Keskkonnaministri asemele saame kliima- ja elukeskkonna ministri ja sellest kujuneb koalitsiooni üks "kuumemaid" positsioone.

Kliima päästmine on iga eurooplase teadvusesse jõudnud probleem, mis on läbipõimunud meie rahvusliku rikkuse, metsaga. Kliima ja mets ei ela valimistsüklist valimistsüklisse, vaid üle selle ning just tulevase kliimaministri ülesanne on teha otsuseid, mille mõju ulatub meist mitme põlvkonna kaugusele ja lõpuks mõjutab iga eestlase heaolu. Vaadates kõiki eelseisvaid väljakutseid, sobib kliimaministriks ilmselt vaid superkangelane.

Kas Eesti mets teenib ka edasi võõra peremehe huve?

Pole saladus, et Eesti on aastakümneid investeerinud oma metsaga Skandinaavia biotootmise eduloosse. Seal osati meie metsast toota kõrge lisandväärtusega tooteid, aga teenida ka rohkelt maksutulu ja luua hästitasustatud töökohti.

Eelmisel aastal eksportisime Skandinaaviasse 3,2 miljonit tihumeetrit puitu (2021. aastal 2,6 miljonit), mis moodustab neljandiku kogu Eesti raiemahust. Põhjus selle taga on lihtne: me lihtsalt ei oska teatud raietööde käigus tekkinud puude sortimendiga ise mitte midagi peale hakata.

Puidu eksportimist ei mõjutaks ka madalad raiemahu tingimused, sest me jätkaks eksportimist ükskõik kui madala raiemahuga lihtsalt sellepärast, et meie riigis puudub tehniline suutlikkus toota teatud puidusortimendist kõrge väärtusega tooraineid.

Eestis on tehnoloogiline ja rahaline võimekus luua meie riiki puidu rafineerimiskompleksid, mis aitavad paremini kasutada Eesti puitu ja lukustada puittoodetesse süsinikku. Uue ministri esimene tõsisem ülesanne saabki olema suunata Eesti metsa- ja puidukasutus taas eestimaalaste huve teenima. Muutus on oluline, sest selliselt panustab ka iga pisem erametsaomanik meie, mitte väliskodanike, heaollu ja ka iga pisem metsahooldus tähendab nii tervemat metsa kui ka seda, et Eesti toetab keskkonna päästmist.

Kas me suudame näha puude taga metsa ja inimest?

Uue ministri töö saab olema keeruline, sest otsuseid tuleb teha valdkonnas, mis on tugevalt polariseerunud. Eelmine metsanduse arengukava näitas, et kõiki osapooli rahuldavat teed metsanduses ei ole ja maksimum, mida saab teha, on targalt tasakaalustada looduse, inimese ja metsa huve.

Seega ootame uuelt ministrilt ootame ka taiplikkust mõistmaks, et temale vabariigi valitsuse seaduse, ministeeriumi põhimääruse ja metsaseadusega antud ülesanded hõlmavad nii keskkonnahoidu kui ka metsa majandamiseks ja terve sektori käekäigu üleval hoidmiseks eelduste loomist. Mis tähendab seda, et ministril ei ole võimalust vaadata mööda kogu metsa loodavast väärtusest ning seal töötavatest inimestest ja toimetada vaid enda valitud valdkonnas.

Lahendamist vajavad pikaajalised küsimused kaitsealade kompenseerimise ja uute kaitsealade ja rahvusparkide loomise teemal. Ülesannet hoida metsa kui tööandjat, puidusektori tooraine tagajat ja majanduse vedurit ei ole antud ühelegi teisele ministrile. Selle rolli täitmist ja pikalt veninud probleemide lahendamist kliimaministrilt ka ootame.

Kas me õpime metsa säästlikult kasutama?

Otsus, mida ja kui palju peame Eesti metsast looma, on olnud kõikide metsanduslike arengukavade ja otsuste aluseks. Rahvakeeli on see leidnud tõlgenduse, et "Eesti puud ei tohi minna ahju", kuid reaalse ja töötava poliitika loomiseks on sellest heast eesmärgist veidi vähe. Nii on uuel kliima- ja elukeskkonna ees järjekordne väljakutse: seadistada sellist metsa ümbertöötlemist, mis hoiaks maksimaalselt kliimat ja süsiniku sidumist.

Euroopas on taoliseks mõõdupuuks n-ö kaskaadkasutus. Selle lihtsa loogika aluseks on reegel, et puu sisse lukustunud süsinik peab püsima seal maksimaalselt pikalt selliselt, et alles puidu kasutuse tsükli lõpus saab selle põletamisele suunata. Näiteks kõigepealt ehitame puidust maja ning kui maja elab oma elu ära, loome selle puidust mööblit või saematerjale. Seejärel aga juba väiksemaid disaini- või tarbeesemeid, mille eluea lõpus saame puitu rafineerida paberiteks või hügieenitarveteks. Alles nende protsessi kõrvalsaadused või ära kasutatud tooteid saame ahju suunata.

See säästlik mõtlemine jätkab iga Eesti erametsaomaniku toimetamise loogikat ümbertöötlemise poolele ja selgitab, et meie loodud ressurss on nii väärtuslik, et me lihtsalt ei saa seda mõtlematult, raiskavalt või pealiskaudselt tarbida.

Eestis tuleb selle loogika rakendamiseks viia taastuvenergia, aga ka kogu puidusektori eesmärgid ja toetused kaskaadkasutuse põhimõttega kooskõlla. Ja juurutada puidu osas "omanikutunnet" terves ümbertöötlemise tsüklis. Selleks on vaja uuel ministril teha aktiivset tööd Eesti metsa kohalikuks väärindamiseks vajalike investeeringute meelitamisega. Lisaks läheb muutuste juurutamisel vaja ka palju julgust ja jõudu.

Kui kõiki loetletud väljakutseid vaadata, saab uue kliimaministri peamine ülesanne olema Eesti metsade tark ja säästlik majandamine rahvuslikule rikkusele kohaselt. Ees on uuel ministril palju tööd ja selle omapäraks saab olema vajalike ja õigete, mitte lihtsate ja populaarsete otsuste tegemine. Poliitiku jaoks on see superkangelase väljakutse mõõtu. Motivaatoriks uuele kangelasele olgu see, et ka meie lapsed ja lapselapsed saavad endale rikkad, tootvad ja kestlikud metsad ja terve kliima, mis kestab üle ministri valitsemistsükli.