastu. Tegemist pole vaid Vladimir Putini, vaid vertikaalse võimuga. See süsteem sisaldab kõiki tema ametnikke ja oligarhe, kes on rikastunud üle 20 aasta tema võimu ajal ja kes on oma raha peitnud lääneriikides. See tähendab teisitimõtlemise mahasurumist ja sõjaliste kampaaniate korraldamist meie naabrite vastu.

Sõda Ukrainas, genotsiidiga sõda ukrainlaste vastu pole esimene sõjaline ettevõtmine, mille Vladimir Putin algatas. 2008. aastal oli Gruusia vastu, 2014. aastal Krimmi annekteerimine, Süüria tsiviilelanikkonna pommitamine ja sõjakuriteod Tšetšeenias.

Režiim on aastaid kasutanud poliitilist mõrvamist teisitimõtlejate kõrvaldamiseks ja rahumeelsete protestijate vägivaldset mahasurumist. See sõda on viimase 20 aasta karistamatuse tulemus, mida Vladimir Putin on nautinud kõikide kuritegude toimepaneku ajal.

Putini vastu olemine tähendab, et ollakse vastu kõigele, mille eest režiim seisab. Mõistan oma kolleege, sõpru, neid, kes on vanglas ja ka neid, kes on riigist lahkunud ning neid, kes proovivad endiselt Venemaal midagi ära teha. Ainus viis, kuidas Venemaa saab olla rahus iseenda ja oma naabritega, on muutuda demokraatlikuks riigiks. See on ainus viis.

Inimesed mäletavad 1990. aastatel toimunud majanduslikku allakäiku. Arusaam, et pead ise otsustama, kes saaks olla võimul, on hävitatud. Ainus viis tunda uhkust on hoida kinni imperialistlikust mõtteviisist. Kas see pole nii?

Mina ega mu abikaasa ei vaja seda. Nagu ka paljud meie sõbrad ega need tuhanded venelased, kes protesteerisid ja on nüüd riigi vanglates.

Rääkida inimestest kui monoliitsest massist on vale mitmes mõttes. Narratiiv. Kui kõikidele inimestele omistada teatud omadused ja neid portreteerida kui väheväärtuslikke just nendele omadustele viidates, siis see pole mitte vale, vaid teame ka, millise katastroofilise tulemuseni selline jutt viis minevikus. Minu arvates pole sellisel narratiivil 21. sajandil kohta.

Venelased on sama erinevad nagu kõik teisedki rahvad maailmas. Maailmas pole rahvast, kellele justkui ei sobitu demokraatia. Seda pole olemas. Seda arvamust on kerge ümber lükata. Vaadake kaht Koread või Hiinat ja Taiwani. Need on needsamad geneetilised hiinlased, kellest mõni elab demokraatias ja mõni totalitaarse režiimi all. Siin pole midagi arutada. Venelased on sama erinevad nagu teisedki.

Imperialistliku narratiivi olemasolu riigis, mis on sajandeid olnud impeerium, pole ebanormaalne. Probleem kerkib siis, kui see muutub ainsaks narratiiviks. Kui seda surutakse rahvale peale ja mingit alternatiivi pole. Seda narratiivi on võimud levitanud 23 aastat. Sellest juba rääkisime, kuidas Venemaa on suur riik, mida ümbritsevad vaenlased ja kõik tahavad meid näha põlvili.

Aga kui linnadest eemale minna, kus pole teid parandatud ja kus ...

Absoluutselt nii, sest võim on väga tsentraliseeritud ja kõik otsused tehakse Moskvas. Venemaa Föderatsioon pole tegelikult kunagi olnud föderatsioon. See on probleem. Fakt, et ülisuurel territooriumil, kus elab üle 190 rahvuse, on kõik otsused tehtud Kremlis, on arulage. Aga see on nii, sest Vladimir Putin vajab seda selliselt. Ta vajab kontrolli kõige üle. See peab muutuma.

Venemaa Föderatsioon peab selleks, et ellu jääda ja demokraatlikuks saada, muutuma loomulikuks föderatsiooniks, kus regioonidel on oma eelarve, vabad ja õiglased valimised, kus inimesed saavad valida oma parlamendi ja kubernere. Ja viisi, kuidas piirkond areneb ja teiste regioonidega kaubandust korraldab. Nii see peaks olema. Kõik demokraatiameelsed venelased, kes režiimiga võitlevad, võitlevad selle nimel. Me tahame, et Venemaa oleks igav demokraatlik riik. 

Aga inimesed kardavad töökoha pärast, laste kooli- või lasteaiakoha pärast. Igapäevaelus ellujäämine muutub palju tähtsamaks kui need väärtused, millest me rääkisime.

Kas teie ei kardaks?

Ma olen nii vana, et mäletan seda aega. Venemaa oli ka selles murranguhetkes. Kas venelased on taas valmis nendeks aegadeks nagu 1990. aastatel?

Esiteks, kui mulle öeldakse, et venelased pole julged ja miks nad ei lähe miljonitena tänavatele, siis küsin alati vastu, et kaaluge, millest te olete valmis loobuma. Kas olete valmis riskiga, et satute karistuspsühhiaatriahaiglasse? Aga vägistamisega? Aga vanemlike õiguste äravõtmisega, sest teid peetakse võimetuks kasvatama õiget patriootlikku venelast? Milleks te olete valmis?

Teiseks, nagu ütlesin, massiprotestid 1990. aastate alguses toimusid siis, kui režiimi tekkisid praod ja inimesed nägid režiimi nõrgemaks muutuvat. Putini režiimi ehitab üle riigi Gulage. Nad mõistavad inimesed süüdi tühja paberiga seismise eest. Ühel juhul seisis politseiraportis, et inimesed seisid tänaval nähtamatu sõjavastase hüüdlausega.

Mida selles olukorras teha ja kuidas julgustada inimesi võitlema? Usun, et selleks on vaja mitut elementi. Esiteks, Ukraina peab sõja võitma Ukraina tingimustel. Vladimir Putin pole pidanud valitsemisajal oma kuritegude eest vastutama. Seetõttu on nii tähtis, et Ukraina võidaks oma tingimustel sõja, mis tähendab, et iga Vene sõdur peab lahkuma Ukraina territooriumilt, sealhulgas illegaalselt okupeeritud aladelt. See saadab signaali Putinile ja tema režiimile, et ta ei pääse enam karistamatult. See saadab selge signaali teistele väiksematele diktaatoritele piirkonnas, et kui nad midagi sarnast kaaluvad, siis nii juhtub ja nad ei pääse terve nahaga. 

Kõik need, kes on agressioonikuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavad, peavad minema kohtu ette. Režiim peab saama karistuse selle eest, mida on teinud Ukrainale.

See on esimene vajalik samm. See nõrgestab Putini režiimi, sest kui talle lubatakse väljapääs konfliktist ja näidata ükskõik mida võiduna, kasvõi seda, kui Ukrainat surutakse annetama osa territooriumist Vladimir Putini meeleheaks, siis see tugevdab režiimi. Siis jätkub sõjaõhutamine, sest Putin peegeldab seda võiduna vähemusele, kes teda riigis toetab. Ta näitab seda võiduna, kogub jõudu ja mõne aasta pärast ründab uuesti.

Teine osa, mis režiimi veelgi nõrgestab, on sanktsioonid. Need peavad jätkuma. Majanduslikud sanktsioonid, et sõjapidamine muutub veelgi kulukamaks. Sihitud isikutevastased sanktsioonid niisamuti. Need võimaldavad lääne demokraatlikel riikidel külmutada raha, mis on Vene rahvalt ja maksumaksjatelt varastatud ning peidetud lääne pankadesse. Mitte ainult sihitud Magnitski sanktsioonid, mille nimel on mu abikaasa võidelnud alates 2010. aastast, vaid ka sanktsioonid inimestele, kellele omistatakse inimõiguste rikkumisi. Nad ei tohiks saada siseneda demokraatlikesse riikidesse sealsete hüvede nautimiseks, tuleb saata selge signaal neile, kes on režiimi vastu nii riigis kui ka välismaal. Et globaalne demokraatlik kogukond ei võrdsustaks tervet riiki režiimiga, mis represseerib sedasama riiki aastaid.

Kolmas faktor, mis režiimi nõrgestab ja lõpuks allavett saadab, on toetus ja solidaarsus selle osaga Vene rahvast, kes mõistab toimuvat ja proovib võidelda nii riigis sees, kus tuhandeid vahistatakse endiselt, nii neid, kes on vanglas ja neid, kes tegutsevad Venemaal põhimõtteliselt põranda all kui ka välismaale põgenenud tuhandeid, kes olid sunnitud lahkuma tagakiusamise eest ja olid kuulutatud välisagendiks või soovimatuks, kuid nad jätkavad oma tööd. Nagu näiteks Memoriali keskus, mis jätkab poliitilise olukorra jälgimist Venemaal, nagu ka OVD-Info ja Vaba Venemaa fond, kus ma töötan.

On palju vajalikke ettevõtmisi, mida veavad demokraatiameelsed organisatsioonid väljaspool Venemaad, et toetada demokraatiat Venemaal, sõltumatuid ajakirjanikke, ühiskonnaaktiviste. Inimesed oleksid palju innukamad jätkama proteste ja tööd režiimi kukkumise nimel, kui näeksid solidaarsust demokraatlikelt riikidelt, kelle hulka nad tahavad kuuluda. Seda kriitika asemel, justkui ei tehtaks piisavalt või piisavalt hästi või õige hüüdlausega õiges kohas jne.

Seega usute, et inimesed on valmis tulema tänavatele protestima. Samas on neid, kes ei taha osaleda sõjas, kuid usuvad, et Putin on tugev juht ehk vene keeli krutoi ning tema alluvuses võib elada.

Kui räägime neist, kes põgenesid mobilisatsiooni eest ning mitte neist loendamatuist ajakirjanikest ja ühiskonnaaktivistest, kes põgenesid töö jätkamiseks välismaale, siis esiteks, mitte kõik nad ei toeta Putinit. Usun, et nad põgenesid riigist, sest ei taha tappa.

Kas see on halb? Kas mitte selles ei seisne idee, et režiimil oleks raskem saada rohkem inimesi kahurilihaks? Et režiimil oleks raskem saada inimesi, kes tapaksid ukrainlasi? Selge, et ka Venemaal on ajupestud ja rängalt ebaterveid inimesi, kes toetavad ükskõik, mis põhjusel režiimi, selliseid võib leida igal pool. Mitu aastat tagasi hääletasid ameeriklased Donald Trumpi poolt. Need ideed on olemas igas ühiskonnas.

Ameeriklastel oli alternatiiv ja nad hääletasid teisiti järgmistel valimistel. Venelastel pole mitu aastat olnud alternatiivi. Usun, et kui neile oleks pakutud alternatiive, nagu vaba meediat, õiget sõltumatut vaba informatsiooni ja propaganda oleks maha keeratud, siis...

See kõik võtab aega. Pole ju üht järsku pööret, et sellest päevast peale kõik muutub heaks. Kui üks tugev liider kukub, siis tekib pikem kaose periood. Smuta vene keeles. Kui kaua see võiks kesta?

Jah, kaootiline periood võib tulla režiimi kokkuvarisemise järel. See on normaalne, sest uustotalitaarsest režiimist ei saa ühe ööga (nipsutab sõrmi) demokraatlikuks. Kaose aeg ilmselt tuleb, kuid selle kestvust saab lühendada, kui on loodud õiged tingimused. Kui inimesed on nõus alustama rasket tööd, et ehitada riik rusudest üles ja muuta see demokraatlikuks. Kui nad suudavad üle elada repressiivse aja, et hiljem tagada see, et Venemaa ei muutu taas totalitaarseks riigiks.

Palju aitaks kaasa üks asi, mida ei tehtud 1990. aastatel pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist – Vene rahvas peab läbima väga raske ja valusa mineviku tunnistamise. Toimuma peavad avalikud kohtuprotsessid ja enamik rahvast, keda on ajupestud mitte ainult viimased kaks aastakümmet, vaid enne seda 70-aastase nõukogude aja jooksul, mõistaks, mida on tehtud tihtipeale nende nimel. Millised kuritegusid on tehtud ja milles nad on vaikimisi osalised olnud. Seda tuleb teha. Ilma selleta ei saa me lehekülge pöörata ja me suuda ehitada demokraatlikku süsteemi, sest pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist seda ei tehtud ja selle järel vaid mõni aasta hiljem tuli Vladimir Putin võimule.

Peame läbima refleksiooni ja mõistmise protsessi, et neid kuritegusid ei tohi enam kunagi sooritada ning mõista, et vaikimine tähendab kaasosalust. 

Kas neid inimesi – ajaloolasi, kohtunikke – on? Kui see tuleks väljastpoolt Venemaad, siis ma ei usu, et rahvas selle heaks kiidaks.

Kui räägime agressiooni- ja sõjakuriteost Ukrainas, siis räägime rahvusvahelisest kohtust. Usun, et lustratsioonid (avaliku võimu ametikohtadega seotud puhastus postkommunistlikus Ida- ja Kesk-Euroopas (hõlmab kandideerivate isikute taustakontrolli ning minevikutegevuse uurimist endiste eriteenistuste arhiivide põhjal) tuleb korraldada Venemaal, sest vaja on, et Vene rahvas mõistaks, mida on tehtud.

Kas see tähendaks ka venelastest kohtunikke?

Meil pole sõltumatut kohtusüsteemi olnud juba aastaid, sest kohtunikud langetavad iga päev ennekuulmatuid otsuseid protestijate vastu, nad on nende kuritegude, inimõiguste rikkumiste osalised Venemaal. Seega peab lustratsioon kohtunike seas toimuma niisamuti.

Ukrainlased küsivad mu kolleegidelt tihti, kes Ukrainas käivad, kuidas on võimalik venelastele andestada? Kuidas saavad ukrainlased venelastega ära leppida? Kas see on üldse võimalik?

See on kõige raskem. See on täiemahuline sissetung, sest sõda algas juba 2014. aastal. Oleme rääkinud ja mu abikaasa on maailmas rääkinud lääne poliitikutele, et kompromisside tegemine Vladimir Putiniga tuleb lõpetada ning see viib vaid katastroofini.

On ajaloolisi pretsedente. Tean, et sakslastel kulus aastakümneid mõistmiseks ja aru saamiseks, mida tehti. See on sama valus venelaste jaoks. See on midagi, mis tuleb läbi teha.

Vladimir Putin on teinud meie riigi agressoriks. See on fakt. Vene armee korraldab sõjakuritegusid Ukraina territooriumil, tappes lapsi, vägistades lapsi ja naisi, sooritades jubedaid kuritegusid. (Ohkab.) Ma ei tea. See võtab aastakümneid.

Ma ei arva, et minu põlvkond näeb leppimist. See on mõistetav. Mul pole sõnu, see on arusaadav.

Ajaloolane Mihhail Šiškin püstitas küsimuse, kuidas armastada kodumaad, mis on koletis. Millised on teie tunded Venemaa suhtes?

Olen venelane. Ma pole kunagi tahtnud jagada neid imperialistlikke nägemusi, mida Putin hindab. Mu abikaasa on venelane ja ta peaaegu suri kaks korda teistsuguse Venemaa eest võideldes, kuna teda mürgitasid Vene riigi käsul FSB operatiivtöötajad.

Nägin oma abikaasat kahe aasta jooksul kaks korda koomas. Meie lapsed olid sügavalt traumeeritud, kui nägid oma koomas isa, kes ei suutnud mitu kuud käia pärast mõlemat mürgitamist. Ja nüüd on ta vanglas.

Mul on kolleege ja sõpru, kes on vangis Venemaal ja kes on sunnitud põgenema riigist, mida nad armastavad. Nemad on ka venelased. Me võitleme režiimiga.

Venelased on samasugused nagu teised rahvad ja me teeme kõik, mis võimalik, et kukutada valitsev režiim. Usun, et olen vastutustundlik Vene kodanik, kes kutsub tribunali looma nendele, kes sooritavad sõjakuritegusid Ukrainas. Nendele, kes vastutavad agressioonikuritegude eest. Usun, et olen vastutustundlik Vene kodanik, kes kutsub seda valitsust paljastama ja tegema avalikke kohtuprotsesse, et rahvas mõistaks, milles on olnud vaikimisi osaline.

Usun, et olen vastutustundlik Vene kodanik, kui ei püsi vaiki ja jätkan abikaasa tööd. Ma ei võitle üksnes tema nimel, kuigi mõte oli kasvatada lapsi koos ja kõrvuti, räägin nende sadade tuhandete venelaste nimel, keda režiim taga kiusab, kuna nad astusid talle vastu. Teate, kui küsite, kuidas olen oma riigi üle uhke, siis ma olen uhke nende inimeste üle. Olen uhke oma abikaasa üle. Olen uhke viisi üle, kuidas meie lapsed hakkama saavad. Isegi kui nad on üdini hirmul oma isa pärast, püsivad nad temaga. Nad mõistavad, miks ma olen pidevalt eemal. Vanasti oli isa lennukis ning olin pidevalt käeulatuses. Nüüd on isa Venemaal vanglas ja mina olen pidevalt lennukis ning nad põhimõtteliselt kasvavad ise. Aga nad on meie kõrval. Nad ütlevad, et mõistavad, miks ma seda teen ja et teen head tööd. Olen uhke nende üle. Olen uhke oma sõprade ja kolleegide üle, kes jätkavad võitlust, vaatamata väljavaadetele.

Mis on kõige ilusam asi, mida välismaa peaks nägema Venemaal, kui see õudus lõpeb?

Need inimesed. Inimesed, kes on silmitsi piinamise ja represseerimisega. Karistuspsühhiaatriaga. Nad seisavad Ukraina kõrval ja Putini režiimi vastu. Kui Venemaal on tulevik, siis on see nende inimeste käes. Arvan, et nende võitlust tuleb märgata.

1969. aastal läks seitse inimest Punasele väljakule, et protesteerida Nõukogude Liidu sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Seitse inimest 300 miljonist. Seitse inimest. Praha ajaleht kirjutas hiljem, et vähemalt on seitse põhjust, mistõttu ei saa venelasi vihata. Praegu on selliseid inimesi tuhandeid.

Kui meie riigil on tulevik, siis on see nende inimeste käes. Ma ei usu, et küsimus on kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Igaüks neist, kes tänavale läheb, mõistab, millega ta riskib. Millise vägivallaga ta silmitsi on, kui langetab otsuse protestida. Ja siiski nad teevad seda. Usun, et neid hääli tuleb kuulda. Nad on ära teeninud kuulamise.