Kalle Laanet: vaenamisest ja vabadusest

Kalle Laanet
Kalle Laanet Autor/allikas: Justiitsministeerium

Kui me kaasaegses Eestis vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra siis tõenäoliselt saavad paljud inimesed ja võib-olla kogu meie ühiskond kannatada, ohus võib olla koguni meie iseolemine ja vabadus, kirjutab Kalle Laanet.

Kõik muutub. Enam-vähem kahe ja poole tuhande aasta eest oma asju ajanud Herakleitos pakub ajaloolastele ja filosoofidele praeguseni palju ainet vaidlusteks ning isegi see pole mõne asjatundja meelest selge, kas niisugune isik üldse olemaski oli. Ometi on üldiselt levinud teadmine, et just temalt pärineb tõdemus panta rhei ehk kõik voolab, kõik muutub. Rohkem kui Herakleitose isik pakub vaidlusi ja tõlgendusvõimalusi see mõttetera, kuid järgnevalt püsin üldlevinud tõlke ja tõlgenduse raames – kõik muutub.

Herakleitose ajal oli seadusi ja muid kehtestatud norme, keeldusid ja käskusid praegusega võrreldes vähevõitu, ja seda mitte üksnes tehnilistel põhjustel. Tehnilisteks pean näiteks valdkondi, mida veel hiljaaegugi olemas ei olnud ja mis seetõttu ka seadustega reguleerimist ei vajanud. Küberkuriteod, mootorsõidukid ja tulirelvad kui niinimetatud kõrgema ohu allikad, nimekiri on pikk. Eelkõige olid inimesed hoopis teistsugused ning seetõttu olid praegusest erinevad ka inimeste kooslused, kogu- ja ühiskonnad. Jättes palju peatükke inimkonna õigusalasest arenemisest vahele asun otse vaenukõne kui normatiivset korraldust vajava nähtuse juurde.

Muidugi oleks mul väga hea meel, kui ma ei peaks sellise teemaga üleüldse tegelema. Inimesed oleksid õnnelikumad, kui kehtiksid sellised arusaamad ja kirjutamata reeglid, nagu mäletan oma lapsepõlvest. Need kehtisid, see tähendab üleüldiselt peeti neist kinni. Ei olnud vajadust eristada kuri- ja väärtegu, sest seda viimast valdkonda korraldas ühiskond oma hoiakutega.

Praegu ei saa ühiskond end korraldatud pelgalt hoiakutega ja vaja on konkreetseid norme, seadusi ja teisi niinimetatud õigusakte koos neis sisalduvate sanktsioonidega ehk ette nähtud karistustega, mille rakendamiseks on omakorda vaja riiklikku sundi, igasuguseid organeid ja institutsioone. Labaselt öeldes võmme ja vangimaju.

Meie taasiseseisvumisega koos ühiselt kokku lepitud kõige tähtsam normistik ehk põhiseadus sätestab, et "rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel".

Karistusseadustiku ligi pooletuhande paragrahvi seas leidub ka sellekohane hoiatus: "Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, karistatakse..."

Nagu näeme, on see sõnastus konkreetsem, nimetades ohtu elule, tervisele ja varale, aga ega seegi selgita, kus on sõnavabaduse ja vaenuliku teo piir.

Üleüldse pole ju võimalik seadustes ette näha kõiki elus ettetulevaid juhtumeid ning nii olemegi olukorras, kus pahasoovija ja -tegija leiab võimaluse, mille peale mõistlik – no olgu: korralik – inimene ei tule ja siis hakkavad tööle õiguskaitseorganid ja jahvatama kohtuveskid, enamasti nendesamade korralike kodanike kulul, kes pole midagi paha teinud.

Nii jõuame ühe õigusemõistmise kõige vanema ja küllap ka kõige suurema probleemi juurde: piiravad normid on kehtestatud võrdlemisi väikese ühiskonna osa tõttu. Neid, kes ikkagi seadust rikuvad, on suhteliselt vähe. Ka neid, kes karistuse kartuses jätavad pahateod tegemata, on pigem vähem, kui neid, kes käituvad kaaskodanikele vastuvõetavalt ilma seadusele ja karistusele mõtlemata.

Karistusega ähvardades kaitstakse võimalikke ohvreid ja tehakse seda igal ajajärgul nii hästi kui teadmised ja kogemused võimaldavad. Ometi riivab ka praegu menetlusse saadetud niinimetatud vaenukõne seaduse eelnõu enamasti neid inimesi, kellel ilmselgelt pole mingit kavatsust õhutada vaenu ja vihkamist. Vähemalt selles osas, mis meile kätte paistab.

Ma ei tea, kuidas seda probleemi lahendada ja mind ei lohuta tõsiasi, et seda pole teadnud ajaloo vältel paljud targad ja veel targemad inimesed. Kui me kaasaegses Eestis vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra siis tõenäoliselt saavad paljud inimesed ja võib-olla kogu meie ühiskond kannatada, ohus võib olla koguni meie iseolemine ja vabadus.

Toon ühe lihtsa näite nii-öelda tavapärasest õiguspraktikast, mida on mulle kirjeldanud üks jahiseltsi esimehest sõber. Teatavasti piiravad meie normid, seadused, liikumist võõral maal. Üks kõige selgemaid piiranguid on keeld liikuda võõral maal mootorsõidukiga. Noored ägedad mehed lasksid (ja lasevad vast ikka veel) tihti oma moodsate masinatega, kõige sagedamini ATV-dega "otse". Kui vanem mees ja jahiseltsi esimees neid tegelasi korrale kutsus, siis kuulis ta vastuseks: "Aga ma ei tea ju, kelle maa see on!"

Sellisel puhul on lahendus lihtne ja seda see vanem ja targem selgitaski: "Kas see on sinu maa? Ei ole? No siis on see kellegi teise maa ja järelikult sinu jaoks võõras maa, kuhu sa ei tohi sõita!"

Lihtne olukord ja selge piirang on sellega minu arvates ka üsna lihtsalt ära seletatud. Oh oleks see vaenukõne ja vaenu õhutamine ometi samuti kuidagi nii lihtsalt seletatav, ära(!) seletatav. Aga nagu näeme, ei ole.

Selle eelnõu kriitikud ja vastased kasutavad oma seisukohtade põhjendusena sõnavabadust. Muidugi peab säilima sõnavabadus, see on üks peamisi vabadusi, mille najal kogu meie üldine vabadus püsib. Mõistagi ei keela ega piira tulevane seadus – kui see kord seaduseks hääletatakse – arvamuse avaldamist.

Vaenukõne reguleerimisele mõeldes meenub lapsepõlvest, et rannakülas parafraseerisid lõuapoolikud tihti tuntud vanasõnu ja nii jäi meelde, et "seni kuni targem annab järele, annab kavalam peksa". Sõnavabadusele toetudes vaenab see "kavalam" oma poliitilist vastast, ka lihtsalt kedagi, kes talle ei meeldi.

Meie kui rahva ja riigi vaenlane on meie hulka sokutanud isikuid, kes samamoodi sõnavabadust "kasutades" külvavad vaenu ja pingeid inimeste ja inimrühmade vahele lootuses, et ühiskonnas tekivadki mitte lihtsalt pinged, vaid suisa vaen ja selle füüsiline rakendamine. Samamoodi kasutab vaenlane ära meie kohalikke "kasulikke lollpäid".

See ei ole nõrganärvilise halb unenägu, see on kahjuks praegune tegelik olukord ja riiki ehk oma rahvast teenides peame seda kuidagi ohjama. Tegijate sõimamisest ja vaenamisest ei ole kasu. Rõhutan, et eelnõuga on kavas hõlmata üksnes kõige raskemad vaenukõne vormid, millel on potentsiaalne oht ühiskonna turvalisust ohustada. Suvalised roppused, solvangud ja labasused jäägu sotsiaalsete normide kontrolli alla.

Kui kellelgi on paremaid mõtted, kui praegune lahendus, siis neil on kõik seaduslikud ja vaba ühiskonna vahendid need eelnõu menetlemise käigus otsustajatele ehk riigikogu liikmetele teatavaks teha. Koos kolleegidega justiitsministeeriumist vahendame Toompeale iga vähegi väärt mõtteidukese, mis ükskõik kellelt meieni jõuab, olgu kõnes või kirjas.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: