Margit Rüütelmann: eelmiste valimislubaduste täitmisest keskkonnapoliitikas
Margit Rüütelmann analüüsib, mida erakonnad 2019. aastal riigikogu valimiste eel keskkonnapoliitikas lubasid ja milliseid lubadusi järgnevatel aastatel täita suutsid.
Iga parlamendierakond on viimase valimistsükli jooksul jõudnud kanda valitsusvastutust, mõned vähem, teised rohkem. Kõige pikemalt on võimuliidus olnud Reformierakonnal, järgnevad Keskerakond, Isamaa, EKRE ning viimaks sotsid.
Keskkonnapoliitika vaates olid neli aastat era- ja harukordsed, sest selle aja jooksul on ametis olnud viis keskkonnaministrit: EKRE-st Rene Kokk ja Rain Epler, keskerakondlased Tõnis Mölder ja Erki Savisaar ning nüüd juhib ministeeriumi sotsiaaldemokraat Madis Kallas. Kas sedavõrd aktiivne liikumine ministeeriumis on jätnud jälje erakondade keskkonnaalaste valimislubaduste täitmisele?
Reformierakond
Reformierakond pole nelja aasta jooksul kordagi kandnud keskkonnaministri portfelli, ent sellegipoolest on nad peaministriparteina alati esinenud koalitsioonikõnelustel jõupositsioonilt, mistõttu on Reformierakonnal olnud kindlasti piisavalt võimu, et oma keskkonnateemalised lubadused koalitsioonileppesse sisse kirjutada.
Oluline aspekt, mida tuleb arvesse võtta, on Euroopas peetav sõda, mis on räsinud kõrgete energiahindade, inflatsiooni ja majanduslangusega ka Eestit. Sellest hoolimata on Reformierakond täitnud säästliku ja tulevikku vaatava punkti all oleva lubaduse vähendada Eesti majanduse energiamahukust ning tõstes tootjate ja tarbijate seas energiasäästlikku käitumist. Reformierakonna lubadused said täidetud ka punktides, milles lubati biomajanduse arengukava väljatöötamist ning suurjäätmete ringlusmajanduse arendamist.
Kõige suurem läbikukkumine leidis aset keskkonnatasude, maavarade uurimise ning metsanduse valdkonnas: loodusressursside kasutamise eest võetava tasu õiglane tagastamine vastavatesse piirkondadesse ei ole olnud erakonna prioriteet ning Reformierakond on ka tagasi lükanud sotsiaaldemokraatide esitatud ideed suurendada Ida-Virumaale tagastatavad keskkonnatasud.
Ühtlasi ei ole algatatud lubatud projekti Eesti loodusressursside uurimiseks. Samuti ei liigutud edasi mõttega luua RMK dividendidel ja keskkonnatasudel põhinev tulevikurahastu ega ole arendatud keskkonnasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõttu põlevkivienergeetikas.
Keskerakond
Kahjuks ei leidunud Keskerakonna valimisprogrammist ühtegi punkti, mis puudutaks jätkusuutlikku ettevõtlust või keskkonda puudutavaid teemasid. Ka Keskerakonna ministrite ühiseks jooneks oli valitsusperioodil nii-öelda põlevkivilembus ning nending, et põlevkivi kasutamiseta ei saa riik tagada elanikele energiajulgeolekut. Põlevkivi on tõesti osutunud üheks energiajulgeoleku garandiks sõja ajal, ses mõttes on oldud ettenägelikud.
Isamaa ja EKRE
2019. aastal ei olnud Isamaa valimisprogrammis ühtki keskkonnaalast lubadust. Isamaa rõhutas vabale turumajandust, ettevõtlikkust, ausat konkurentsi, madalaid makse ning riigi võimalikult vähest sekkumisele turgu. Keskkonnateemad üldiselt ei ole viimase nelja aasta jooksul olnud Isamaa prioriteet, mistõttu erakonna tipp-poliitikud ei juhtinud märkimisväärset tähelepanu keskkonnakaitsele. Seega keskkonnapoliitika vaates ei omanud Isamaa põhimõttelisi seisukohti.
2019. aastal jäi EKRE meelde kõige lühema ning pealtnäha kõige otsekohesema valimisprogrammiga. Keskkonnateemad sinna ei mahtunud, kuid majanduse seisukohalt lubati koostöös ettevõtjatega välja selgitada 25 kõige kulukamat ja bürokraatlikumat seadust või määrust, mida tühistada või teha ümber, et muuta majanduskeskkonda ettevõtjasõbralikumaks. Ühtlasi lubati eelistada riigihangetel eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid ja toetada riikliku tellimuse kaudu kohalikku ettevõtlust ja töökohtade loomist. EKRE valitsuses oleku jooksul need lubadused kahjuks ei teostunud.
Sotsid
Kõige mahukama keskkonnaalase programmiga paistis 2019. aasta valimisprogrammis ja ka järgnenud tegevustes silma sotsiaaldemokraatlik erakond. Osa nende lubadusi olid ühest valimistsüklist pikemad ehk keskendusid mitte üksnes lähima nelja aasta perspektiivile, vaid ka jooksvale kümnendile.
Lubadus toota aastaks 2030 taastuvatest allikatest sisetarbimise jagu elektrienergiat näib praeguse osakaalu puhul liiga optimistlik (statistikaameti andmetel moodustas 2021. aastal taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal 29,3 protsenti), ent olemasolevat madalat osakaalu on sotsidele raske ette heita, sest erakond ei olnud 2019. aastast 2022. aasta suveni koalitsioonis ning sõja tõttu tekkis ka suurem vajadus energia tootmiseks taastumatutest allikatest.
Sotside lubadus loobuda täielikult ühekordsetest plasttoodetest oli liiga ambitsioonikas, aga lõpuks saab see osaliselt teostatud, sest 2022. aasta septembris kiitis valitsus heaks Euroopa Liidu direktiivi. Erakond täitis ka oma aktsiisilubadused, jättes biometaani aktsiisivabaks. Ka ringmajanduse poole pealt on tehtud olulisi samme, kohustades kohalikke omavalitsusi tagama biojäätmete sorteerimisvõimalusi vahetult tekkekohal.
Valitsuses oleku ajal ei tegelenud sotsiaaldemokraadid lubatud pandipakendite süsteemi laiendamise, lagunenud või kasutuskõlblike hoonete lammutamise ega pakendivaba kaubanduse edendamisega.
Ukrainas peetav sõda ning pöörane hinnatõus on pannud keskkonna- ning ringmajanduse teemad üsna raskesse seisu, kuid vaatamata sellele on riik antud valdkonnaga tasa ja targu tegelenud. Optimismi sisendab ka asjaolu, et 2023. aasta riigikogu valimiste eel pööravad erakonnad keskkonnateemadele oluliselt rohkem tähelepanu kui enne eelmisi valimisi.
Toimetaja: Kaupo Meiel