Enefit Greeni juht: meretuuleta me hakkama ei saa
Enefit Greeni juht Aavo Kärmas rõhutas intervjuus Vikerraadiole välisinvestorite ja -partnerite olulisust meretuuleparkide rajamisel. Sõda Ukrainas ja "Eesti 2030" eesmärgid näitavad meretuuleparkide hädavajalikkust, sõnas Kärmas.
Enefit Green, lõviosas Eesti Energiale, osalt ka börsi kaudu erainvestoritele kuuluv ettevõte alustab juba sel kuul 255-megavatise Sopi-Tootsi tuulepargi ehitusega Pärnumaal, mis valmides kahekordistab Eesti tuuleelektri toodangu. Sel nädalal vahendas "Aktuaalne kaamera" pidulikke hetki, kuidas ajaloolises Tootsi turbabriketi tehases allkirjastati lepped tuulikute tootja Nordexiga ja hea tahte kokkulepe Põhja-Pärnumaa vallaga. See kõik on märkimisväärne, sest kümmekond aastat ei kerkinud mitte ühtegi uut tuuleparki.
Enefit Greeni juht Aavo Kärmas, kui lähedale tuulepargile oleksite teie valmis oma kodu rajama?
Väga hea küsimus! Ma arvan, et lähemale kui kaks kilomeetrit ma ei saaks ehitada – need on juba sellised nõuded. Aga mulle tuulikud väga meeldivad.
Kui suur väljakutse on tuuleparkide rajamisel NIMBY (Not In My Backyard, tõlk. mitte minu tagaaeda - toim.) ja BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything, tõlk. ärge ehitage mitte midagi mitte kuhugi – toim.)? Millist trendi näete Eestis, kas NIMBY asemel võtab võimsust BANANA?
Ei, seda ma ei arva, pigem näen, et NIMBY on olemas, aga selle mõju on muutunud viimase paari aasta jooksul väiksemaks.
Eks põhjuseid on erinevaid, ennekõike see kahetsusväärne sõda Ukrainas, aga ka enne seda, kui tarbijad nägid koletislikult kõrgeid elektrihindasid, oli selge, et midagi tuleb ette võtta.
Selleks, et hinnad nii kõrged ei oleks, räägitakse üha valjemalt taastuvenergia arendamisest. Elektrihinnad on nii kõrged (ja mitte ainult Eestis), sest taastuvenergia tootmisvõimsusi on vähe. Usun, et tarbijaid on aru saanud, et midagi tuleb teha.
Fakt on see, et taastuvenergeetika on oma olemuselt selline elektrienergia tootmise viis, kus elektrijaamad, olgu nad siis tuulepargid või päikesepargid, on ikkagi näha. Ei ole nii nagu täna põlevkivist elektritootmine, et kuskil Ida-Virumaal, ühes Eesti nurgas toodetakse elektrit.
See on meie tulevik, et me näeme elektrijaamasid.
Riigikogu seadustas eelmise aasta suvel nn kohaliku kasu instrumendi ehk tuuliku talumise tasu maksmise. Kas ja mida see on muutnud või muutmas?
Kindlasti on see kaasa aidanud, et vastuseisu kohe arenduste algfaasis on oluliselt vähem. Mul on väga hea meel, et me olime kahe käega poolt, et kohalik kasu saaks seaduse tasemel ilusti kirja pandud, et nii arendajatel, kohalikel omavalitsustel kui ka kogukondade elanikel on algusest peale teada, milline on kasu, mida saadakse.
Olles isegi arendusprojektidega olnud seotud, siis tavaliselt üks esimesi küsimusi, ongi see, et mis kasu meie sellest saame. Et see on üks väga õige samm lähemale sellele, et meil oleks rohkem taastuvenergeetikat.
Mis ikkagi tõi n-ö kännu tagant välja aastaid veninud Tootsi tuulepargi arendamise? Aastaid käis teie emaettevõte, Eesti Energia, kohut riikliku süsteemihalduriga Elering selle üle, kas Tootsi tuulepark peaks saama vana skeemi alusel heldet taastuvenergia toetust või ei.
Ega me lõplikku tõde ei saanudki ju teada, sest päris viimase kohtuastmeni protsess ei läinudki, sest riik ütles, et lõpetage see vaidlemine ära. Või kuidas oli?
No täpselt nii oligi. See on üks hea näide, mis iseloomustab laiemalt seda, kuhu me tänaseks jõudnud oleme. Või siis ei ole jõudnud, sest seda projekti on arendatud aastast 2010, investeerimisotsuse tegime 2022. aasta lõpus ehk 12 aastat hiljem. See park oleks võinud ammu püsti olla ja siis me kindlasti poleks näinud nii suuri elektrihindasid, nagu siin nägime.
Kui see park kahe aasta pärast valmis saab, siis ta juba duubeldab kogu senise tuuleelektri toodangu Eestis ja tegemist on Eestis läbi aegade suurima taastuvenergia investeeringuga – üle 300 miljoni euro.
Aga mis aitas kaasa, sellele on väga lihtne vastus – kliendid. Ka Tootsi tuulepark on üks nendest investeeringutest, mille taga on nii äri- kui ka eraklientide pikaajalised elektrimüügilepingud (viiest kuni kümne aastani).
See park ei vaja mitte mingisugust tarbijate poolset toetust taastuvenergia tasude näol – see on puhtalt vastu turgu ehitatav investeering, nagu kõik meie kuus tuuleparki, mis täna töös on.
See ongi meie poliitika, et kui me teeme uusi investeerimisotsuseid, siis vähemalt pool tuleviku toodangust me tahame elektri hinna lukku lüüa.
Kas enne praegust kriisi, enne Venemaa algatatud sõda ja ilma toetuseta seda tuuleparki rajada ei oleks olnud võimalik?
Elektrihinnad hakkasid tõusma enne Ukraina sõda, juba 2021. aasta augustis. Aga enne seda perioodi oleks olnud keerulisem jah.
Mis sinna Sopi-Tootsi tuuleparki siis kerkib? Kui palju, kui kõrged, kui kaugele on neid näha?
Kokku kerkib 38 tuulikut ning koguvõimsus on pargil 255 megavatti. Tuulikute laba ehk kõige kõrgema tipu kõrgus on 240 meetrit. Ja toodang on märkimisväärne! Kogu Tootsi tuulepargi toodang on tulevikus üle kaheksa protsendi Eesti tänasest elektritarbimisest ja 40 protsenti eraisikute aastasest elektritarbimisest. Sel on märkimisväärne roll kogu Eesti taastuvelektri toodangule. Lisaks alustame veel sel aastal suurema päikesepargi rajamist – tekib väga unikaalne taastuvenergeetika arendamise keskkond.
Miks te valisite tuulikutootjaks ettevõtte nimega Nordex? Vennad Sõnajalad ütlevad, et hoopis nende Eleoni tuulikud on maailma parimad ja ega me ei tea selle Nordexi ettevõtte juhtidest midagi - me ei ole nende pilte näinud ühegi Eesti ajalehe ega ajakirja esikaanel. Miks te Sõnajalgade tuulikuid ei valinud?
Ma ei tea, miks Sõnajalad meie riigihankes ei osalenud. Selle küsimuse võib neile esitada. Nordex on maailma üks juhtivaid tuulikutootjad ja Frankfurdi börsil noteeritud ettevõte, kelle aastakäive on ligi kuus miljardit eurot.
Maailmas on üldse viis suuremat tunnustatud tuulikutootjat, Nordex üks neist, nii et mul on hea meel, et Enefit Greeni portfellis on täna esindatud kõik need viis tehnoloogiat.
Seega etteheide Eesti meediale, miks Nordexi juhtide pilte ajakirjade esikaantel ei ole.
Nojah, seda tuleb neilt küsida. Me kasutame tegelikult Nordexi tuulikuid ka oma Soome arendusprojektis ja nüüd koos Tootsiga tegime ka Leedu investeerimisotsuse, et sinnagi parki tulevad Nordexi tuulikud.
Kui palju töökohti üks 38 tuulikuga tuulepark loob ja kus need töökohad asuvad?
Seda tuleb vaadata kahest aspektist. Rohkem töökohti on kindlasti tuulepargi ehitusfaasis: üldehitus, teed, vundamendid, Tootsis tuleb ka maaparandusega tegeleda, kuivendada, on elektritööd, alajaamade ehitused, kaabeldused – see annab tööd mitme eri sektorile ja sellega võib olla sadu inimesi seotud.
Hilisemas opereerimisfaasis on töötajate arv muidugi oluliselt väiksem.
Mida see oluliselt väiksem tähendab? Mitu inimest saab palka, kui on 38 tuulikut?
Isiklikult ma arvan, et see võib olla kuskil kümmekond. Lisaks Enefit Greeni tootmisjuhtidele on ka ettevõtted, kes tegelevad hilisemas faasis tuuleparkide hooldamisega.
Mis laadi on see kohalik kasu, mis pani Põhja-Pärnumaa valla juhi Aivar Mäe nii laialt naeratama? (viide "Aktuaalse kaamera" uudisele, kus Mäe allkirjastas koostööleppe Enefit Greeniga – toim.)
Kõigepealt tunnustus Aivar Mäele ja Põhja-Pärnumaa vallale, et neil on visioone, mille järgi nad tahaksid muutuda rohevallaks ja muuta elukeskkonda paremaks.
Mis see kasu saab tulevikus olema – sõlmisime koostöölepingu, mille järgi on seal tulevikus võimalik arendada ettevõtlust, et saada tuulepargist odavamat elektrit. Ettevõtlus tähendab uusi töökohti ja vald tahab meelitada uusi elanikke – see on minu arvates mõlemale poolele hea tehing. Meil on ainult au aidata kaasa, et vald muutuks paremaks elukeskkonnaks.
Tänapäeval räägitakse hästi palju ringmajandusest. Kui pikk on tuulikute eluiga ja millest need on tehtud? Kas neid on võimalik uuesti ringlusesse võtta ja taaskasutada, et neid ei peaks matma prügimäele?
Tuuliku eluiga on 30 kuni 35 aastat. Lihtsalt teadmiseks, et tuuletehnoloogia on kõige väiksema süsiniku jalajäljega tehnoloogia kogu oma elu elukaare jooksul: valmistamine, paigaldamine, opereerimine.
Tänaseks on kõik tuuliku komponendid taaskäideldavad. Varasemalt on olnud probleemiks tuulikute labad – neid on olnud raske või võimatu utiliseerida. Aga täna kasutatakse neid betoonitööstuses, teekattematerjalidena jne.
Paljud tuulikutootjad on öelnud, et aastaks 2030 tullakse välja hoopis teistsuguse tehnoloogiaga, kus 100 protsenti on laba utiliseeritav.
Ja loomulikult on meie kui tootja kohustus tuulikute elu lõpus nad maha võtta ja utiliseerida.
Millise hinnatasemega on Enefit Green oma äriplaanis pikaajaliselt arvestanud? Milline see hinnatase peab olema, et te saate Tootsi tuuleparki nii majandada, et laenud on makstud, mõistlik tulu teenitud ja ettevõtet ei hakkaks kunagi pankrot ähvardama?
Oleme otsused teinud nii, et riski võimalikult palju maandada. Me pole avalikustanud park pargi kaupa, mis on see hind, millega me oleme lepingud sõlminud.
Kolmanda kvartali aruandes ütlesime, et meil oli terve eelmise aasta jooksul sõlmitud kokku ligi 11 teravatt-tundi lepinguid ja kolmanda kvartali seisuga oli meie keskmine hind 75 eurot megavatt-tunni eest.
Kui pikaks perioodiks?
Viis kuni kümme aastat, sõltuvalt projektidest.
Mida saame sellest järeldada, et olete sõlminud pikaajalisi elektrimüügi lepinguid hinnaga 75 eurot megavatt-tunni kohta? Kas see on turu ootus, et elektri hind lähima viie kuni kümne aasta jooksul saab olema kõrgem sellest 75-st?
See näitab, et kliendid on valmis sellise taseme pealt neid hindu fikseerima, et oma kulusid pikaajaliselt kontrolli all hoida. Kas see hind tulevikus saab olema 75 või 50... – minul seda kristallkuuli ei ole. Ma arvan, et kellelgi ei ole.
Aga mida ma saan öelda, on see, et mida rohkem tuleb turule taastuvelektrit, seda rohkem hakkavad hinnad kõikuma. Ja mida rohkem on meil tuult ja päikest, seda odavamaid hindasid me hakkame tulevikus nägema, sest maismaatuul ja päike on kõige konkurentsivõimelisemad ehk kõige odavama omahinnaga taastuvelektri tootmise viisid.
Eesti keskmine elektrihind ilma maksudeta oli eelmisel aastal Nord Pool Spoti andmetel 192 eurot megavatt-tunni kohta. Aga alles see oli, kui 2019. aastal oli aasta keskmine hind Eestis 45 eurot megavatt-tunni kohta.
Mis annab kindlust arvata, et kui Venemaa algatatud sõda Ukrainas lõpeb, siis elektrihind sinnakanti tagasi ei lange?
Väga raske on hindasid prognoosida. Võtame kas või lühiajaliselt – kui Eestis tuli eelmise aasta sügisel turule universaalteenus, siis mäletate, millised elektrihinnad olid, aga detsembris-jaanuaris on börsihinnad olnud madalamad kui universaalteenuse hind. Isegi ühte-kahte kuud on keeruline prognoosida.
Aga veel kord – mida rohkem meil tuleb turule taastuvelektrit, seda madalamaks hinnad tulevikus lähevad. See on kindel!
Millist hinnataset eeldavad meretuulepargid, et need ära tasuksid, et ka pankade jaoks oleksid meretuulepargid ihaldusväärne objekt? Teatavasti on meretuuleparkide rajamine märksa kallim.
Selge on see, et 2030. aasta eesmärki Eesti ilma meretuuleparkideta ära ei täida. Neil on oluline roll, et tuua turule suures mahus taastuvelektrit.
Uuringud näitavad, et meretuulepargi omahind toodetud elektriühiku kohta on 60, 70 või 75 eurot megavatt-tunni kohta.
Aga meretuuleparkide puhul on olulisem see, kuidas pikaajaliselt kindlustada elektri hind.
Pankade puhul on tähtis näidata, et mingi osa rahavoost on nn lukku löödud ja meretuulepargi toodang on tõesti suur, umbes pool Eesti aastasest tarbimisest,
siis seal ei piisa ainult kliendilepingutest.
Lahendus oleks teha oksjoneid, kus võidavad need ettevõtted, kes pakuvad kõige madalamat fikseeritud hinda ja kui turuhind peaks sellest allapoole minema, siis riik kompenseerib vahe. Ning kui hind läheb kõrgemaks, kui see hind, mida ettevõte küsis, siis ta maksab ettevõtjana selle riigile tagasi.
See oleks win-win olukord ja tarbijatele tähendaks fikseeritud ühesugust hinda.
Mais 2021 oli Vikerraadio eetris "Reporteritund" uute tuuleparkide rajamise võimalikkusest Eestis. Seal rääkis Eesti energiapoliitika suunaja, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Timo Tatar, et tema teeb tööd selle nimel, et jõuaksime 10-15 aasta pärast sellisesse kohta, kus meretuulepargid tekivad ilma toetuseta, sest just nii on ühiskonnale pikas plaanis kõige kulutõhusam ja taskukohasem (vastuseks tuuleenergia arendajate soovile sellesama hinna põrandasüsteemi kehtestamisele).
Niisiis, riiklikku tuge sellele ideele absoluutselt ei olnud, vastava valdkonna juhtministeeriumist ideed ka ei toetatud. Nüüd leidsin vähemalt ühe erakonna programmist toetuse sellele ideele.
Kuidas te tunnetate, kas sõda Ukrainas ja energiakriis on toonud muutuse energeetikat suunavate ametnike ja poliitikute peas?
Kindlasti on. Ja meil on esimesi näiteid, kui eelmisel aastal tehti 450 gigavatt-tunnine oksjon taastuvenergia tootmisvõimsuste lisandumiseks, siis oli see nagu hinnapõrandamehhanism, aga teistsugune – kui hind on põrandast kõrgem, saavad kogu võidu arendajad.
Ma arvan, et sõda Ukrainas ja "Eesti 2030" eesmärgid näitavad samamoodi, et ilma meretuuleta me hakkama ei saa. Ja kuidas meretuult turule tuua – tuleb luua kindlus arendajatele.
Kui näiteks sellist põrandat ei oleks, et me teeksime vastu turgu, siis läheks nende projektide finantseerimise kulu niivõrd suureks, mis teistpidi tähendab kõrgemat elektrihinda, mis ei ole mõistlik.
Kui suureks teie hindate poliitilisi riske?
Poliitilised riskid on alati olemas, aga minu lootus on, et "Eesti 2030" eesmärgid, mis on seadusse pandud – kogu tarbitav elekter peaks olema toodetud Eestis taastuvatest allikatest – oleks üle valitsuste toimiv eesmärk, mis ei tohiks sõltuda sellest, milline koalitsioon võimul on.
Me kuuleme poliitikute ideedest reformida elektri börsi. EKRE näiteks lubab, et kui nemad tulevad võimule, siis hakkab Eesti Energia müüma põlevkivielektrit hinnaga lausa kolm senti kilovatt-tund ehk 30 eurot megavatt-tund.
Kui selline stsenaarium peaks realiseeruma, kes siis enam seda tuuleelektrit hinnaga 70 eurot megavatt-tund ostab, kui riik pakub kõigile põlevkivielektrit hinnaga 30 eurot megavatt-tund.
Väga keeruline on seda 30 eurot megavatt-tund kommenteerida.
Kuidas see mõjutab teie äriplaane? Pankades ju ka kuulatakse, mida poliitikud räägivad. Kas see mõjutab teie rahastamise tingimusi, et poliitikud tekitavad teie kõrvale võib-olla konkureeriva, 30-eurost hinda pakkuva elektritootmise?
Täna küll ei ole pankadelt midagi sellist kuulda, pigem vastupidi – on näha, et pangad on hea meelega valmis investeerima ja toetama taastuvenergeetika arengut.
Ja lõppkokkuvõttes müüvad nii need põlevkivielektrijaamad kui ka meie ja teised ettevõtjad selle omatoodetud elektri börsile ning hind kujuneb seal.
Riik korraldab taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamise vähempakkumisi, aga oleme viimastel vähempakkumistel näinud, et seal on edukad ainult päikesepargid. Aga päikeseparkide probleem on see, et need toodavad ainult siis, kui päike paistab ning arvestades meie laiuskraadi, need just väga efektiivsed ei ole.
Tuulik töötab ka siis, kui on pime, tuul ikka puhub ja pakub aastas kordades enam töötunde. Kas see oli tööõnnetus, et tekkis päikeseparkide buum, mida riik ega valitsus ei osanud ette näha? Nüüd on riik küll tegemas vigade parandust – järgmine 650 gigavati ulatuses vähempakkumine peaks tulema tingimusega, et 50 protsenti energiast peab olema toodetud esimeses ja neljandas kvartalis ehk võetakse eelis päikeseparkidelt ära.
Milline on teie vaade toimunule?
Raske on midagi lisada. Tõsi ta on, et keegi ei osanud näha, et niivõrd palju päikeseenergiat tuleb oksjonile. Kui vaadata neid pakkumisi, siis need olid eri skaalades ehk igal ettevõtjal oli oma taktika: odavamad pakkumised olid 19 eurot megavatt-tunni eest ja viimane oli ligi 35 eurot megavatt-tunni eest (see oli meie pakkumine).
Enefit Greeni Purtse tuule ja päikese koostootmine?
Täpselt. Me veel mahtusime sinna tuulega, nii et ainult päikest ei tulnud. Meie saime kokku 110 gigavatt-tundi.
Aga positiivne on see, et oksjon märgiti üle kahe poole korra ehk täna on Eestis arendajaid ja projekte, mida tahetakse ellu viia.
Kuidas teil Purtse pargiga läheb?
Tänan küsimast, väga hästi läheb, tööd käivad. Kaks nädalat tagasi saabusid tuuliku peamised osad objektile, püstitamine käib. Oleme graafikus.
Milline on teie selgitus sellele, et Enefit Green on tuuleparkide, järjest enam ka päikeseparkide rajamisel hästi edukas, aga sada protsenti erakapitalil põhinevatel rajajatel nii hästi ei lähe?
Sõnajalad sattusid pahuksisse tehnilise järelevalve ametiga, Nelja Energial ei läinud hästi ja ostsite üle; Sunly, mis Hiiumaa ümbruses arendab, paistab, et ei lähe hästi, et ei taheta isegi nende hoonestuslubasid menetleda.
Täna ei paista see tõesti välja, millised ettevõtted siin turul tegutsevad, aga võin öelda, et terves Baltikumis on konkurents väga tihe. Just viimastel aastatel on arendajaid turule juurde tulnud. Ma arvan, et projektid, mida praegu arendatakse, pole jõudnud sinnamaale, kus investeerimisotsuseid teha. Rääkides meretuulest, on meil täna turul esindatud väga suured rahvusvahelised kontsernid, suured nimed on kohal nii Eestis, Lätis kui ka Leedus ja otsivad võimalusi, kuidas meretuult arendada.
Riik on seadnud eesmärgi, et 2030. aastaks peab 100 protsenti Eesti aastasest keskmisest elektritarbimisest olema kaetud taastuvenergiaga.
Meil käis hiljuti stuudios üks teie konkurent, Priit Lepasepp Sunlyst, ja ütles, et praegusel kujul jätkates pole selle eesmärgi täitmine võimalik, sest Eesti ametkonnad ei tee selleks midagi.
Milline on teie seisukoht, kas "Eesti 2030" eesmärgi täitmine on võimalik?
On, aga ma olen Priiduga siin nõus, et selleks, et sinna jõuda, peaksid ametkonnad ja ministeeriumid tegema koordineeritud koostööd.
Täna võib tunduda, et see seitse aastat on kaugel, aga energeetikas on seitse aastat juba homme. Meie teeme investeerimisotsuseid 30 aastat ja enam ette. Selleks, et seda eesmärki täita, peaksime aastaks 2030 taastuvenergia toodangut võrreldes tänasega üle kahe korra suurendama.
Rõhutan, et lisaks seadusesse kirjutatud eesmärgile oleks vaja kiiresti paika panna plaan, mida millal tehakse ja kuhu tahetakse mis perioodiks jõuda.
Toon sellesama näite: me rääkisime hinnapõrandast ja meretuuleparkidest, aga millal see hinnapõrand välja kuulutakse, millega oksjonid tulevad, kas ja kuidas plaanitakse näiteks põhivõrku arendada, milliseid samme selleks on millal vaja astuda. Planeerimistegevused peaksid ettevõtetel olema hästi selged.
Tulen meretuuleparkide juurde tagasi. Ei Eestis ega lähiriikides pole ühtegi meretuuleparki, meil puuduvad kogemused ja selleks, et siin üldse meretuulepargid tekiksid, tuleb neid arendada koos rahvusvaheliste partneritega, kel on kogemused ja oskused.
Meie näiteks teeme koostööd Ørstediga, kes on maailma suurim meretuuleparkide arendaja. Selleks, et investeeringud siia tuleksid, on vaja selgust, läbipaistvust ja pikaajalist plaani.
Ja siin konkureerivad riigid ja piirkonnad omavahel. Kui me räägime rahvusvaheliste arendajatest, siis rahvusvahelised arendajad vaatad tegelikult tervet maailma, kus on võimalik arendada, kapital läheb sinna, kus teda oodatakse.
Arvan, et riigina peaksime tegema kõik selleks, et luua pikaajaline kindlus koos tegevustega.
Eesti Päevalehe nädalalõpu lisa LP avaldas loo Taani riigi enamusosalusega, maailma suurima taastuvenergia ettevõtte Ørsted asepresidendi Alana Kühnega, kes oli Eestis kolmepäevasel visiidil, ja kellega teie, Enefit Green, teete koostööd. Ørstedi sõnum oli, et Eesti jaoks tiksub kell armutult ning tuuakse esile kolm probleemipundart. Kühne toob esile, et kiiresti on vaja lahendada meretuuleparkide võrku ühendamise küsimus. Kuidas sellega on?
Eesti Energia taotluse alusel algatas riik Liivi lahte tuulepargi rajamise eriplaneeringu, aga samal ajal on Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Läti majandusministeeriumi vahel kokkulepe arendada ühiselt kahe riigi merepiiril meretuulepargiala ning ehitada välja ülekandevõrk, millele ligipääsule korraldataks oksjonid.
Kas Enefit Greeni, kes te teete koostööd Ørstediga, plaanid nimetatud Liivi lahe tuulepargiga käivad sama jalga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Eleringi plaanidega?
See on hea küsimus, ega me ju ei tea täna täpselt, mida ELWIND-i (Eesti ja Läti ühine riiklik meretuulepargi arendusprojekt – toim.) puhul plaanitakse teha, kuidas nende ühendused tehakse: kas sinna on võimalik liita teisi meretuuleparki, kaasa arvatud Liivi tuulepark, mis oleks muidugi mõistlik.
See põhivõrgu küsimus on jah selge, et kui palju meil siia üldse meretuuleparke mahub ja mida siis plaanitakse teha selleks, et neid rohkem oleks.
Kuidas on võimalik, et te ei tea? Eesti on nii väike riik, et igale ajakirjanikule on võimalik helistada, ükskõik millisele ministrile või isegi peaministrile – numbrid on teada, kõik inimesed tunnevad kõiki.
ELWIND-i projektist ei ole paraku väga palju avalikult räägitud. Ka asukoht Eesti Eesti merevetes sai ju avalikuks alles mõni kuu tagasi. See on näide jälle sellest, mida ma just ennist ütlesin, et projektist võiks rohkem rääkida, siis on selgust rohkem kui turuosalistel.
Milles seisneb probleem? Kas Timo Tatar või Taavi Veskimägi ei võta teie kõnesid vastu või te ei helista teineteisele?
Eks me ikka oleme rääkinud, aga mul rohkem infot tõesti ei ole, kui ma praegu ütlesin. Meie läheme oma plaanidega igal juhul edasi: Liivi park on ikkagi kõige edasijõudnum meretuulepark ja siin tuleb nüüd hästi kiiresti liikuda.
On algatatud eriplaneering maismaakaabli valikuks. Ja kujutate ette, selle eriplaneeringu aeg on viis kuni kuus aastat, aga pargi enda ehitamiseks kulub füüsiliselt kolm aastat. Viis kuni kuus aastat ei ole mõistlik, ja ma tõesti loodan, et need seadusemuudatused, mis hetkel on menetluses, planeeringute aegade lühendamise osas, saavad kiiresti vastu võetud ja vähendavad selliseid probleeme.
Kui kaugel teil praktilised uuringud on, mis on füüsiliselt ehitustegevuse alustamiseks vajalikud?
Uuringud käivad – linnustik, kalastik, nahkhiired, käsitiivalised – see toimib kenasti. Selleks, et saada hoonestusluba, on järgmised meremerepõhja uuringud, mis on oluliselt kulukamad, et saada teada, milline park sinna tuleb ja kuhu tuulikuid panna. Meie plaan on ikkagi jätkuvalt see, et 2028. aastaks võiks park valmis olla.
Mitu meretuuleparki Eesti rannikulähedasse või ka kaugemasse merre mahub?
Eesti potentsiaal on kuskil seitse gigavatti, mis hästi lihtsalt tähendab seitset meretuuleparki. Aga ühel ajal need seitse ära ei mahu, meil pole seda elektrit kuskile transportida, pole piisavalt võrku, aga arvan, et lähiajal võiks kaks meretuuleparki kindlasti ära mahtuda.
Kas võib juhtuda nii nagu prügipõletusjaamaga, kus käis vägikaikavedu, kes saab esimesena? Esimesena sai Eesti Energia ja sellega oli turg lukus, rohkem prügipõletusjaamasid Eestisse ei mahu, turg on lihtsalt nii väike.
Kas meretuulepargi teemaga ei või samamoodi minna? Võitlus tegelikult käib selle peale, kes esimesena hakkab ehitama, sest teist enam turule ei mahu?
Lühiajalises perspektiivis võib nii olla, aga mitte pikaajalises perspektiivis. Me vaatame kogu Läänemere-äärset elektriturgu tervikuna ja kui tulevikus näiteks luuakse täiendavaid ühendusi riikide vahel, mis on meist oluliselt suurema elektritarbimisega, kuhu seda meretuuleelektrit transportida, siis see kindlasti seda leevendab.
Räägime välisinvestorite kaasamise rollist veel kord. Miks on vaja Ørstedi kaasata, miks te ise hakkama ei saa?
Saame ikka hakkama, aga teatud maani, ka uuringuid oleme ise läbi viinud, aga Ørstedil on väga suur kogemus, kuidas meremeretuuleparke ehitada, milliseid tehnoloogiaid kasutada. Seal töötab täna üle 6000 inimese, neist üle 700 inseneri, kes tegelevad päevast päeva meretuuleparkidega.
Lisaks me näeme praegu palju probleeme tarneahelatega – et on üks moment, kus ei ole tuulikud võimalik kätte saada või näiteks ehitus- ja teeninduslaevu, millest on turul juba puudus. Nii et Ørstedi kaasamine aitab kindlasti taolisi probleeme leevendada, kuna neil on globaalselt väga suur arendusportfell ja nad soovivad oma meretuuleparkide mahtu suurendada.
Vikerraadiol on kuulajaid, kes eetrisse helistavad ja meile kirjutavad ning kes on väga kriitilised selliste plaanide suhtes, et Eesti energiaettevõtteid hakatakse erastama välisinvestoritele. Nad küsivad, miks me peame andma välismaalastele võimaluse teenida Eesti inimeste pealt kasumit, kasutades Eesti loodusressursse? Miks Eesti ise riigiettevõttena ei võiks meie energeetikat arendada ja tulevikus ka selle pealt tulu teenida? Kuidas nendele inimestele vastata?
Kõigepealt ma vastan niimoodi, et mul on väga hea meel, et Enefit Greenil on 60 000 investorit. Et iga peaaegu viies Eesti elanik on investeerinud Enefit Greeni – see on hea näide sellest, kus Eesti elanikud ise saavad kaasa aidata, et meil oleks rohkem rohelist elektrit. Aga tulles välisinvesteeringute juurde tagasi, siis meil on kokkulepe, eelleping Ørstediga, et luua ühisettevõte, mis hakkab seda meretuuleparki edasi arendama ja ehitama. Sealtkaudu tuleb see omanikutulu hiljem tuleb osaliselt Eestisse. Aga hästi oluline on mastaapidest rääkida, sest ühe meretuulepargi investeeringu suurus on umbes kaks miljardit eurot ja natukene peale, mis on ikka väga suur hulk raha. Pargi ehitusfaasis tekib Eestisse juurde tuhandeid töökohti eri sektorites, alates merendusest ja lõpetades majutuse ja toitlustusega ning hilisemalt, kui meretuulepark saab valmis, on paar-kolmsada töökohta, mis on igapäevaselt pidevalt seotud tuulepargi hooldamisega. Nii et meretuulepargil on väga suur mõju Eesti majandusele laiemalt, ja veel kord, selleks, et seda ellu viia, on vaja välisinvesteeringud, välispartnereid.
Tihti küsitakse, millal saabub järgmine hetk Enefit Greeni järgmise osa börsile viimiseks ja raha kaasamiseks.
Me soovime aastaks 2026 olla neli korda suurem ettevõte, kui me oleme täna ehk neli korda rohkem võimsusi. Kenasti liigume sellel teel. Tänaseks on meil juba opereerimises ja töös projekte üle ühe gigavatti, aasta lõpuks loodame jõuda 1,5-ni. Neljakordse kasvu elluviimiseks meil täiendavat omakapitali vaja ei ole, aga kui me näeme võimalusi, et veelgi kiiremini kasvada, siis on tulevikus kõik võimalik.
Rääkides Liivi lahe tuulepargist, kui selle ehituseks läheb?
Liivi tuulepark on kindlasti väga-väga suur investeering, mida tuleb tulevikus eraldi vaadata. Kas viia ta börsile, teda eraldi projektina lihtsalt finantseerida, kapitali juurde kaasata – need alternatiivid on, aga täna on sellest natukene vara rääkida.
Kes seda Liivi lahe tuuleparki praegu arendab? Uudistest käis läbi valitsuse otsus, et see eraldati Eesti Energiast, mis see tähendab?
Jah, seda tähendabki, et aastast 2010 arendas seda Eesti Energia, ta oli projekt Eesti Energia sees. Nüüd eraldatakse ta eraldi ettevõtteks koos kõikide oma tegevustega. Enne börsile minekut sõlmisime Eesti Energiaga lepingu, mille järgi on Enefit Greenil õigus osaleda, saada osa või täisosa sellest ettevõttest.
Aga millal see kõik juhtuma nüüd hakkab, eks aeg näitab, aga et valitsus selle otsuse tegi, on samm selles suunas.
Milline Enefit Greeni roll praegu Liivi lahe tuulepargi arendusprojektis praktiliselt on?
Oleme toetanud oma teadmistega arendustegevusi. Enefit Greenile kuulub ka Loode-Eesti ehk Hiiumaa meretuulepark, kus me samamoodi uuringuid läbi viime. Oleme püüdnud mõlemaid projekti koos vaadata, sest uuringud on oma olemuselt ju sarnased.
Räägime Hiiumaa ümbrusest ka veidi. Kas teie saate aru, miks ütleb rahandusministeerium, viidates tellitud uuringule, et Hiiumaa lähistele tuuleparke rajada ei tohi. See puudutab nelja hoonestusloa taotlust, mille kunagi esitas Nelja Energia, mille teie ära ostsite. Ja see puudutab ka nelja taotlust, mille on esitanud eraettevõte Sunly.
Sellest on tõesti keeruline aru saada. Loode-Eesti tuulepargi arendamisega on tegeletud aastast 2006 ehk 16 aastat. Seal on läbi viidud linnustiku uuringuid, on leitud leevendusmeetmeid – riik lõi nn Apollo ala, linnustiku kaitseala ega näinud, et teised alad oleksid linnustiku tundlikud.
Ettevõttena nihutati ka üht arendusala Apollo alast eemale, et vähem linde häirida. Aga et nüüd öelda, et ühe dokumendiga välistada mingid alad, on halb praktika.
Kõikide uuringute puhul otsitakse alati lahendust küsimusele, kuidas midagi teha ja mõjusid leevendada. Aga see dokument ütles, et absoluutselt ei saa sinna teha, ei otsitudki üldse võimalusi. Nüüd tuleb selle olukorraga tegeleda, ta kindlasti ei ole absoluutne, aga arendajatele jälle üks üks teema juures, millega tegeleda.
Kuivõrd on see poliitikute soovitud käiguvahetus, et arendame kiiremini taastuvenergeetikat – 100 protsenti Eesti keskmisest tarbimisest aastast 2030. On see reaalselt jõudnud ministeeriumitesse, ametnike regulatsioonide tasandile?
On hea meel tõdeda, et on astutud samme, mis toetavad seda 2030. aasta eesmärki, näiteks need radariotsused, et vabastada alasid ja seesama kohaliku kasu kompenseerimine.
Aga samas me näeme, et karmistuvad keskkonna-alased piirangud. Me arendajatena kindlasti ei taha vastanduda ei riigikaitsele ega keskkonnale, pigem on minu ootus või soov see, et 2030. aasta eesmärk oleks juhitud tsentraalselt.
Aeg-ajalt on näha, et üks käsi ei tea, mida teine teine käsi teeb ja see tekitab arendajatel probleeme.
Arendajad probleeme ei karda, aga see pikendab ja seab ohtu 2030. aasta eesmärgi. Arendajatel on kokkupuuteid vähemalt viie erineva ministeeriumiga, et taastuvenergeetikat Eestis arendada. Tsentraalne juhtimine peaks olema kindlasti paigas.
Kust tuleb elekter siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista? Eriti aastal 2030, kui oleme seadnud eesmärgi, et aasta keskmisest tarbimisest 100 protsenti peaks tulema taastuvenergiast. Kelle probleem see on, kas selle peab tagama Elering riikliku regulaatorina või on see ka teie kui ühe turuosalise mure?
Ma arvan, et ennekõike on ta põhivõrguettevõtte mure. Kust see elekter tuleb? Võimalusi on palju, selleks võib olla tulevikus salvestustehnoloogia, mis kindlasti ei kata ära kõiki neid auke; kiiresti käivitatavad gaasijaamad, mis võivad kasutada biogaasi, et ei pea kasutama enam maagaasi; aga selleks võib olla ka tuumajaam, millest on räägitud. Mis täna on kallis, on vesinikust elektri tootmine. Neid variante on palju.
Ma täna ei ütleks, kas üks või teine, praegu tuleks kiiremas korras, nagu me terve aja oleme rääkinud, leida lahendusi, kuidas taastuvelektrit turule tuua rohkem.
Plaanima peaks juba praegu, et me ei avastaks aastal 2030, et suvel, kui päike paistab ja tuul puhub, maksab elekter peaaegu null eurot, aga talvel mitu tuhat. Kas Enefit Green on teinud plaane energia salvestamiseks? Kas või seesama vesinik? Kas olete analüüsinud ja tellinud uuringuid ka reaalse võime loomiseks?
Ma kõigepealt parandaksin selle ära, et tuleb tegutseda kohe. Tegutsetaksegi juba täna, ka salvestustehnoloogiaga, olgu selleks siis akud või näiteks pump-hüdroakumulatsioonijaamad Paldiskis. Alexela teeb või Eesti Energia Ida-Virumaal – need projekti salvestuse asjad on töös. Aga tõesti, ka meie vaatame tulevikus vesiniku poole. Ja kindlasti ka Liivi meretuulepargi puhul saab tulevikus olema võimalus vesiniku tootmiseks.
Kui madalale on võimalik energiasalvestuse hind viia, sest keegi ei ole nõus seda vesinikku ostma, kui selle megavatt-tunni hind on suurem kui konkureerivatel kütustel?
Vesiniku tootmine on ka teatud mõttes energia salvestamine, et seda hiljem kuskil kasutada. Energia salvestamine toimub nendel tundidel, kus on palju taastuvelektri tootmist turul, tarbimine on madal, mis tähendab, et turuhinnad lähevad alla ja ei ole mõistlik nii odava hinnaga turul toota. Mõistlikum on ta vesinikuks toota, aga täna vesinikust uuesti elektrit toota on tõesti kallis ja mõttetu, pigem siis vesinikku juba otse tarbida, on selleks keemiatööstus või rasketransport jne.
Kas Enefit Greeni konkreetsetes plaanides on salvestusvõimsuste rajamine?
Meil on täna kaks salvestit olemas juba: Ruhnu saarel ja Estonia piimafarmi juures, mis ühtepidi pakub võimalust energiat salvestada ja siis hiljem võrku müüa.
Kindlasti on salvestustel meie tulevikus suurem roll, see on selge.
Kas klaas on pooltühi või klaas on pooltäis, kui me räägime olukorrast Eesti energeetikas? Olete pessimist või optimist?
Optimist, alati optimist. Alati.
Te töötasite pikalt Eesti Postis, Omnivas. Meenutan, et omal ajal vallandas minister Urve Palo teid, süüdistades postkontorite sulgemises ja perioodika kojukande hinnatõusus. Nüüd me näeme, et postkontorid on suletud ja perioodika kande hinnatõus on toimunud nii järsult, et isegi ajalehed lõpetasid esmaspäeviti ilmumise. Miks teie ametist vabastamine ei hoidnud neid arenguid ära?
Kõigepealt ma täpsustan, et mind ei vabastanud ametist, vaid mulle ei antud võimalust kandideerida uueks ajaks, lepingut ei pikendatud.
Need väljakutsed olid juba sel ajal, kui mina seal ettevõttes töötasin ja nad on lihtsalt täna jõudnud sinnapaika, et ma arvan, et ka poliitikutel on tekkinud arusaam, et traditsiooniliste postiteenuste mahu langus on trend, mida kuidagi peatada pole võimalik. Riigi äriühinguna on õigesti käitutud, on vastavalt sellele muutustele ikkagi lõpuks reageeritud ja mul on hea meel, et seda on ka poliitiliselt toetatud.
Me näeme, kuidas konkurentsiamet on olnud vastu Ekspressposti ja Omniva ühinemisele. Jällegi, kas riik on millestki õppinud või on saamas järjekordselt sama rehaga vastu kuppu?
Ega ma pikalt nendest asjadest rääkida ei taha, aga ütlen seda, et ka minu ajal oli plaan kaks võrku kokku panna, kuid fakt on see, et üks võrk on täna eraettevõtetele kuuluv ja teenib kahjumit, ja teine riigi äriühingule, mis teenib kahjumit, siis see on ebamõistlik olukord.
Ma saan aru konkurentsiametist ja nende lähenemisest, kus vaadatakse just tarbijate huvides, et ei tekiks monopoli. Aga postiteenus loeksin mina ikkagi selliseks loomulikuks monopoliks – need kaks võrku tuleks kokku panna.
"Reedene intervjuu" on Vikerraadios eetris igal reedel kell 14.05.
Toimetaja: Laura Raudnagel
Allikas: Vikerraadio, "Reedene intervjuu"