Kahetsusväärselt on metsanduse arengukava (MAK) , mille põhieesmärk oli saavutada ühiskondlik kokkulepe metsade jätkusuutlikuks majandamiseks (arvestades sealjuures nii sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnakaitselisi kui ka kultuurilisi aspekte), saanud poliitiliseks lahingutandriks. Veelgi enam tekitab nördimust, et erakonnad on kas oma lühinägelikkuseses või häälte püüdmise eufoorias hakanud lubama mõeldamatut ja selle asemel, et soodustada andmetel põhinevat kompromissi ja tulevikupilti, hoopis süvendavad konflikti.

Seal, kus MAK-i loomist juhtinud teadlased on pakkunud keskteed, leitakse põhjus üksteist poliitiliste lubadustega üle trumbata. Jäetakse mulje, et arengukavas sätestatud soovitused hoida raiemahte 9-11 miljoni tihumeetri juures, ei ole piisavad tagamaks tasakaalu metsade ökoloogilise mitmekesisuse ja majandamise vahel.

Eesmärk on justkui miinimumist miinimum võtta. Tähelepanuta jäetakse aga keerulisemad teemad nagu küpse metsa tervis ja otsuse mõju Eesti majandusele. Just nendes olulistes küsimustes tulekski leida üksmeel kõigi huvigruppide vahel.

Terve ja tugev mets vastab paljudele ühiskonna ootustele, see pakub rekreatsiooni, toitu lauale, taastuvat toorainet ja energiat. Senimaani on Eesti väga hästi oma metsi majandanud, kuid praegused välja hüütud eesmärgid toovad pikemas plaanis pigem kahju kui kasu.

Küpseid metsi peab mõistlikes piirides majandama, vastasel juhul võivad meid oodata tulekahjud, tormimurrud ja kahjurite levik. 14 miljonist tihumeetrist 11 miljonit tihu võiks olla optimaalne ja teades, et käesolevatel aastatel saavad valmis 1960. aastatel metsastatud põllumaad, võiks säärane raiemaht olla jätkusuutlik ka pikemas plaanis.

On lühinägelik, et poliitikud mängivad raiemahu suurusega, nagu see oleks mingi äraspidine oksjon stiilis: "Pakume esialgu 10 miljonit tihumeetrit. Maarahvas suurt kära ei tõstnud, aga metsakaitsjad küll, võtame miljoni maha, ah võtame parem kaks. Vot jah! Kaheksa miljonit on okei, liigume!". Tegelikult mõjutab iga miljon tihumeetrit (ja isegi pool miljonit) Eesti konkurentsi ja toimetulekuvõimet.

Metsandussektoris oleme teinud arvutusi, mida tähendaks praegusel juhul raiemahu vähendamine kolme miljoni tihumeetri võrra. See tähendaks, et saematerjali tootmise maht väheneks u 500 000 tm võrra. Võrdluseks, 2021. aastal toodeti Eestis ca 1,8 miljonit m³ saematerjali. Mida see kõik rahas, töökohtades ja pikemas plaanis tähendab, seda võiksid poliitikud analüüsida. Kahtlemata seaks raiemahu selline vähendamine kogu sektori löögi alla.

Metsanduse arengukavas on kenasti välja toodud kümne aasta stsenaariumid vastavalt raiemahtude alternatiividele: küpsuslangi stsenaarium (19 mln m³/a); arvestuslangi stsenaarium (14 mln m³/a); ühtlase kasutuse stsenaarium (9-11 mln m³/a) ja uuendusraie stsenaarium (7 mln m³/a) ning ka esialgsed hinnangud nendele.

Ka arengukavas nähakse viimase puhul ette, et mininaalse raiemahuga stsenaarium ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, sest sellega kaasneb looduslike häiringute sagenemine vananevates metsades, vähenev süsiniku sidumise võime, kvaliteetse tooraine puudus. Jääb täiesti arusaamatuks ja põhjendamatuks, miks poliitikud just seda stsenaariumi propageerivad. Reaalses elus kannatavad ju sellest kõik osapooled, eriti Eesti majandus.

Poliitikuid võiksid taas tutvuda arengukava mõttega ja uskuda teaduslikke andmeid ning uuringuid. Kui uuringud ütlevad, et meie metsa aastane juurdekasv on 14 miljonit tihumeetrit, siis tuletagem sellest loogiliselt adekvaatne raietööde maht. Jättes igal aastal mitmeid miljoneid tihumeetrit küpset metsa raiumata oleme lõpuks suuremas hädas, sest metsade tervis saab kahjustuda ja riigil jääb tulu teenimata. Näeme seda juba Lõuna-Eesti metsadeski, kus üraskikahjustused on hoogsalt küpseid metsi maha murdnud.

Üks asi on riigikassase saamata jäänud tulu, teine ja mitte vähem tähtis on tegemata investeeringud sektorisse. Selleks, et vähendada riigi CO2 jalajälge, peame tegema muutusi ka teistes sektorites, näiteks ehituses. Just puit on süsinikneutraalse ehituskeskkonna võimalus. Puidust ehitamiseks on vaja kvaliteetset materjali jätkusuutlikult majandatud metsadest. Eriti ajal, mil puitarhitektuur ja -ehitus on taas tulemas meie linnadesse, nagu see oli Eesti esimesel iseseisvusperioodil.

Metsanduse arengukavas on ressursside kõrgem väärindamine olulisel kohal, mida praegu aga piiratakse. Ei ole võimalik tekitada Eestile majanduslikku jõukust juurde, kui pidurdame investeeringuid ressursside paremaks väärindamiseks. Kõige eredam näide on ehk biotootmise piiramine, kuigi võiks ära kasutada meie puidu kasutamata potentsiaali ja jõukust, mida Soome ja Rootsi saadame.

Ei ole mõeldav, et heaoluühiskonna "nurina" tõttu jäävad õpetajatele ja päästjatele väärilised palgad maksmata. Raha ei teki juurde riigieelarve ümberjagamisest, raha saab riiki tuua läbi kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste ekspordi. Valitsus ja riigikogu, palun ärge looge takistusi, vaid andke ettevõtjatele selleks võimalused.

Me peame päriselt leidma lahendusi, kuidas säästa loodust, hoida elurikkust, kuid tagada ka Eesti ühiskonna edukas toimetulek ja julgeolek. Loodan, et riigikogu paneb MAK-i praegusele protsessile piduri peale ning uus riigikogu ja valitsus langetab riigimeestele ja -naistele väärilise otsused.