Selle loo kirjutamist alustasin ma Tbilisis. Ja siis jäi kirjutamine soiku. Tbilisi on linn, mis on täis Venemaa pagulasi ja Ukraina lippe. Kindlasti paljud teavad, et kui möödunud aastal puhkes Venemaa-Ukraina sõda, siis kohe algas ka migratsioonilaine Venemaalt.

Migratsioonilaine kasvas suisa laviiniks, kui Venemaal kuulutati välja mobilisatsioon. Nüüd on Gruusia suuremad ja ka väiksemad linnad täis silmnähtavalt Venemaa päritolu inimesi. Päritolu reedab nii kõneviis kui ka riietusstiil. Ise nimetab see seltskond relokantideks, sest sõna migrant tähendab Venemaal Kesk-Aasia võõrtöölist.

Mina neid relokantideks nimetada ei tihkaks, see on selline kunstlik sõna. Sõjapagulased nad pole, sest kui see sõna Venemaa elanike peale ära raisata, siis kuidas nimetada ukrainlasi, kes tegelikult ka sõjakoleduste eest põgenevad? Mobilisatsioonimigrandid? Aga osa neid pages Venemaalt erinevatel põhjustel juba enne mobilisatsiooni.

On kuidas on, aga ma tabasin ennast Tbilisis korduvalt mõttelt, et mis oleks juhtunud, kui see laine oleks jõudnud ka Eestisse.

Teatavasti sulges Eesti Vabariik oma piirid Venemaa migrantidele ja keeldus ajutiselt ka uusi tudengeid Venemaalt vastu võtmast. See tekitas kriitikalaine nii Eestis, Venemaal kui ka läänes. Kas Eesti käitus õigesti? See on spekulatsioonikoht ja sõltub inimese vaadetest.

Seda võib tänapäeval ainult oletada, et mis oleks juhtunud, kui Tallinn, Tartu ja Pärnu oleksid täis nooremapoolseid mehi ja naisi Venemaalt, riietatud Moskva ja Piiteri moe-eeskirjade järgi. Kas nad oleksid ka Eestis igal pool endastmõistetavalt nõudnud venekeelset teenindust nagu nad seda teevad Kaukaasias ja Kesk-Aasias?

Paljud nendest põgenikest jätkavad kaugtööd Venemaa ettevõtetes. Kas Eestis oleks sellisele Venemaa majanduse toetamisele hea pilguga vaadatud? Kas nüüd oleks ka Tallinna vanalinn olnud täis Ukraina lippe ja kõrtsides oleksid väljas sildid "Me ei teeninda vene keeles?" Üks Venemaal kõige kuulsam Tbilisi grafiti asub Marjanišvili tänaval ja teatab, et "No Russian is welcome, good or bad!" ("Ükski venelane, hea ega halb, pole teretulnud!") Huvitav, kas see kiri oleks meil kirjutatud Boriss Jeltsini bareljeefi kõrvale?

Nüüd, aasta pärast massimigratsiooni algust oleks vast aeg teha ka mõned kokkuvõtted.

Venemaa pagulased on massiliselt elama asunud mitmesse riiki. Nende panus kohalikku majandusse on silmnähtav Armeenias ja Kasahstanis, kuid näiteks Gruusias ajasid nad ainult kinnisvara- ja üürihinnad üles. Väidetavalt on mitmetes riikides Venemaalt tuleneva massimigratsiooni tõttu kasvanud ka toiduainete hinnad.

Venemaalaste seas esinevale üleoleva suhtumise üle kohalike keelte suhtes on kaevatud nii Gruusias, Kasahstanis, Usbekistanis kui isegi Montenegros. Teisalt toetavad paljud venemaalased aktiivselt Ukraina pagulasi ja Ukrainat üldse. Noored venemaalased osalesid ka hiljutistes n-ö Vene seaduse vastastes protestides Gruusias.

Paljud Venemaa teadlased on leidnud töökoha lääne ülikoolides ja uurimisasutustes. Mitte nii paljud, kui seda arvatakse, aga oma alade tippudel polnud raskusi ajutise või alalise töökoha leidmisega. Tippteadlase ning oma eriala spetsialisti väljakoolitamine võtab aega ning on kallis, mistõttu eelistavad paljud riigid neid sisse osta.

Jõuamegi küsimuse juurde, millest üldse ei ole räägitud. Kui on väideldud selle üle, et kas Venemaa pagulasi tuleks vastu võtta, siis pole üldse räägitud, milline on olnud nende panus oma uue asukohamaa ellu.

Kõik see on riigiti muidugi erinev. Vaid üks asi on vast ühine: nendes riikides, kuhu venemaalased massiliselt ilmusid, hakkasid tõusma üürihinnad. Kasahstanis puhkes näiteks sügisel suur skandaal, kui mitmed kinnisvaraomanikud hakkasid tänavale viskama tudengeid, et kortereid mitmekordse hinna eest venemaalastele välja üürida. Väga raske on öelda, kui palju uusi töökohti on Venemaa ettevõtted kohalikele loonud näiteks Armeenias, kuhu mitmed firmad täiega ümber kolisid.

Asja teine pool on muidugi need kümned tuhanded noored mehed, kes välismaale põgenedes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Näiteks Gruusias täheldasin, et majutajad turismihooajal sellistele elamist üürida ei taha, kuna neil pole raha, et korralikult arveid maksta.

Kultuuriinimesed on pigem aidanud luua Venemaa pagulaste enklaave, esinedes Usbekistanis, Gruusias või Türgis peamiselt Venemaalt pärit publikule ning olles üheks osaks venemaalaste kultuurigeto tekkimisele. Eks Venemaa kultuuriinimestele on mitmel pool ka pretensioone olnud, peamiselt siiski seoses sellega, et suuresti nende najal seisab püsti venemaine paralleelühiskond, kus üritatakse teha nägu, et elatakse siiamaani Moskva kesklinnas kõigi oma tarbimisharjumuste ja rituaalidega.

Kellega paistab siiamaani kõige rohkem jamasid olevat, on igat masti Venemaa opositsionäärid. Veel peaks värskelt meeles skandaalid Lätis asunud Doždi telekanali ümber. Ent asi pole isegi sellistes skandaalides. Kõikidest Venemaa majandus- ja mobilisatsioonipagulaste rühmadest on just opositsionäärid need, kes pigem nõuavad abi ja toetust, suutmata aga selgelt näidata, mida nad selle eest vastu annavad.

Mõned kuud tagasi toimus Vilniuses suurim Vene opositsionääride kokkusaamine. Üks mu tuttav käis seda vaatamas ja jutustas mulle, et tegemist oli äärmiselt sürrealistliku üritusega. Nimelt läksid kohaletulnud esimese asjana üksteisega tülli.

Venemaa eksiilopositsiooni hambutus oli näha ka hiljutisel Lennart Meri konverentsil, kus sai selgeks, et tegelikult neil sisuliselt toetajaskonda Venemaal ega ka väljaspool Venemaad ei ole. Eks meie arusaam Venemaa opositsionääridest on ka väga piiratud. See on tegelikult kirju seltskond, kuhu kuuluvad näiteks ka ultrarahvuslased, kelle oodatava tuleviku-Venemaa kõrval tunduks praegune Venemaa demokraatia verstapostina. Aga see on teine lugu.

Nii või teisiti, valeks osutusid nende alarmistide väiteid, et kui Venemaa pagulasi Euroopasse või ka Eestisse ei lasta, siis ootab neid inimesi suuremat sorti katastroof. Nüüdseks on kujunenud rahvusvaheline Venemaa diasporaa, mida tihti võrreldakse möödunud sajandi alguse valge emigratsiooniga. Nad on ennast sisse seadnud seal, kus see on osutunud võimalikuks, ja pole neil häda midagi.