Meie põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti poliitika rahvuslik. Ükskõik, milliseid variatsioone erakonnad ka ei pakuks, põhiseadus eristab inimgrupi, kelle jaoks hoida ja arendada Eesti riiki. Kuidas saab või võiks rahvuse hoidmisele keskendunud poliitika käsitleda keskkonda, mis ei tunne riigipiire ega erista inimgruppe?

Esimene probleem on, et "riigi keskkond" (rääkimata rahvuse omast) on segane asi. Võtame äärmusliku näite Vanuatu Vabariigi keskkonnapoliitikast. Sealne riik võib küll olla loodud rohkem kui saja kohapealse keele ja kultuuri säilitamiseks, aga praegu eeldab see ka toimetulekut kliimamuutuse mõjuga elukeskkonnale ja majandusele. Kui vanuatulased apelleerivad rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele¹, siis mille alusel, ja mida see tähendab teiste riikide (sh Eesti) keskkonnapoliitika jaoks? Iga riigi poliitika üritab ju oma riiki hoida.

Lihtsustatult olen üle piiride ulatuvat negatiivset keskkonnamõju nimetanud ökoloogiliseks agressiooniks ja selle lähteriike ökoloogiliselt agressiivseteks riikideks.² Kui keskkonnavastutuse üks keskne põhimõte on "saastaja maksab", siis riikidele ja kaugmõjudele on seda raske kohaldada, sest mõjud ei ole lõpuni välja arvutatavad ega saastajariigid huvitatud nende vähendamisest.

Väikesi edusamme eeskätt ÜRO juhitud protsessides küll tehakse ja ka abipakettides kannatajariikidele on kokku lepitud, kuid need ei ole vähendanud agressiooni. Sisuliselt võib rääkida võõra riigi looduse kasutamisest oma eesmärkide saavutamiseks, mille eest agressor natuke trahvi maksab.

Asjaolu, et inimkond tervikuna elab alates 1970. aastatest üha rohkem üle Maa ökosüsteemide taastumisvõimete, tähendab, et püsiseisundiks on muutunud nii ökoloogiline agressioon ise kui ka selle laienemine³.

Suur osa selle vormidest on õigluse seisukohalt raskesti käsitletav. Näiteks lääneriikide mure Brasiilia tegevuse suhtes Amasoonia metsade hävitajana on sisuliselt igati põhjendatud⁴, kuid arvestuslikult on kogu selle riigi ökoloogiline "ülejääk" ikkagi maailma suurimaid. Teisalt on arvestusse hõlmamata näiteks maastikupõlengud, mis tulenevad peamiselt sestsamast inimtegevusest⁵.

Eks vaidle siin, milline rahvuslik keskkonnapoliitika on õiglane ning kes, kui palju ja mille eest teistele täpselt võlgu on. Kanname Brasiiliasse üle näiteks Eesti metsapoliitilise retoorika ja saame väite, et Amasoonia on ammu küps ja tuleb kliima päästmiseks ruttu uuendada.

Teine probleem seisneb väikeste riikide, sh Eesti nõrgas positsioonis ökoloogilise agressiooni vastu. Kodumaises parteipoliitikas võib näha kahte põhivarianti, mis mõlemad on auklikud.

Konservatiivne lähenemine püüdleb harjumuspärasele iseolemisele ja tahab vältida rahvusvaheliste (keskkonna)huvide liigset teenimist, paraku jätab see riigi ökoloogilise agressiooni eest kaitseta. Globaalökoloogiline vaade püüab end kindlustada just riikide koalitsioonis (nt Euroopa Liidus) vastutusi kehtestades ja kohustusi võttes, aga küsimus on, kui palju selleks "iseolemist" teiste riikide tahtmise järgi kohandada.

Tagatipuks on globaalse keskkonnamõju avaldumine riigiti erinev: mõnda nuhtleb kliimamuutus, elurikkuse vaesumine või looduslikelt liikidelt pärinevad haigused palju rohkem. Teised võivad koguni kasu lõigata, sh abi müües. Nõnda paistab just mastaapne ökoloogiline agressiivsus jäävat karistamata: väikesed sulid võllas, suured tõllas.⁶

Kui need asjaolud välistavad kestliku arengu⁷, oleme jõudnud Thomas Malthuse teooria ümbersõnastamiseni riikide tasemel. Malthus ei väitnud mitte seda, et kogu inimkond jääb ükskord ressursipuudusse, vaid et materiaalset vaesust ei saa kaotada. Et vaesusest välja püüdlemine võib anda progressi.⁸

Vanuatulasele tõlkides kõlaks see õlalepatsutusena: mõelge midagi välja! Võib-olla nad mõtleksidki, kuid see on siiski vähe tõenäoline. Nii nagu vaesuse lõksust on raske pääseda, võib samamoodi minna ka riikide tõrjutusega.

Siit jõuame tagasi Eesti keskkonnapoliitika, riigikogu liikmeks pürgijate ja nende valijateni. Mida oodata ja mida vältida?

Ma pole poliitik ja seetõttu arutlen üksnes keskkonnateadliku valija seisukohast. Et õnnelikku juhust ei maksa keskkonnamuutustes oodata. Ei tule seda Eestis ega mujal maailmas. Kardetavasti "sööb" näiteks iga keskkonnasäästlikuma tehnoloogia mõju ära suurenev tarbimine (vastavalt Jevonsi paradoksile), kui viimast eraldi ei reguleeri.

Vastavalt kujutavad poliitikud ja parteid, kellel terviklikku ja asjalikku keskkonnapoliitikat välja pakkuda pole, tuleviku seisukohast õnnetust.

Kuidas "asjalikku terviklikkust" mõõta? Variant on endalt küsida, kui tõenäoliselt oleks teatud valijaeelistuse tagajärjel Eestis 2027. aastaks ühtaegu:

• vähem raiskamist (mõõdetuna ökoloogilises jalajäljes inimese kohta);
• loodus paremini hoitud (mõõdetuna ökosüsteemide seisundina);
• inimesed tehtu üle rõõmsad (mõõdetuna keskkonnarahulolus⁹) ja
• parem poliitiline positsioon sama nõudmiseks teistelt riikidelt (isegi seda saab mõõta).

Seda muidugi mitte vanade või uute valimislubaduste tasemel, vaid päriselt. 

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.