Kristo Heinmaa: vabal ajakirjandusel on oma hind, sageli liiga kallis
3. mai on pressivabaduse päev, mille juured ulatuvad 30 aasta tagusesse aega. Möödunud kolme kümnendiga on vaba ajakirjanduse ja sõnavabaduse eest seismisel tehtud maailmas suuri edusamme. Ometi näeme endiselt liiga sageli, kuidas meediavabadust, ajakirjanike turvalisust ja sõnavabadust rünnatakse. See tähendab, et töö peab jätkuma, kirjutab Lehepunkti tegevjuht Kristo Heinmaa.
Sõna- ja ajakirjandusvabadus on demokraatia vundament. Mõrade korral sellele tugevat maja ei ehita või kui siiski, siis ainult valedega. Sõnavabadust piirama hakates kaovad ka muud väärtused, mida vabas maailmas hinnatakse. Kahjuks pole kõikjal maailmas iseenesest mõistetav ajakirjanduse eesmärk varustada kodanikke sõltumatu, kvaliteetse ja usaldusväärse infoga. Vabale maailmale on selle olulisust viimastel aastatel meenutanud nii koroonaviirus kui ka sõda Ukrainas.
Eestis on ajakirjandusvabadusega suures pildis kõik hästi. Seda kinnitab kõrge koht rahvusvahelise organisatsiooni Piirideta Reporterid pressivabaduse indeksis. Veelgi enam aga inimeste tahe vaba ajakirjandust tarbida. Lehepunkti kogemus näitab, et Eesti inimene armastab ajakirjandust. Vabadusi silmas pidades on see oluline, sest ainult võimalikult palju lugedes tekib ka vilumus eristada tõde pooltõest. Tõsi ta on, et lugemine on vaimule sama, mis kehale trenn.
Uued suunad paberil
Seega kui küsida, kas trükiajakirjandus on hääbumas, nagu siin-seal väidetakse, siis julgen väita, et kindlasti mitte. Just paberil on jätkuvalt küljes mingi eriskummaline võlu, see on päris sõna otseses mõttes käega katsutav, ning ajakirjade müük kasvab aasta-aastalt. Küll aga, nagu iga teine valdkond, on ka ajakirjandus pidevas muutumises. Näiteks on viimased aastad kujundanud mitmeid uusi harjumusi, mis peegelduvad ka selles, mida ja kui palju loetakse.
Trükiajakirjandus on meeldiv viis tegeleda hobidega ning olla kursis maailmas toimuvaga teemadel, mis digitaalses meedias meist sageli päevauudiste valguses mööda vuhisevad. Näiteks koroonaaeg tõi inimesed varasemast palju rohkem kodudesse ja kitsamasse pereringi. Hakati tegelema hingelähedaste teemadega ning muutma hubasemaks ümbritsevat keskkonda. Inspiratsiooni selleks ammutatakse just erinevatest väljaannetest, mis said paljudele ühtlasi harivaks ja kättesaadavaks ajaviite võimaluseks.
Muutuse tõi ka sõda Ukrainas, mille tulemusel kadus lettidelt üle 300 Venemaa päritolu väljaande, ent teisalt nägime inimeste huvi suurenemist rahvusvaheliste suhete ja maailmas toimuva vastu. Senisest enam otsitakse erinevaid kodumaiseid ja rahvusvahelisi väljaandeid, mis aitaksid muutusi meie ümber paremini lahti mõtestada.
Nende muutuste tuules on rahvusvahelisel ajakirjandusturul toimumas veelgi olulisem pööre: paber ärkab uuele elule ja seda veelgi kvaliteetsemal moel. Senise läikiva pildi, reklaamimüügi ning suurte meediamajade varjust tulevad hooga välja iseseisvad kirjastajad.
See tähendab, et sisu loomise motivatsioon on muutumas. Kirg teatud elustiili, hobide ja uue mõtteviisi vastu on muutunud olulisemaks, kui pelgalt ajakirja pealt teenitav tulu. Mis peamine, selliselt sündiv ajakirjandus ei lenda pärast tarbimist enam unustuste hõlma, vaid leiab bookazine'ile (raamat-ajakiri) kohaselt koha raamaturiiulis.
Vaba ajakirjandus ei ole iseenesestmõistetav
Pressivabaduse päeva valguses tuleb tõdeda, et sellised muutused on võimalikud vaid siis, kui hoiame jätkuvalt au sees vaba ajakirjandust. Väärt sisu saab sündida ainult siis, kui meil on võimalus saata korrespondente igasse maailma nurka kajastama elu ja tegelikkust just nii nagu see seal parasjagu on.
Selleks, et see saaks toimuda, tuleb näha vaeva, sest praegu pole see kahjuks alati võimalik ning turvaline. Tänavu on maailmas tööpostil olles tapetud kuus, eelmisel aastal kokku 59 ajakirjanikku. See on liiga kallis hind, mida oleme pidanud maksma. Vähim, mida saame teha, on ajakirjanike tööd kõrgelt hinnata ja vaba ajakirjandust tarbida.
Toimetaja: Kaupo Meiel