Üks aasta 105 aasta vanuses riigis ei pruugi olulist rolli mängida. Küll aga muutis eelmine aasta Eestit drastiliselt.

Oht, et Venemaa võib energiatarneid kasutada relvana kogu Euroopa vastu, oli küll alati olemas, aga et see niivõrd jõuliselt realiseerus, kõigutas meie jalgealust ootamatult. Teravalt tuli esile vajadus investeerida elektritootmisvõimsustesse ning selgus, et vajalikud projektid ei liigu piisavalt tempokalt.

"Ma mäletan Nelja Energia alustas Hiiumaa juures tuulikute planeeringutega 2008. Eesti Energia, ma ise olin siis Eesti Energias, alustasime Liivi lahes ka 2008. Tootsi, veel Liivi lahe meretuuleparke, Tootsi on nüüd ehituses, aga mida me nüüd kuuleme – kuulsime sel nädalal tuli välja uudis, et riik kuulutab merealade peale konkursi välja – meil on aasta 2023," rääkis energiaettevõtja Sandor Liive.

Kui veel umbes seitse aastat tagasi ütles Elering, et Eesti elektrivõrgu lahutamine Venemaast aastaks 2025 on üha raskemini saavutatav, siis möödunud aasta loksutas eesmärgid rohkem paika.

"Täna on olemas minu teada ka plaanid, kuidas eriolukorras kiiremini, kas või homme 24-48 tunni jooksul ühendada ennast lahti Venemaast ja siduda ennast ära Poola kaudu Lääne ja Kesk-Euroopa sagedussüsteemiga," ütles Liive.

Üks kiiremaid projekte, mis rahuaastatel aina vindus, kuid eelmise aasta oktoobris lõpuks valmis sai, oli LNG-terminali kai Paldiskis.

"See on üks näide, kuidas tegelikult riik ja erasektor ei suuda hästi koostööd teha. Ma ei anna hinnanguid, kas keegi käitus õigesti või valesti, aga lihtsalt see, et pannakse – ma saan aru, kokku on investeeritud vist Alexela, Eleringi poolt vähemalt 50 miljonit eurot või rohkem ja meil täna ju tegelikult ei ole veel võimekust seda laeva vastu võtta," ütles Liive.

Prioriteediks kaitsevõime tõstmine

Aeg on halastamatu olnud ka julgeolekus. Möödunud aasta kaitse-eelarve oli esimest korda Eesti ajaloo suurim.

"Eelkõige me oleme täiendanud oma laskemoonavarusid. Me oleme täiendanud oma relvastust, aga tähtsamad asjad kaitseväe jaoks on teatud protsesside kiirendamine. Me oleme võtnud uut relvastust ja võtame uut relvastust palju kiiremini meil kasutusele," sõnas kaitseväe diviisi ülem kindralmajor Veiko-Vello Palm.

Mõneti ongi loobutud pikaajalistest arendustest, sest kiire reageerimine ja tempo on saanud olulisteks märksõnadeks.

"Kaitseväe juhataja tahab, et meie territoriaalkaitse, meie maakaitse kasvaks märgatavalt ja me oleme suurendanud seda 10 000 inimese pealt 20 000 inimese peale. Kogu see ressurss on kasutusele võetud põhimõttega, et võimalikult kiiresti jõuaks see nii-öelda rindele," sõnas Palm.

Teatud otsused, mida me poleks suutnud omapäi ära teha, võeti Ukrainas toimuva sõja valguses vastu liitlastega üheskoos.

"Eesti diviisi loomine lepiti kokku kõigi NATO liidrite poolt eelmise aasta tippkohtumisel Madridis ja see sai rekordiliselt lühikese ajaga teoks. Täna oleme me juba diviisi loomisel päris kaugel. Ei ole veel lõpuni valmis, loomulikult, aga tehtud on juba päris palju," ütles Palm.

Oleme eelmisel aastal andnud Ukrainale rohkem sõjalist abi kui ükski teine maailmariik. Saanud selle eest ka omajagu kriitikat.

"Meie riigi praegune poliitiline kurss on olnud väga selge. Me peame andma sõjalist abi ja me peame seda andma nii palju kui vähegi võimalik, ilma et me kahjustaksime otsustavalt ja oluliselt Eesti kaitsevõimet. Eesti kaitseväe poolt ma võin kinnitada, et täpselt niimoodi me olemegi käitunud," sõnas Palm.

Ühiskond tuli appi sõjapõgenikele

Abi andmine hädasolijale on muutnud meid inimestena mõnevõrra lahkemaks ja abivalmimaks.

"Mind ennast täiesti siiralt üllatas positiivselt see, kui kiiresti ja kui aktiivselt me olime nõus ukrainlasi aitama ja siiamaani me kõik teame, et me oleme selles osas Euroopas ja maailmas teenäitajad," rääkis Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

Selle aasta veebruari alguse seisuga elab Eestis pea 40 000 Ukraina sõjapõgenikku. Võrreldes 2016. aastal siia saabunud Süüria põgenikega oleme pealtnäha tolerantsemad.

"Me saime ehk üle mõningatest hirmudest ja saime aru, et sõjapagulane ongi eristaatus. Ta ei ole immigrant, kes tuleb otsima paremat elu, vaid ta põgeneb," ütles Tamm.

Ka ühiskonnana ei pääsenud me kiiretest otsustest, mis langetati tihti liigse emotsionaalsuse najal. Tamme sõnul oleks võinud Vene ja Valgevene tudengite õpingute keelamine meie ülikoolides olla läbimõeldum. Liialt lihtsustavalt hakati võitlema ka punasümboolikaga.

"Selge, et sõda aktualiseeris suure osa nõukogude pärandist Eestis, justnimelt materiaalsest pärandist, aga selle asemel, et kaasata asjatundjaid, teha arutelusid, mõelda, kuidas selle keerulise pärandiga delikaatselt toime tulla – mitte kasvatada uusi vastasseise, mitte võib-olla ka hävitada kergekäeliselt seda, mida tulevased põlvkonnad ehk tahaksid alles hoida. Selle asemel otsustati kolmekuulise tähtajaga printsiibil "plats puhtaks" seadusmuudatused teha. Mille osas ju ka tegelikult, nagu hiljuti selgus, riigikogu enda õigusanalüüs näitas, et tegemist ei olnud põhiseaduspärase otsusega," rääkis Tamm.

Ukraina sõja pitseri jälg ei ole vaid Eesti inimeste rahakotis ja heaolul, aga ka vaimsel tervisel.

"Me oleme ikkagi kõik nende sõjauudiste lõksus. Me jälgime neid päevast päeva ja ma tajun ikkagi, et ühiskonna vaimne tervis on selle aastaga alla käinud, valitseb teatav – mitte ehk väga suur, aga siiski mõõdukas – kollektiivne depressioon," ütles Tamm.