Raplamaalt pärit 44-aastane nelja lapse ema Alic Aaso ja Keilas elav 59-aastane kolme lapse ema Aili Murumägi ei tunne üksteist, aga on tegelikult saatusekaaslased. Mõlemad kasvatasid enda lapsed üles ja plaanisid juba, kuidas tekkinud vaba aega kulutada, kui pidid järsku justnagu otsast alustama. Neil tuli hakata kasvatama oma lapselapsi, sest bioloogilised vanemad ei tulnud sellega toime.

Ühelt poolt on see liigutav inimlik jutustus, sest iga sellise eestkoste juhtumi taga on tragöödia, teisalt esitab küsimuse, kas kuidagi nende inimeste kohati lausa totra paberimäärimise koormat ei saaks vähendada.

"Alguse sai see ühel maikuu päeval, kui helistas tütar mulle, et talt võeti lapsed ära. Lapsed viidi ära turvakodusse ja me võtsime nad 14.05.2020 turvakodust ära. Noorem oli kahe aasta ja mõne kuune ja vanem oli nelja aasta ja mõne kuune," rääkis Alic.

Lasteaias sotsiaalpedagoogina töötav Alic ise sai emaks väga noorelt. Lisaks 25-aastasele tütrele on tal 15-aastane tütar ja kaks täisealist poega, kellest ühel on raske vaimne puue.

Alic kirjeldas, et lapsed jõudsid tema juurde turvakodust prügikotitäie riietega, millest ükski polnud kandmiskõlbulik. Üks lastest rääkis, et proovis rohtu süüa ning teine kartis meeletult vett. "Ma olen mõelnud, et huvitav, mida nad tegelikult kannatasid."

Siseaudiitorina töötav Aili on üles kasvatanud kolm poega, aga viimasel ajal tuli hoolitseda ka eaka ema ja voodihaige abikaasa eest. Neli ja pool aastat tagasi sattus Aili kasvatada ka tol hetkel vaid neljakuune lapselaps. "Kuna tema sünnipere ei olnud võimeline tema eest hoolitsema, siis on ta olnud minu juures jah juba imikueast saadik," kirjeldas ta.

Last kasvatades kaob vanaema roll

Aili, Alici ja teiste nende sarnaste eestkostjate õlul, keda on Eestis 2021. aasta seisuga 1157, lasub seitse aastat sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna nõunikuna töötanud Nadežda Leoski sõnul tohutu koorem ja vastutus. Seda enam, et eestkosteni jõudmise taga on alati mingi perekondlik tragöödia.

"Topeltrolliga kaasneb ka see pinge, et kui näiteks on lapsevanemal olnud mingid probleemid, sõltuvusprobleemid või muud, sinna juurde ju tekib mingisugune oma isiklik valu, lein või selline, et ma ei saanud hakkama vanemana ja nüüd ma pean lapselast kasvatama, kas ma saan hakkama," rääkis Leosk.

Laste heaolu huvides ei hakka me üksipulgi lahkama Aili ja Alici perekondade kõiki raskeid detaile, aga fakt on, et lastekaitsjate hinnangul ei pakkunud sünnivanemate kodud turvalist keskkonda ja kohus otsustas lapsed bioloogilistest vanematest eraldada.

Õnneks leidus mõlemal juhul vanavanem, kes oli valmis hakkama eestkostjaks ehk lihtsamalt öeldes – võtma lapse kasvatamise täielikult üle.

"Siis tuli kohus, siis anti mulle erieestkostja roll, mille eest ei ole ettenähtud ühtegi eestkoste toetust," rääkis Alic. "Siis möödus veel pool aastat, me läksime uuesti kohtusse ja siis ma sain eestkostjaks."

Kui Aili määrati pojapoja Siimu eestkostjaks kuni poisi täisealiseks saamiseni, siis Alici tütre puhul avaldas kohus lootust, et ema suudab end parandada ja määras vanaema lapselapse eestkostjaks kuni tuleva aasta novembrini.

Toetustega kaasnevad ranged reeglid

Aili ja Alici elu on pea peale pööratud nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Kuigi vanaemadel on õigus nõuda bioloogilistelt vanematelt lastele elatist, siis tegelikult on neilt raha saamine lootusetu ettevõtmine.

Riigilt on ettenähtud tavapärane eestkoste toetus ehk 240 eurot lapse kohta, mille eest Alic ja Aili peavad ostma toitu, riideid, ravimeid, tasuma lasteaia ja huviringide eest ning katma muud lapsega seotud kulud. Toetusega kaasnevad ranged reeglid ja põhjalik aruandluskohustus.

"Lapse vara tuleb eraldi hoida enda varast. See tähendab seda, et mul peab olema lapsele eraldi arveldusarve, kust pealt ma teen tema kulud. Nüüd peabki mõtlema alati, kas ma teen nüüd lapse pangakaardiga selle kulu või ma teen enda pangakaardiga," rääkis Aili.

Siin jõuamegi probleemini. Ühelt poolt mõistavad eestkostjad-vanaemad, et justiitsministeerium kehtestas aruandluse selleks, et laste raha ei kuritarvitataks, teisalt on reeglid nende sõnul pehmelt öeldes eluvõõrad ja koormavad. Näiteks, rangelt võttes, peab isegi mõnekuuse imiku puhul olema lapsel eraldi pangakaart, kui vaja teha makse toetuse arvelt.

"Eestkostjatest vanaemad või teised sugulased on justkui mitmes rollis. Ühelt poolt ma olen jätkuvalt vanaema, kes tahaks poputada ja hellitada ja teiselt poolt ma nüüd olen ju kohustustega ja siis ma pean veel aru andma," kirjeldas Leosk.

"Lisaks sellele, et ma lapsega mängin, jalutan, loen, viin teda lasteaeda, toon lasteaiast, siis sisuliselt ma pean tõestama väga väikseid kulutusi, selle aruande järgi, mida justiitsministeerium on välja töötanud," ütles Aili.

Juba kümmekond aastat kehtiva korra järgi peab eestkostja hoidma selgelt lahus igapäevased jooksvad kulud, näiteks toidu ja suuremad väljaminekud nagu ravimid ja riided, ning suutma need vastavalt igale lapsele tšekkidega katta.

"Siin on huviringid, kes on maksnud, kui palju on maksnud ja kuidas on maksnud, et selle saab ka pärast konto väljavõtte pealt võtta välja, et ma olen seda maksnud," kirjeldas Alic.

Kulude aruandlus ei ole reguleeritud

Aili töötab ERR-i siseaudiitorina ja on harjunud keeruliste materjalidega, aga tunnistab, et jääb sageli hätta, sest piir on hägune, tõlgendamisruum lai ja hirm eksimise ees suur. Kuna eestkoste määras kohus, siis kohus teostab ka järelevalvet. Praktikas tähendab see, et tšekimajandus peab pidevalt korras olema, kui vastav kohtuspetsialist neid küsib, aga pidevat kontrolli ei toimu.

"Mina pean need tšekid korjama, aruandes on kirjas, et ma pean esitama need kohtu nõudmisel. See tähendab, et riik ise ja kohus on tegelikult võtnud endalt halduskoormuse ära, aga inimestelt ta seda ära võtnud ei ole. Eestkostja korjab igaks juhuks ikka oma hunniku tšekke ja arveid, sest äkki kohus tahab," kirjeldas Aili.

"Peale selle ma ei tea, kaua ma neid asju pean alles hoidma. Kas nagu raamatupidamisseaduses seitse aastat või ma ei tea, see ei ole reguleeritud. Ma ei oska käituda õigesti," rääkis Aili.

Näiteks, kui lapsele on määratud regulaarne ravi, on see justkui igapäevane kulu, aga kui rohud on seotud ootamatu haigestumise või õnnetusega, võib see olla erakorraline kulu.

Teemaga kokku puutunud inimeste sõnul teeb asja veel segasemaks, et erinevad kohtu piirkonnad tõlgendavad kohati ka reegleid erinevalt.

"See info, mida nad saavad on väga erinev. Üks lugu tuleb meelde, kus eestkostja kaks ja pool aastat hiljem sai teada, et ta peab aruandeid üldse esitama. Või teine lugu, et kümme aastat eestkostja rääkis, kuidas esitas kohtule aruandeid ja see oli väga pingeline protsess. Õhtuti istus ja täitis korralikult ja kümne aasta pärast, kui eestkostetav laps hakkas saama täisealiseks, tuli kohtu poolt tuli kiri, et kõik need aruanded olid valesti esitatud," rääkis Leosk.

"Ma olen täiesti nõus sellega, et lapse vara üle peab olema täielik järelevalve. Inimesi on igasuguseid ja raha on see, mis tekitab kiusatust, aga kui riik on arvestanud välja, et see lapse toetus on selline ja ta toetab seda last sellises ulatuses, siis nõuda veel mingisuguseid tšekke selle peale, et kui ma võtan ette ürituse, et ma lähen lapsega ujuma ja teen kaheeurose kulutuse, et ma pean selle igaks juhuks alles hoidma. Kui laupäeval võtan selle tšekihunniku ette, siis tunnen ennast väga solvununa. Ükski päris pere ei pea seda läbi elama," kirjeldas Aili.

Aruandluse esitamine sai kosmeetilise paranduse

Eestkostjad püüdsid juba pikka aega justiitsministeeriumile tõestada, et taoline aruandlus on perede jaoks liialt koormav, seda enam, et toetuse summad on tänases mõistes pisikesed.

Selle aasta alguses, pärast seda, kui Aili tegi õiguskantslerile järelpärimise ja "Pealtnägija" teema vastu huvi tundma hakkas, toimus väike muutus paremuse suunas.

Justiitsministeeriumi avalike suhete nõuniku Elisabet Masti sõnul on Pärnu Maakohtu eestvedamisel algust tehtud eestkoste järelevalve ühtlustamisega, mis on varasemast konkreetsem, et senisest tõhusamalt kontrollida eestkostetavate huvide kaitsmist.

Aruannete täitmise lihtsustamiseks asutakse peatselt koostama ka juhendeid.

Justiitsministeerium loodab, et konkreetsem vorm on eestkostjatele lihtsam ning annab selge suunise, milliseid andmeid vajab kohus järelevalve teostamiseks. Andmed, mida kohus jätkuvalt vajab ei ole muutunud.

Eestkostja-vanaemade hinnangul on säärane muutus nende jaoks pigem kosmeetiline. Jääb lahtiseks, kas ja kuidas uue korra järgi kulutusi tõestada, sest tšekkide esitamise nõue just nagu kadus. Ka ei saa aru, mida kohus võiks laest võetud numbrite põhjal lapsehoolduse osas järeldada.

Tänavu 1. mail jõustub kohtute seaduse muudatus, millega luuakse Pärnu Maakohtusse kogu Eestit teenindav ja üle Eesti igas maakohtus paiknevate teenistujatega eestkoste järelevalve osakond. Seniks soovitab justiitsministeerium küsimuste korral pöörduda piirkonna eestkoste järelevalve töötaja poole.

"Mulle on isegi sotsiaalministeeriumist helistatud, küsitud, kas ma vajan mingisuguseid teenuseid. Lisaks, mida ma tunnen, kas on midagi vaja. Tegelikult sealt poolt on see süsteem väga hästi paigas. Kui nüüd justiitsministeerium ja kohus saaks ka aru, et me tahame elada perekonnana, mitte et mul on mingi arveldusühik kodus, kellele ma pean kogu aeg nagu iga senti tõendama," rääkis Aili.

Justiitsministeerium lubab, et aruannete täitmise lihtsustamiseks asutakse peatselt koostama juhendeid.

"Inimene, kes võtab enda peale nii suure vastutuse, peab teadma, mis teda ees ootab, nad vajavad kindlasti ettevalmistust, kindlasti vajavad toetust, aga see ei saa olla survestav. Üks eestkostja ütles, et ma nii vajasin seda, et keegi lihtsalt helistab ja küsib, kuidas mul päriselt läheb. Ma arvan, et siin on mitu ametkonda, kes peavad omavahel koostööd tegema, et siin on ju kohtu pool kui sotsiaaltöö pool. Ja see süsteem peab olema inimese jaoks selline inimsõbralik," ütles Leosk.